Suudate seda uskuda? Ma sain hakkama, ma sain hakkama, ma sain hakkkaaaamaaaa! Viimane peatükk ja nüüd jutt läbi. See on tegelkult teine jutt, mille ma ära olen lõpetanud. Esimene oli see Varicella fikk vms, mis seal vanas snlhmn-is oli ja mida vanemad olijad vast lugenud on ka. Too oli nii hale jutt, et mul hakkab juba praegugi mõeldes hale. xD *vaatab vanas snlhmnis ringi* HAHAHAHA, ma sain tolle jutuga kolmanda koha seal järjeka võistlusel. Ok, misiganes, hale on ikkagi.
Mitte et see väga parem oleks, aga tegelikult see meeldib ikka rohkem.
Teiste hooaega? em, tegelt on mul mõtteid olnud, aga ei tea. Ma lähen nüüd täna Soome ära ja siis seal kirjutan miskit. Eks ma vaatan. Ja kuna ma teie kallite lugejate kommentaare ei näe, siis kirjutage neid häääästi palju, et siis, kui ma Soomes olles korraks netti saan, neid hästi palju on ja ma loen neid mitu tundi(ok, mitmest sekundist piisab xD)
Aga okei, viimane osa on hästi mitteetteaimatav, yes i know.
KRISTELMa ei suutnud nutta, isegi kui ma oleks seda tahtnud. Ma olin lihtsalt nii ¹okeeritud, nii ehmunud, nii pettunud, nähes Marttit taas koos selle Mariliga. Kui me oleks Marttiga taas käima hakanud, oleks ma ilmselt sellega leppinud, et nad sõbrad on, aga see oli küll viimane piisk, nähes neid isegi siis koos, kui ma olin palunud Marttil end oodata. Kas poiss polnud siis tõesti aru saanud, et ma olin teda siia peole kutsunud ja temaga kogu peo vältel niimoodi käitunud vaid sellepärast, et me taas ära lepiksime? Või siis ta lihtsalt ei tahtnud ära leppida ja üritas mind eemal hoida, kutsudes Marili enda juurde?
Jooksin sellesse samasse tuppa, mis enne tühi oli. Õnneks polnud ka praegu seal kedagi. Ma oleksin tahtnud kõige parema meelega koju minna, aga esik oli inimesi täis ja ma ei oleks suutnud neist mööda trügida. Seepärast tulin siia. Lasin end voodile selili ja vahtisin lakke. Sisemiselt ma nutsin, kuid näha polnud ühtegi pisarat.
Mõne hetke pärast avanes uks. Ma isegi ei vaevunud vaatama, kes see on. Raudselt mingi peoline kes lihtsalt tubasid uudistab. Ma ei uskunud, et see võiks keegi teine olla, ma ei suutnud seda uskuda lihtsalt.
Seda suurem oligi mu üllatus, kui järsku tundsin, kuidas keegi mu kõrvale lamama potsatab. Pöörasin pilgu hetkeks kõrvale ja nägin Marttit. Mu kurku kerkisid nüüd pisarad. Ma ei teadnud kuidas olla, või mida teha. Kuid ma ei pidanudki midagi tegema. Ja ma ei kavatsenud isegi midagi öelda.
”Kristel,” sõnas Martti pehmelt. Ta lootis ilmselt, et ma pea tema poole pööraksin, kuid ma ei teinud seda. Ma lihtsalt ei suutnud. ”Kristel, palun vaata siiapoole,” ütles ta uuesti. Kui ma taaskord ei reageerinud, võttis ta õrnalt mu lõuast kinni ja pööras mu pea tema poole. Tundsin, kuidas pisarad mu silmadesse kogunevad. Ma ei suutnud talle otsa vaadata.
”Kristel.. see mis praegu seal elutoas oli, oli eksitus. Sa arvad valesti,” rääkis ta. Tavaolukorras oleks ma turtsatanud ja öelnud, et sa oled seda juba nii mitu korda varem ka öelnud ja noil korral pole see kahjuks tõele vastanud. Aga praegu ma ei suutnud, sest kui ma suu avanud oleks, oleks ma nutma purskenud. ”Marili tuli ise minu juurde. Ma vältisin teda terve pidu. Ja ta valis kahjuks väga vale aja minu märkamiseks. Meie vahel pole mitte-mitte-mitte midagi, see kõik on lihtsalt üks kuradi haige kokkusattumus. Ja ma ei väida, et me poleks temaga viimasel ajal enamus aega koos veetnud, sest me tõepoolest oleme. Aga tea, et me oleme ainult sõbrad. Ja pealegi on ta viimasel ajal mulle tõsiselt närvidele hakanud juba käima.”
Ma ei tea miks seekord nii oli, kuid ma uskusin teda. Tõepoolest uskusin. Ja just sellepärast, et ma tahtsin uskuda. Ma surusin hetkeks enda uhkuse alla ja võtsin kõike mida ta ütles, tõena. Ja kuna ma ei saanud ikka veel midagi öelda, kuna see kõik ajas mind tegelikult veel rohkem nutma, siis ma lihtsalt naeratasin. Kuid ma arvan, et sellest piisas. Sest Martti naeratas mulle vastu.
Meie vahele kerkis taas vaikus ja ma sain aru, et nüüd pean mina midagi ütlema. Ma pühkisin sõrmedega enda pisarad ja kogusin ennast. ”Ma..” alustasin kohmetult. ”Ma olen nii loll olnud,” pomisesin läbi nuuksete. ”Ma olen tõsiselt tahtnud sinuga ära leppida, iga kord kui me näinud oleme, aga ma ei suutnud lihtsalt. Ma olen nii kuradi loll, et see ajab mind ennast ka nüüd oksele.” Tõusin voodisse istukile ja peitsin näo kätesse. Ma teadsin, et nüüd on kõik korras. Ja see ajas mind veel rohkem nutma.
Martti tõusis minu kõrvale istuma. Ta võttis mult ümbert kinni. ”Ära nuta,” sosistas ta. Raputasin vaid pead. ”Sorry, Martti. Sorry, et ma nii loll olen olnud, vabandust et ma üldse kõigest nii suure numbri tegin, palun nii väga vabandust,” pomisesin läbi väikeste nuuksete. Ta tugevdas haaret minu ümber ja ma tundsin, kuidas ta naeratas. Ta pöördus minu poole. ”Ära nuta, Kristel. Muidugi annan ma sulle andeks. Kuid mida siin õigupoolest andagi on, mina olin ju teelikult süüdi. Nii et anna parem mulle andeks,” rääkis ta. Ma tõstsin pilgu ja vaatasin tema poole. Ja ainult naeratasin. Läbi pisarate, mis nüüdsest juba rohkem õnnepisarad olid.
Ma pühkisin käega üleliigse vee enda näolt ja vaatasin poisile silma. Seejärel kallutas ta end minu poole ja me suudlesime.
Umbes kümne minuti pärast jalutasime me käsikäes trepist alla. Ma olin käinud WC-s ja ennast natuke nutmisest korrastanud ja nüüd oli kõik jälle hästi. Kõik oli veel paremini, kui ma tegelikult oodanudki olin. See oli uskumatu. Me rääkisime veel mõned hetked, ma ütlesin talle, et ka minul pole Mathiasega tegelikult midagi tõsist olnud, et ma armastasin tegelikult kogu see aeg teda.
Pöörasin veel korraks pilgu Marttile, kes mulle nii armsalt vastu naeratas. See lausa kiskus enda suu ka kaardu.
Jõudsime elutuppa, kus pidu ikka veel täiega hooga edasi käis. Enamike ruumisviibijate pilgud pöördusid meie poole, kuid ma olin liiga õnnelik, et neist välja teha. Ma vaid naerasin laialt. Seejärel pöördusin taas Martti poole. ”Ma olen kohe tagasi,” sosistasin talle kõrva ja lasin siis tema käest lahti. Jalutasin inimeste vahelt läbi ühe diivani juurde, kus Mathias istus. Seisatasin poisi ees hetkeks ja vajusin siis enda täie raskusega kaela. Kallistasin teda nii tugevalt, kui ma veel suutsin. Panin sellesse kallistusse terve enda õnne. ”Sa oled maailma parim sõber. Päriselt!” sosistasin. Lasin poisist lahti ja vaatasin ta näkku, kust paistis õnnelik naeratus. Poiss noogutas ja nõksatas siis peaga Martti poole. Noogutasin õnnelikult ja jalutasingi siis tagasi poisi poole – enda poisi poole.
”Ja mille eest nüüd see oli?” küsis Martti muiates. Ta hääles polnud mitte üldse pahameelt või miskit, see oli pigem lõbus. Ja tegelikult oli ka ju põhjust.
”See kõik on Mathiase pärast. See, et ma sind siia kutsusin, see et ma sinuga ära leppida tahtsin. Ise poleks ma nii julgele ideele tulnud,” rääkisin õnnelikult. Martti naeratas. ”Ja mina pean ka teda nüüd ee.. hingetuks kallistama minema?” küsis ta naerdes. Kehitasin õlgu. ”Noh, sa ju võiksin,” alustasin lõbusalt. ”Aga mulle piisab täiesti, kui sa ainult mind hingetuks kallistas.” Ja ta tegigi seda. Hea hüll, ta ei kallistanud mind täiesti hingetuks, sest ma jäin sellegipoolest ellu, kuid üle keskmise tugev oli see kallistus küll. Ja mulle meeldis.
Edasi suundusime me kahekesi ühe diivani juurde. Martti lasi end istuma ja tõmbas mind kaasa, endale sülle. Enamus inimesed, kes elutoas istusid, jälgisid meid ja see tekitas minus sellist rahulolu. Eriti heaks tegi mu meele see, et Martti käitus minuga nii ka Marili ees. Tüdruk istus kõrvaldiivanil ja oli kuidagi näost ära vajunud. Ei tea küll miks? Aga ma olin lihtsalt nii õnnelik, et talle kaasagi tunda. Mitte, et ma muidu oleks tundnud.
”Tead, ma mõtlesin, et Marilist ja Mathiasest võiks täitsa hea paar tulla. Noh, mõlemad oma paariliset nüüd ilma,” ütles Martti mulle naerdes. Kortsutasin sügavalt kulmu. ”Marilist ja Mathiasest?” küsisin turtsatades. ”Kohe kindlasti mitte. Mathias teenib ära kolm korda parema tüdruku, kui selle litsi,” ütlesin ma silmi pööritades. Kui ma Martti esimest näoilmet nägin, arvasin, et ta hakkab vastu vaidlema ja solvub, et ma Marilit litsiks kutsusin, kuid mõne hetke pärast ta turtsatas. ”Võib-olla on sul õigus,” lausus ta naerdes. Mina turtsatasin samuti. Pöördusin poisi poole, naeratasin talle veelkord ja surusin enda huuled taas tema omadele. Kõik oli hästi.
THE END.
Pealkiri: Re: Kõik mis on hea ei tee head. (lõpetatud) 
12/11/2008, 22:18
Super!
