Kõik mis on hea ei tee head. (lõpetatud)

neli osa veeeeeeeeeel. vb saaate täna uue, aga ei garanteeri. homme saate kindlasti (vist. ma loodan:D)
kriittika on ikka ja alati teretulnud, öelge kõik välja mis te arvate. ükskõik kas see on hea või halb.

btw, see osa on üle keskmise segane, nii et ... ma ei tea.


KRISTEL


Ma kartsin Marttiga kokku saada. Kartsin, sest ma ei teadnud mida talle öelda. Oh kuidas ma oleks tegelikult tahtnud juba telefonis rääkida, et palun lepime täiesti ära ja oleme jälle koos. Kuid miski takistas mind. Ma arvan, et see ei olnud mu uhkus, mis mind varem on takistanud, ega see, et ma olin endale lubaduse andnud, et ma lähen poisiga lahku. Lihtsalt peale eilset Martti juttu, kus ta rääkis, et ta kutsus mind enda juurde seepärast, et mitte enam kõige eest vabandust paluda, vaid seepärast, et sõpradeks jääda. Ja ta ütles kindla sõnaga jutu sees, et meie vahel on niikuinii kõik läbi. Ma ei ole ma enam üldse kindel, kas Martti üldse tahaks ära leppida. Mõned päevad tagasi oleks ma võinud selle eest enda pea anda, et ta ikka mind veel taga igatseb, aga nüüd... Ja ma ei tahtnud ju ennast ka lolliks teha, hakates alles nüüd teda tagasi tahtma. Nüüd, kus tema on minust juba üle saanud. Või ma vähemalt arvasin nii.

See, et ma Agnesega shoppama pidin minema, oli tõsi. Tüdruk helistas mulle hommikupoolikul ja mulle tundus poodides käimine suurepärase ideena. Pealegi polnud ma sõbrannaga peale rannapidu kohtunud, mul oli talle nii palju rääkida.
Me pidime linnas kokku saama kell 6, nii et see, mis ma Marttile rääkisin, et olnud ka täiesti tõde. Mul oleks temaga peaaegu et terve tund olnud aega rääkida. Ma lihtsalt ei tahtnud. Isegi see on ime, et ma üldse nõustusin temaga kokku saama.


Pool tundi enne viit hakkasin kodu juurest minema. Ma tahtsin varem kohale jõuda ja veel viimased hetked enne poisi tulekut mõelda. Ma olin peaaegu otsustanud, et ma ei ütle talle enda tunnetest, räägin, et see suudlus oli kogemata, et meie vahel pole midagi. Ma tean, et kui ma räägiks sellest, kuidas ma päriselt arvan, võiks kõik palju paremini minna. Me võiks taas kokku saada ja kõik oleks ideaalne. Kuid samas võiks siis kõik ka mitu korda halvemini minna. Usun, et ma ei kannataks seda välja, kui ma räägiks, et ma armastan teda ikka veel, ja Martti raputaks pead ja ütleks ise, et kõik on läbi ja et talle meeldib juba keegi teine, või midagi.
Ma tean, et see on nii isekalt mõeldud, kuid ma tõesti ei tahtnud haiget saada. Ma olen parem haiget tegija, kui ise kannataja. Ja ma vihkasin seda olukorda.

Viisteist minutit oli veel viieni aega, kui ma juba eemal seda nii tuttavat parki nägin. Edasi jalutades märkasin ehmatusega, et ka Martti on juba seal. Ilmselt tuli ka tema varem kohale, et mõelda.
Mulle tükkisid pisarad kurku, kuid ma olin nendest üle. Ma püüdsin. Ma ei tahtnud Martti juurde ju ometigi nuttes minna. See oleks olnud tobe.


”Tsau,” pomisesin vaikselt ja istusin poisi kõrvale pargipingile. Martti tervitas mind vastu. Meie mõlemi hääled olid tasased ja mõtlikud, ma arvad et kumbki meist ei teadnud, mis edasi hakkab saama.
Ja kumbki meist ei teadnud, kumb esimesena rääkima hakkab, sest rohkem peale tervitussõnade ei rääkinud me umbes minut-paar mitte sõnakestki.

”Kristel,” alustas Martti lõpuks sügava ohke saatel. Mu suult kostus samuti ohe. Ma ei tahtnud seda kuulda, mis ta rääkis. Tõepoolest ei tahtnud.
”Ma ei oska seda kuidagi öelda, ma ei oska alustada...” sõnas ta. Martti oli segaduses, ma arvan, et ta oli veel rohkem segaduses kui mina.
”Ütle nii kuidas asjad on,” laususin ma vastu. Ma kaalusin juba seda, et ise rääkimist eest võtta. Nii läheks kõik palju kergemalt.
”Jah,” alustas poiss seejärel. Ta hingas sisse ja oli silmnähtavalt valmis rääkimiseks. Kõige rääkismiseks.

Kuid mina olin kiirem. Ma arvan, et rääkimise põhjuseks oli see, et ma tõepoolest olengi nii kuradi isekas ja ei tahtnudki tema jutuga haiget saada. Ise rääkimine tundus palju kergema lahendusena. Ja ma arvan, et sellepärast ma ütlesingi: ”See mis seal peol toimus.. see oli lihtsalt mingi haige juhus. Ma ei tea, ma olin joonud ja ei kontrollinud enda käitumist. Ära arva, et nüüd midagi... oligi, sest tegelikult ei olnud.” Terve see aeg kui ma rääkisin, tundsin ma kurgus imelikku kipitust. Ma ei tahtnud ju tegelikult nii öelda.

Martti vaatas mulle otsa, näol ühteaegu nii ehmunud, nukker kui ka mõistev ilme. Korraks mõtlesin ma isegi, et võib-olla oleks tahtnud ka tema sügaval sisimas täiesti ära leppida ja just sellepärast ta mind siia kutsuski, aga enam see ei lugenud. Ma olin oma otsuse teinud ja seda ei saanud enam muuta.

Poiss noogutas mõne aja pärast. ”Jah,” ütles ta vaikselt. ”Ma arvan, et nii on kõige parem.” Ma arvan, et ta mõtles sellega, et siis on kõige parem, kui me vaid sõpradeks jääme. Või midagi sellist.
Ma vaikisin hetke ja tõusin siis otsusekindlalt püsti.
”Sõbrad?” küsisin ma. Ka poiss tõusis aeglaselt püsti.
”Sõbrad,” vastas ta, manades näole nukra naeratuse.
Ma naeratasin talle vastu ja kallistasin siis teda sõbralikult. Selle kallistuse hetkel mõtlesin ma, et nüüd on veel viimane võimalus ümber mõelda, aga ma ei suutnud. Lihtsalt ei suutnud.

Eemaldusin aeglaselt Marttist ja saatsin talle veel viimase naeratuse. ”Ma arvan, et ma pean nüüd minema,” laususin kahetsusega. Muidugi ei pidanud ma tegelikult minema, aga ma ei suutnud enam ka poisi juures olla.

Martti noogutas mulle mõistvalt. ”Hea küll, mine siis, kui pead,” ütles ta vaikselt, kuid ma sellegipoolest kuulsin teda. ”Näeb siis millalgi.”
”Ikka näeb jah, tsau!” vastasin talle veel ja pöörasin end ümber.

Nüüd oli see siis läbi. Polnud enam mingitki võimalust, et me taas kokku saaksime jääda. Ja see oli kõik põhimõtteliselt minu pärast. Ma olin loll, loll, loll. Martti tänane käitumine näitas ju seda, et ta tegelikult tahtis, et kõik hästi läheks. Ja mina tahtsin seda ju ka.
Nüüd ei jäänud muud üle, kui leppida teadmisega, et mina olen selles kõiges tegelikult süüdi. Ja sellega polnud kerge leppida.

Miks sa nii teed?
Lased neil niimoodi kannatada..
Oeh.. Uut!

heaa!
nüüd on neil veel ainult neli osa aega ära leppida ju:S:D

varsti lõpppp. aga okei, hoiatan ette, et see osa on imo kõige igavam ja tegevusevaesem osa terve selle jutu sees. ja rohkem ma ei oskagi öelda, lugege ise ja kommenteerige ka ikka ! :)


MARTTI


Martti lasi end ükskõikselt tagasi pargipingile istuma. Ta jälgis Kristeli lahkumist, tüdruku enesekindlat sammu. Miks ta pidi selle kõigega nii viivitama? Ta oleks võinud kohe siis, kui tüdruk tema juurde jõudis, öelda seda, mis ta tegelikult arvas. Kuid samas jah, kui Kristel seda, mida ta ütles, nii tõsiselt mõtles, siis poleks see ju midagi muutnud. Või oleks?
Poiss ohkas.

Ta ei teanud, mis ta edasi peaks tegema. Lihtsalt koju minema ja elu edasi elama? Koos sõprade ja ilmselt ka Mariliga? Kuigi kui mõned päevad tagasi oli tal veel arvamus, et Mariliga võiks neil midagi olla, siis nüüd mõtles ta teistmoodi. Ilmselt oli süüdi see, et ta polnud veel Kristelist üle saanud, kuid sellegipoolest ei tundnud ta Marili vastu mitte midagi. Temaga oli lihtsalt lahe koos olla, tüdruk oli talle heaks sõbraks.

Sõbraks... Ja nüüd on ka Kristel talle heaks sõbraks. Mida tähendab Kristeli mõttes sõber? See, et kui nad kokku saavad, ei ignoreeri üksteist, vaid ütlevad tsau või midagi? See? Martti jaoks poleks see midagi muutnud. Niisiis tähendas see, et nad Kristeliga nüüd ainult sõbrad olid, talle tegelikult nii vähe. Ta oleks palju rohkem tahtnud. Kuigi samas oli poiss ise ka eile peol neiuga vaid sõbraks saada tahtnud. Mida ta ise sellega mõtles? Ilmselt oli see vaid ettekääne, et Kristeliga lihtsalt hetkeks rääkida. Rääkida jah, vaid rääkida... tõepoolest.


Olles umbes kümme minutit lihtsalt istunud ja mõelnud, tõusis Martti lõpuks mitte väga targemana püsti. Ta otsustas koju minna ja seal juba edasi vaadata, mis juhtuma hakkab.

Koduteest pool läbitud, helises poisil järsku telefon. Ta kõhust käis jõnksatus läbi – ta ei teadnud küll, mida ta ootab, et kes helistab, kuid ootsed olid kõrged. Kristel vahest?
Seda suurem oli ta pettumus, kui ta mobiiliekraanil nime MARILI vilkumas nägi. Poiss ohkas sügavalt ja hakkas juba vastuvõtunupule vajutanud, kuid otsustas viimasel hetkel ümber. Ta ei tahtnud neiuga praegu rääkida, ta ei uskunud, et Marilil midagi huvitavat öelda oleks olnud. Arvatavasti kutsuks ta Marttit uuele peole, või kuhugi. Poiss turtsatas ja pani mobiili hooletult pükste taskusse, lastes sellel veel edasi helistada. Teda isegi ei huvitanud.


Koju jõudes läks poiss esmalt arvutisse. Kuid see oli viga. Koheselt, kui ta msni sisse logis, hakkas Marili temaga rääkima. Martti ohkas, nüüd polnud tal minit väljapääsu.

Marili: No hei :)
Martti: Tsau
Marili: Kus käisid? Miks telefoni vastu ei võta?
Martti: Ee, ma käisin poes. Mobiil jäi koju
Marili: Ok :)
Martti: Mis tahtsid muidu?
Marili: Am, ma suht niisama. Eilsest ja homsest tahtsin rääkida.
Martti: Homsest?
Marili: Jap :) Homme Marko juures piduuuuu!

Martti turtsatas. Mida ta oli varem öelnud? Või mõelnud.

Marili: Ja siis sina tuled ka!
Martti: Mkm, ei tule, kindlasti mitte ei tule!
Marili: No kuule, miks? : S
Martti: Neid pidusid toimub varsti tihedamini kui ma sokke vahetan. Ma tõsiselt ei jõua ja ei viitsi nendel enam käia.
Marili: Nojah, viimasel ajal tõesti on päris tihti, aga suvi ju! Ja eile polnud sinul niikuinii mingit pidu ju
Martti: Seda küll, aga ma olen rohkem kui kindel, et ma ei tule. Sorry, aga ei tule!
Martti: Mis eile muidu?
Marili: Ah, niisama. Jäin veel päris kauaks sinna. Mitte midagi erilist ei olnud, aga täitsa.. okei.
Marili: Lõbus oli.
Martti: Olgu, tore siis. :)
Marili: Oota, miks sa ikka ära siis läksid? Ja sa kadusid ka nii kiiresti et ma ei pannud tähelegi.
Martti: Mul oli sitt olla. Ja jah, sorry, et hüvastigi ei jõudnud jätta, ma kadusin suht kiiresti.
Marili: Okei, vahet pole.
Martti: :) Aga ma nüüd minema.
Martti: Tsau! Millalgi näeb
Marili: Jamh, okei, tsaukaa (kui peo suhtes ümber mõtled, siis võta ühendust! :) )
Martti: Ok.

Seejärel logis poiss välja. Tegelikult pani ta appear offline peale, lihtsalt nii igaks juhuks. Vahest logib msni sisse mõni inimene, kellega ta tahaks rääkida. Ehk siis Kristel? Vaevalt, et poisil temaga midagi rääkida oleks olnud, aga ta sellegipoolest ju tahtis.

Edasi lasi ta end igavlevalt toolil madalamale istuma. Nüüd jäi vaid seda mõelda, mida kavatseb ta teha täna ülejäänud päev, homme, ülehomme ja terve ülejäänud suvi, mis kestis veel umbes poolteist kuud. Teada oli see, et need ei kujune üldsegi mitte põnevateks. Vähemalt praeguste andmete järgi.

ZzzZzZzzzuper!

mõnus. vahva. sa tead, küll, et see meeldib mulle!

ameerikalik häppiend olgu olla, muidu...
Ja ruttu...

Jhaa.. hea lõpp peab tulema.. mudu läheb sul halvasti
A hea osa oli.. mis sest, et midagi eriti ei toimunud =)
uut!!

Mis tähendab, et ei toimunud!
Pööre toimus (täpsemalt küll pöörde teostuse resoluutne takistamine, kuid see on põhimõtteliselt sama )

Tänud kõigile! :)
KAKS OSA VEEEEEEEEL!
Ja ma sain enneolematult pika osaga hakkama. Nii et enjoy, aga otsige kriitikat ka ikka! :)

KRISTEL


Ehmusin, kui mu telefon järsku helisema hakkas. Umbes viis minutit tagasi olin ma ärganud ja kella vaadanud ja see näitas siis kahtteist. Ma olin jälle pool päeva maha maganud. Ma vihkasin seda.
Tõusin vaevaliselt voodist püsti ja liikusin laua juurde, mille peal mu mobiil asetses. Märgates sellel nime Mathias vilkumas, kerkis mu suule õrn muie.

”Jaa, tsau Mathias!” alustasin ma lõbusalt
”Tsau jah. Mis teed?”
”Am, ärkasin tegelikult enne just. Ise?”
”Ah, niisama. Mõtlesin, et sa mõneks ajaks välja ei viitsi minna? Ma tahaks ühest asjast rääkida.” Poisi hääletoon tundus täiesti tavaline, niisiis ei olnud mul põhjust muretsema hakata.
”Ee, okei. Millal? Kohe?”
”No, mul ükskõik. Võimalikult vara jah, aga kui sa just ärkasid, siis pole hullu, võib hiljem ka ju.”
”Ei, ei, ma olen peaaegu valmis juba. Või noh.. ma võin kasvõi nüüd sama tulla.”
”Okei, aga poole tunni pärast sobib?”
”Ikka jah.”
”Saame selles nurgapealses kohvikus kokku, mis seal pargi juures on?”
”Ideaalne.”
”Davai, seal näeb siis, tsau.”
”Tsauka!”

See kõik oli lihtsalt nii ideaalne. Ma ärkasin põhimõtteliselt telefonihelina peale ja ma polnud jõudnud isegi mõtlema hakata, et mis mu tänased plaanid on, kui Mathias juba helistas ja välja kutsus. Miks oleks saanud veel parem olla? Ma isegi ei mõelnud selle peale, et mis ta rääkida tahab. See ei olnud tähtis.

Vahetasin riided, seadsin end korda ja asusin minekule.


”No hei!” hüüdsin ma juba kaugelt, kui ma kohvikusse jõudnud olin ja seal ees Mathiast nägin. Too istus ühes kaheses lauas, mille peal aurasid kaks kuuma cappuccinot. Muigasin ja võtsin istet.
”Tsau jah, õigeks ajaks jõudsid. Jook pole veel ära jahtunud,” vastas ta naeratades.
”See on sinust nii lahke, et sa minu peale ka mõtled,” ütlesin naerdes ja võtsin cappuccinost ühe väikese lonksu. See oli parajalt soe. Ideaalne.
”Millal olen ma sind ära unustanud?” küsis poiss naerdes.
Mõtlesin natuke ja vastasin siis lõbusalt: ”Noh, näiteks seal eelmise aasta klassiekskursioonil. Kui sa autoukse minu nina all kinni tõmbasid.”
”Ma ju palusin vabandust, see on unustatud asi!” vingus ta vastu.
”Okei, okei, ma olengi selle unustanud.” Naeratasin talle säravalt. ”Ja millest sa muidu rääkida tahtis?”
Järsku poiss tõsines. Või õigemini kerkis ta suule natuke kahetsev ilme. ”Kristel,” alustas ta. ”Ma mõtlesin ja sain aru, et nii oleks kõige parem.”
Ma kortsutasin kulmu ja kuulasin teda edasi. Tegelikult ma ei tahtnud teda edasi kuulata, sest see mida ta mõtles, ei tundunud olevat miskit head.
”Ma küsin sult ühe küsimuse. Ja palun vasta ausalt. Ma tean, et sa ei taha, aga palun,” rääkis poiss edasi. Ma noogutasin sunnitult. ”Sa igatsed Marttit taga, eks?”
Ma olin ükskõik mida muud oodanud, kuid mitte seda. Ma olin ehmunud sellise otsekohese küsimuse peale. Muidugi igatsesin ma teda taga, aga ma ei saanud seda ju ometigi Mathiasele öelda.
”Okei, sa ei pea ju vastama kui sa ei taha,” alustas Mathias taas kord. ”Aga noh, ma olen enamgi kui kindel, et see on nii. Ma sain sellest juba alguses aru, aga ma tahtsin lihtsalt kindlusele jõuda. Te olete ideaalne paar, tõepoolest olete.”
”Olime,” alustasin neelatades. ”Aga.. sa tõepoolest meeldid mulle, päriselt. See suudlus ja kõik polnud ainult Martti pärast.”
Mathias naeratas õrnalt. ”Sina meeldid mulle ka, aga see keda sina tegelikult armastad, on Martti. Nii et ma sunnin sind temaga ära leppima, ükskõik miks te ka lahku ei läinud. Sa lihtsalt lähed tema juurde ja suudled teda. Ja ongi kõik. Ta ei saa ei öelda.”
Turtsatasin hetkeks, kuid muutusin kohe jälle nukraks. ”Ma ei saa,” alustasin vaikselt. ”Eile oli mul võimalus, aga ma rikkusin kõik ära. Kõik, täiesti tõsiselt. Martti helistas mulle ja ütles, et me räägiksime. Me rääkisimegi, aga ma ütlesin, et meie vahel on kõik. Ma olen nii loll.”
Mathias mõtles korra. ”Nojah, see teeb asjad natuke keerulisemaks.” Ta vaatas hetke mulle otsa ja ütles siis: ”Aga täna on pidu Marko juures. Sa küsid Martti käest kohe täna, kas ta läheb sinna. Kui tema läheb, siis lähed sina ka. Ma võin toeks tulla või midagi. Ja kui Martti ei lähe, anud sa teda nii kaua kuni ta läheks. On selge?”
Mu suule kerkis õrn naeratusevine. Kehitasin õlgu. ”Nojah, eks ma vaatan mis saab,” vastasin vaikselt.
Mathias andis üle laua õrna laksu mu käele. ”No ära nüüd nii morn ka ole, kõik läheb hästi. Ma tean seda,” ütles ta lõbusalt.
Naeratasin talle tänulikult. ”Aga.. miks? Miks sa tahad, et me Marttiga ära lepiks?”
”Noh, sa oled mu kallis klassiõde ju. Ja me hoiame kokku. Pealegi ei taha ma, et sa terve ülejäänud suvi ja .. oh õudust, võib-olla terve ülejäänud elu minu kannul käiks ja me kogu aeg koos peaks olema.” Nähes minu kulmukortsutust, lisas poiss naerdes: ”Okei, see viimane oli nali.”
Muigasin õrnalt ja tõusin siis püsti. Jalutasin poisi juurde ja kallistasin teda tugevalt.
”Ja nüüd saadan ma su koju, et veenduda, et sa esimese asjana msni jookseksid,” ütles Mathias.


Ma polnud tegelikult Mathiase plaanist üldse innustuses. Rohkem olin ma üllatunud, et miks ta nii käitus. Kui ma talle meeldisin, nagu ta ütles, siis oleks ta pidanud ju tegema kõik selleks, et ma Marttit unustaksin. Kuid tegelikult tõusis Mathiase maine minu silmis veelgi. Ja see oli hea.

Sellegipoolest läksin ma koju jõudes kohe arvutisse ja msni. Nähes, et Martti on online, kaalusin ma päris pikalt, mida ette võtta. Ühelt poolt oleks võinud Mathiase plaani elluviimine kõik tagasi korda teha, kuid teiselt küljelt võetuna võis see pidu katastroofiks kujuneda. Täpselt nagu eelminegi. Ja mida ma üldse seal peol tegema pidin? Kui Martti on seal koos enda Mariliga, siis vaevalt, et ma poisiga ära lepiksin.
Kuid ma riskisin, lootusega, et asi on seda väärt.

Kristel: Tsauplau:D
Martti: No hei
Kristel: Mis möllad?
Martti: Ns arvutis, midagi suht
Kristel: Okk. Sa täna peole lähed?
Martti: Marko juurde? Ei vist
Kristel: Ei? Misajast sa nii igavaks inimeseks oled saanud?
Martti: Ma olen alati igav inimene olnud :)
Kristel: No mitte nii igav, et pidudel ka ei käiks.
Martti: Ma ei viitsi lihtsalt, mul pole seal midagi teha
Kristel: No siis tuleb sulle tegevust leida. Tule, ja ma näitan, et seal on midagi teha :)
Martti: See oli kutse?
Kristel: No põhimõtteliselt küll, jah.
Martti: Aga ma pean kahjuks siiski ära ütlema. Ja see pole esimene äraütlemine selle peo suhtes
Kristel: Aaam, okei
Kristel: Kellele sa siis ära öelnud oled?
Kristel: Sellele paksule punapeale, kes Agnese sünnal sind sebis?
Kristel: Või sellele Mari sõbrannale, kes rääkida ei oska?
Kristel: Või mm... sellele gayle, kes ükskord sulle väga ligi ajas?
Kristel: Või on selleks õnnelikuks keegi hoopis uus? :O
Martti: Ära kujuta ette
Kristel: Plzzzzzzzzzzzzzz tuleeee, tegelt ka!
Martti: Miks sa nii väga tahaks, et ma tuleks?
Kristel: Ns, mul igav ju. Pole kellegagi minna : (
Martti: Mathias?
Kristel: Eeemm, ta läheb vanaema poole:D:D
Martti: Eee, okei.
Kristel: Tuled? PALUN? OLE SÕBER!
Martti: Okei, okei, okei
Martti: Sinu võit!
Kristel: Wuhhuuu! Ma olen alati teadnud, et ma olen pinnimises meister. Ja ilmselt sellest Marilist ikka sajaga üle, sest tema seda ei suutnud.
Martti: Seda küll.
Kristel: Okei, aga saame siis kokku kuskil? Pargis?
Martti: Mis mul muud üle jääb siis.
Kristel: Ära nuta lilleke, kell 7 oled seal kohal nagu viis kopikat ja siis ma näitan alles, kuidas pidu tuleb pidada. Selge?
Martti: Jess boss, näeb siis
Kristel: Tsaukss!
Martti: Tsau

Võidurõõmsalt logisin end msnist välja. Kella seitsmeni oli küll aega, kuid ma kavatsesin end selleks peoks üles lüüa. Ja mitte vähe.

Jeeeei!! Lõpuks

Lallllallaaaa, eelviimane osa. MA SAAN VIST HAKKAMA! .
ja njah, tõesti, juba peale eelmist osa oli juba suht teada mis saama hakkab, aga noh... selle peab ikka üles ka kirjutama.
Jälle üks pikk osa (miks, miks, ei oska ma lühikesi osasid kirjutada?)
Ja nomh, have fun, aga KRIITIKAT KA ANDKE!

MARTTI


Nähes Kristelit lähenemas ja talle lehvitamas, Martti ohkas. Oli küll väga tore ja armas, et Kristel teda peole kutsus, kuid sellegipoolest polnud tal tuju. Mida see enam muutis, et ta Kristeliga alguses peole koos läheb, niikuinii kaob tüdruk juba uksest sisse astudes oma teiste sõprade sekka. Ja mis poiss siis pidi tegema? Arvatavasti oli Marili ka peol ja siis peaks ta neiule veel aru andma, miks ta ümber mõtles ja talle ei helistanud, et peole tuleb. Ja oli seda kõike siis vaja? Parema meelega oleks ta kodus istunud.

Samas oli see, et Kristel just temaga koos tuli, kuidagi tujutõstev. Neiu oleks võinud ju ükskõik millise enda sõbra või sõbranna kutsuda, ega tema ja Mathias ainukesed ei olnud. Tütarlaps oli igas seltskonnas väga populaarne. Kuid arvatavasti tahtis ta lihtsalt näidata, et nüüdsest ta ei ignoreeri Marttit, vaid suhtleb temaga, on poisi sõber. Sest muud ju olla ei saanud. Või sai?

Juba kaugelt märkas poiss, et Kristel on taaskord enda väljanägemisega vaeva näinud. Kuid kes teab, võib-olla oli ta selle kõige viie minutiga saavutanud, tema puhul ei võinud milleski kindel olla. Igatahes nägi ta suurepärane välja. Tal olid jalas lühemat sorti poolpikad püksid, kõrge kontsaga saapad ja lühike ning õhuke mantel. Oli küll suvi, kuid tegelikult oli õhtuti päris jahe.

”Tsauu, ja oledki kohal,” tervitas Kristel Marttit. Tüdruk kallistas poissi lõbusalt ja Martti tundis imehead parfüümi. ”Mis mul muud üle jäi,” vastas poiss õlgu kehitades.
Kristel naeris. ”Kuule, ära põe, see pidu tuleb lahe, ma luban seda. Usu mind,” rääkis ta elavalt ja võttis siis poisi käe alt kinni. ”Ja nüüd lähme, ei mingit vastuvaidlemist.”
Poiss turtsatas lõbusalt ja hakkas siis Kristeli kannul edasi kõndima.


Peo toimumispaika kohale jõudnud, oli juba hoovi peal näha, et ka sellel peol vähe rahvast olnud. Mõned noored lõbutsesid väljas, keset aeda, ning toast oli kosta muusikat. Martti kortsutas kulmu, kuid järgnes siis Kristelile, kes juba ukse juures seisis.

Selleks ajaks, kui Martti tuppa jõudis, kallistas Kristel juba poisile võõraid inimesi, ilmselt tüdruku enda sõpru. Poiss liikus esikust edasi suure toa poole. Mõne hetke pärast oli ka Kristel tema kõrval.
”Noh,” hüüdis tüdruk üle muusika. ”Lähme, lähme.”
Nad liikusid edasi ja jõudsid elutuppa, kus hulk noori istusid ja elavalt rääkisid. Martti lasi pilgul üle ruumi käia ja ta märkas seal ühel diivanil Mathiast istumas.
”Sa ütlesid, et Mathias on vanaema juures ju,” ütles poiss Kristelile. Tüdruk turtsatas. ”Noh...” alustas ta naerdes. ”Ilmselt siis ta vanaema elabki siin.” Neiu lehvitas Mathiasele, kes juba mõned hetked tagasi neid märganud oli. Poisi näol oli naeratav ja samas ka küsiv ilme, kuid seal polnud märkigi sellest, et talle poleks meeldinud, et Kristel ja Martti koos peole ilmusid. Kristel vaid naeratas Mathiasele ja raputas siis lõbustatult pead. Martti ei saanud ka neiu ilmest midagi välja loetud, niisiis jättis ta selle sinnapaika.

Elutoas istus ka Marili. Martti soovis, et neiut ei oleks seal, või siis vähemalt tüdruk teda ei märkaks. Praegu oli too nii lõbusas vestluses enda sõbrannaga, nii et Martti kahtles, et neiu teda juba näinud oli. Mida hiljem Marili teda märkab, seda parem.

Järsku tundis Martti, kuidas keegi tema käest haarab. Näinud, et see on Kristel, järgnes poiss talle. Nad suundusid ühe diivani peale, kus veel paar kohta vaba oli.
”No tsauka, Kate, pole pikka aega näinud,” alustas Kristel juttu ühe blondide juustega tüdrukuga. Kristel lasi end sellele diivanile istuma ja tõmbas kaasa ka Martti. Neil oli küll kitsas, aga keegi isegi ei hoolinud. Kristel haaras diivanilaualt kaks jooki, surus ühe Marttile pihku ja avas ise teise.

”Ee, ja on see siis lõbus?” küsis Martti natuke tüdinult, kui möödunud oli tema oletuse kohaselt umbes viisteist minutit. Terve see aeg oli Kristel selle Katega rääkinud ja vahepeal ka Marttile mõned sõnad öelnud. Ülejäänud ruumis olevatest inimestest ei viitsinud ka poiss välja teha, ta kuulis vaid kõrvulukustavat tümpsu ja suminat, mida tekitasid üksteisega rääkivad inimesed.
”Me oleme siin pool sekundit olnud ja sa juba porised. Võta endale veel üks jook ja feel yourself free, terve öö on veel ees,” vastas Kristel lõbusalt naerdes. Martti turtsatas ja surus end diivanile sügavamale istuma.

Peale kümmet igavat minutit, ütles Kristel järsku Katele: ”Okei, räägib pärast. Ma pean siin ühele inimesele natuke lubadust täitma ja teda lõbustama. Pärast näeb ja räägib veel äkki.” Seejärel tõusis ta püsti ja seisis Martti ette. ”Noh, oled valmis?” küsis ta naerdes. ”Mul pole küll aimugi, mis ma ette võtan, aga eks näeb.” Ta võttis poisil käest ja hakkas teda püsti tõmbama. Esimesega katsega see aga ei õnnestunud ja neiu purskas naerma. ”No kuule, tita, saad äkki ise ka aidata, ega ma mingi Schwarzenegger ole.”
Martti muigas. ”Noh, ma ei pea ka ennast väga Sumoks, aga hea küll.” Ta tõusis diivanile toetudes püsti ja vaatas siis Kristeli poole. ”Ja kuhu sa mind viid?”
Kristel kehitas vaid õlgu. ”Lähme käime vaatame niisama ringi. Esialgu,” lausus ta, pööras end ümber ja hakkas elutoast lahkuma. Martti järgnes talle.

”Igav!” hüüdis Kristel ja sulges ukse. Nad olid tulnud maja teisele korrusele ja vaatasid nüüd üle kõik toad, ükskõik kes seal ka polnud.
Liikunud järgmise ukse juurde, avas Kristel ning nähes vaatepilti, kus igas vanuses noored ringis istusid ja ringi keskel kaks tüdrukut üksteist suudlesid, sulges Kristel ukse taas pauguga, lastes kuuldavale: ”Iuuuu.” Martti turtsatas ja tüdruk pöördus koheselt tema poole.
”Aah, sa arvad et see on lõbus? Okei, minugipärast!” vuristas neiu enne, kui Martti midagi öeldagi oli jõudnud. Kristel avas taas ukse ja astus tuppa sisse. ”Me tuleme ka mängu!” hüüdis ta valjult ja kõikide toas olijate pilgud pöördusid nende poole. Martti turtsatas aga veelkord, võttis siis Kristelilt käest ja tõmbas ta toast välja.
”Idioot,” pomises ta. ”Ma küll ei kavatse vaadata, kuidas need tsikid üksteisega tatti panevad, unusta üra.” Kristel vaid naeris lõbusalt ja liikus siis ühe viimase ukse juurde, mis viis ruumi, mis aga inimestest tühi oli.
Kristel pöördus teeseldud nukrusega Martti poole. ”Sinu võit vist,” rääkis ta kurvalt. ”See pidu on tõepoolest igav.”
Martti naeris. ”Sa peaks juba aru saama, et vahepeal on minul ka õigus.”
”Äh?!” hüüatas tüdruk teeseldud solvumisega. ”No okei, anna mulle veel üks võimalus. Mine allakorrusele, istu seal maha. Ma käin samal ajal WC-s ja kui tagasi tulen, siis on mul plaan olemas. Ja kui see sulle ei sobi, siis annan ma alla ja sa võid mind koju viia,” rääkis neiu. ”Sobib?”
Martti muigas. ”Hea küll, ma hakkan siis ennast riide panema,” sõnas ta.
Tüdruk vaid turtsatas. ”Esiteks sul polegi rohkem riideid, mida selga panna. Ja teiseks.. ära aja lolli juttu, küll ma mõtlen midagi välja, ma olen alati mõelnud.” Nende sõnade ning ühe silmapilgutuse järel tuiskas Kristel Marttist mööda ja jooksis trepist alla.
Poiss kehitas naeratuse saatel õlgu. Kristel oli täpselt samasugune nagu varem. Võib-olla suhtlesid nad nüüd natukene elavamaltki, kui siis, kui nad paar olid, kuid vahet pole. Kristel on Kristel ja Marttile meeldis see.

Tagasi elutuppa jõudnud, suundus Martti selle sama diivani peale, kus nad ka enne Kristeliga istunud oli. Ta võttis endale uue joogi ja vaatas siis toas ringi. Kuid koheselt potsatas tema kõrvale üks blond tüdruk istuma.
”No tsau, Martti!” hüüdis Marili. ”Miks sa mulle ei öelnud, et sa siin oled. Millal sa tulid?”
Martti vandus endamisi ja noogutas siis põgusalt tervituseks. Marili oli viimane inimene, kellega ta praegu rääkida tahtis. Pealegi oli ta siia peole tulnud Kristeliga.
”Am, olen ikka olnud. Aga lähen varsti ära ka,” pomises poiss ebamääraselt. Ta tahtis Marilile muljet jätta, et ta on nii igav, et temaga ei tasu pikemalt rääkidagi. Kuid tegelikult.. ta ju oligi igav, seda polnud vaja teeseldagi.
”Ära? Miiiks? Siin on nii lahe ju!” sädistas Marili vastu. Martti pööritas silmi. See, kuidas Marili üritas elav ja särav olla, ei olnud üldse nii veenev ja lahe, kui Kristeli käitumine. Ja poisile ei meeldinud see üldse.
Ta ei vastanud midagi, vaid võttis selle asemel järjekordse lonksu enda joogist.
”Miks sa nii vaikne oled. Midagi juhtus?”
Marili kaastunne tundus nüüd nii võlts ja mõttetu. Martti oleks tahtud karjuda, et tüdruk ta rahule jätaks ja laseks poisil rahus Kristelit oodata, kuid enne, kui poiss midagi öeldagi sai, nägi ta eemalt, kuidas Kristel lõbusalt tema poole sammub, naeratus näol. Poole elutoa peal, ilmselt siis, kui ta Marilit poisi kõrval märkas, jäi ta ehmunud ilmega seisma. Tütarlapse näole kerkis vihane ja kuidagi.. kurb ilme. Ta pöördus kannapealt ringi ja hakkas välisukse poole kõndima. Kuna aga esiku ees oli just trobikond noori tüdruku, kes ilmselgelt praegu esiku täis oksendas, ümber sagimas ja Kristel ei pääasenud neist ümber, suundus ta jooksuga trepist üles.
Martti vaatas esmalt ehmunult minema jooksvat Kristelit ja olles kõigest aru saanud, tõusis ta Marilile ühtki sõna ütlemata püsti ja hakkas samuti trepi poole jooksma.

Vauu.. see on nii hea jutt et maeisaano
Nüüd võiks suke.. ilus ja armas lõpp sellele jutule tulla =)
ja siis muidugi teine hooaeg ja puha ^^