Kõik mis on hea ei tee head. (lõpetatud)

But could you please write soon some new parts, THANK YOUU!

Nad võiksid jaa koos olla :/
Aga heahea jutt on =)

Mingi pikkkkk osa. SRY kirjavigade pärast, see on mega kiirelt kirjutatud ja ma pean nüüd ära minema ja ei jõua seda üle vaadata. Hiljem parandan ära, aitääääh :)


KRISTEL


Ma ei uskunudki, et mul peol nii lõbus võib hakata. Ma ei pidanud isegi pingutama, et Marttit vältida, sest kohe kui ma randa jõudsin, leidsin ma Agnese ja palju teisi tuttavaid, kellest enamus mu klassikaaslased olid. Ma polnud paljusid pool suve näinud ja selle ajaga olin ma juba unustada jõudnud kui vaimukad ja lahedad nad on. Meie klass on tohutult kokkuhoidev, ma tunnen end nende seltsis paremini kui kusagil mujal. Nii hea oli nendega taas lõbutseda, mul oli üle ootuste vahva.

Enamus aeg me lihtsalt rääkisime. See polnud tavaline kuiv vestlus – minu klassi poisid on alati nii head naljategijad olnud, ma naersin peaaegu iga asja peale. Ja juttu jätkus meil kauaks. Kasutasin ühe vaikusmomendi ära.

”Keegi tantsima viitsib minna?” küsisin rahva käest, vaadates neile ükshaaval anuvalt otsa. Ma tulin siia peole ikka ootusega, et ma kasvõi natuke tantsida saan. Ükskõik kui huvitav ja lõbus mul rääkides ka polnud, ei oleks ma suutnud tervet õhtut pingi peal istuda.
Arvasin, et teised on mu pakkumisega nõus, kuid ma eksisin.

”Ooeh, ma ei jõua vist praegu,” venitas Agnes. ”Ma olen päevase ürituse korraldamisest ja siia-sinna jooksmisest nii väsinud, et praegu tahan ma veel tunnikese vähemalt lihtsalt istuda. Pärast vaatab, siis läheb õige pidu lahti.”
Vaatasin talle teeseldud pettumusega otsa. Seejärel pöörasin pea teiste poole, kuid nähes nende nägudel mitte nii suurt innustust, kui mina oli oodanud, ütlesin: ”No kuulge nüüd, ärge olge nii igavad. Miks me pärast peame peo käima panema, hakkame nüüd pihta. Kristjan... Mathias... Liisa... Veiko.. No kõik, kes siin on. Paluuuuuuun.”
Otsustasin, et ei lõpeta vingumist enne, kui keegi on nõus minuga tantsima tulema.

Keegi ei reageerinud nii nagu mina oleks soovinud.
”Kammooon, poisid, lähme, let’s have some fun, paluuuun, tehke mulle seda head,” lunisin edasi, ise samal ajal juba naerdes.
Vaatasin Mathiasele küsivalt otsa.
”Tule, tule,” ütlesin talle innustatult noogutades. Lõpuks ta heldis.
”No hea küll, ühe väikse tantsu võib ju teha. Päästan teised ära, keegi ei suudaks rohkem su palumist kannatada,” ütles ta muige saatel ja tõusis laua tagant püsti.
Tegin õhus käega ebamäärase liigutuse, öeldes samal ajal:” Jessss,” ja jooksin Mathiase juurde. Võtsin talt käest ja hakkasin siis joostest teda tantsuplatsi poole tõmbama. Samal ajal möödusin ka Marttist, kes selle sama Mariliga rääkis. Mulle ei tulnud see üldse imestusena, et poiss temaga nüüdki suhteid ära ei lõpetanud.
Kuid praegu ei olnud mul aega Martti peale vihastuda ega temast isegi mõelda, sest praegu olin ma Mathiasega tantsima minemas ja mu jalad juba ootasid kuna end muusika rütmis liigutada saavad.

Tantsisime kahe kiire ja seejärel kahe aeglase laulu saatel. Mulle meeldis Mathiasega tantsida. Kui mul kontsad all on, olen ma Marttiga umbes sama pikk, aga täna ei olnud mul ei kontsi all ning ka Mathias oli pikem kui Martti, nii et temaga tantsimine tekitas kuidagi turvalise tunde. Mitte et seda Marttiga poleks olnud. Lihtsalt... Mathias ei olnud mu poiss ega midagi, kuid ikkagi tundsin ma end tema seltsis nii hästi.
Poole tantsu pealt kohtus mu pilk Martti omaga, kes Marili ja mingite võõra rahvaga kuhugi liikus. Ma vaid turtsatasin ja libistasin enda pilgu sujuvalt poisist üle.

Kui järgmine lugu lõppes, tõmbus Mathias minust eemale.
”No aitab kah?” küsis ta muiates.
Raputasin naerdes pead. ”Minul ei saa tantsimisest iial küllalt. Teeme ühe tantsu veel, ainult ühe,” ütlesin, vaadates poisile paluvalt otsa.
”Mis sa tahad mind ära tappa? See on esimene kord üle pika aja, kui ma tantsin. Alustame ikka vaikselt ja lähme teeme praegu pausi. Pärast võin ma sulle veel paar tantsu lubada,” ütles poiss.
”Diil,” vastasin otsusekindlalt ja naeratasin Mathiasele. Seejärel hakkasime tantsuplatsilt ära liikuma, tagasi teiste juurde.



Õhtu kulges suurepäraselt. Kui ka teised otsustasid lõpuks ometi pidutsema hakata, suundusime me kõik tagasi tantsuplatsile. Kui me seal tantsimisest ära tüdinesime, suundusime rannaliiva peale. Ma ei mäleta, millal mul veel nii lõbus oleks olnud. Muidugi mängis oma osa ka mõistlikus koguses alkohol, kuid ma arvan, et ka ilma selleta oleks tore olnud.

Ma ei tea küll kuidas see alguse sai, kui järgmisel hetkel olime me terve enda kambaga jalgupidi vees, tantsisime seal eemalt kostuva muusika järgi ja tundsime end lihtsalt vabalt. Alles siis, kui me kõik läbimärjad olime ja tundsime, et meil jahe hakkab, ronisime veest välja. Olime mõnda aega natuke rahulikult ja kuivatasime end, kuid õige pea leidsin end jälle tantsimast. Mathiasega taaskord.

Kell oli umbes kaks öösel, kui ma lõpuks taipasin, et ma peaks koju minema. Enamus rahvast olid juba minema läinud, vaid mõned üksikud noored liikusid siin-seal ringi. Lamasin rannaliival ja vaatasin üles taevasse. Ma oleks võinud sinna jäädagi, sest see oli nii hea tunne. Pea mõnusalt sumisemas, kerge väsimustunne, kaugelt kostuv muusika, ehk mõnusalt aeglane armastuslaul.

”Oh, ma arvan, et ma siirdun kodu poole,” alustasin vaikselt juttu ning tõusin istukile. Vaatasin kes meie kambast alles olid jäänud. Agnes, Mathias ja Laura.
Agnes noogutas. ”Jah, pidu on ära vajunud, ma sätin siin veel natuke asju ära ja lähen siis vanaema poole ööseks. Ei hakka koju minema, liiga kaugel minna, homme hommikul vara pean siin olema ja segadust likvideerima. See on peo korraldamisel kõige halvem osa, järgmise hommiku koristamine.”
Mathias tõusis samuti istukile.
”Kristel, me elame suhteliselt ligistikku, eks. Lähme koos siis, ma saadan ära sind,” ütles poiss.
Ma noogutasin. Laura elas niikuinii linna teises otsas ja kui Agnes samuti meiega ei tulnud, siis muidugi lähen ma pigem poisiga kui üksi.
”Hakkame minema siis?” küsisin naeratades.
Jätsime Agnese ja Lauraga hüvasti ja asusime teele.


Õues oli pime, kuid tänavatele langes mõnus laternate poolt tekitatud valgus.
Kui alguses me Mathiasega vaid vaikisime – kuid see ei olnud piinlik vaikus – siis pikapeale hakkas meil jutt jooksma. Rääkisime kõigest, täiesti tühistest asjadest. Kuid see ei tundunud tobeda või mõttetuna, hea oli keset ööd lihtsalt rääkida ja isegi mitte mõelda mida suust välja ajan. Tundus, et meid mõlemaid tõsiselt ei huvitanudki, mis me rääkisime, peaasi et rääkisime. Ja nii oligi hea.

Minu majani jõudnud, jäime me värava ees seisma. Vaatasin Mathiasele otsa ja naeratasin.
”See oli nii hea pidu, tõsiselt,” ütlesin ohates. ”Tänud, et sa mu tantsupartner enamuse ajast olid, ma oleks muidu igavusse surnud, kui ma tantsida poleks saanud.”
Poiss muigas.
”Rõõm on minu poolel,” ütles ta naeratades. ”Ja muideks, ma ei teadnudki, et sa nii kõva tantsuloom oled, sa suudad mind ikka üllatada.”
Naeratasin talle veelkord.
”Aga okei, ma olen nii väsinud, ma lähen ära tuppa,” lausin seejärel. ”Aga.. sa mõni päev.. homme näiteks kuhugi minna ei viitsi? Sööma näiteks või kinno?”
Mathias noogutas. ”Ikka,” sõnas ta noogutades.
”Aga olgu, head ööd siis,” ütles ta ja andis mulle ühe süütu põsesuudluse.
”Head ööd,” vastasin ja astusin siis enda koduväravast sisse.

Nii... ja kui sa nüüd ütled, et sul ei tulnud vaimu peale, siis ma lähen ja löön end maha.
Nii... mida öelda halba... polegi
Nii... mida öelda head... nii kõwi sõnu ei olegi
Nii... Kui nüüd uus osa tuleks, siis rohkem midagi ei taha.

(Näedsa, mis tegid nüid... luulehoog tuli peale)

Tänud kõigile kes lugeda ja kommenteerida viitsivad. :)
Ma ei tea millal uut osa saab. Kui üliüliülivägaveab, siis täna öösel. Kui natuke vähem veab, aga ikkagi päris palju, siis homme õhtupoolikul. Ja kui kohe üldse ei vea (mis on kõige tõenäolisem), siis neljapäeva õhtul. : (
Esmasp-neljap olen laagris ja kui mul seal igav hakkab, siis kirjutan üles midagi, aga arvutisse trükin niikuinii hiljem. Vot.


Anoh, senini võite mu lühijuttu lugeda. xD

Nooomh, teil vedas, et täna uue osa saite. Ja suht pikk tuli ka. ;D Selle eest ei saa esmasp-neljap mitte ühtegi osa! Vb kui jälle veab, siis neljapäeva õhtul saaab, aga ma ei luba midagi.
Et... kes loeb, see võiks kommenteerida ka ja kriitikast ei ütleks ka ära. :)


MARTTI


Hommikul ärkas Martti suure peavaluga. Talle tuli üllatusena, et ta end oma kodust ja enda voodist leidis. Ta ei mäletanud eelmisest ööst midagi. Mitte midagi peale selle, et ta oli Marili sõpradega rannapeolt ära läinud ühe poisi poole, kus pidu jätkus. Ilmselt oli ta joogiga siis nii liialdanud, et ei vastutanud enam enda tegude eest. Kuid kõige suurem küsimus oli ikka see, et kuidas ta koju toimetati. Kes sellest seltskonnast üldse teadis, kus ta elab. Kui, siis ainult Marili.

Pikkamisi ajas ta end voodist üles ja komberdas arvutilaua taha. Sellel vedeles veepudel, mille Martti kohe avas ja jooma hakkas. Tal polnud pikka aega nii halb olla olnud. Peale selle, et ta pea lõhkus, tundis poiss end ka nii väsinult. ’Mis kell ma üldse koju jõudsin?’ Martti pööras pilgu kellale, mis näitas poolt kahtteist. Väsinult avas ta läpaka.

Kohe, kui Martti msn-i sisse oli loginud, hakkas Marili temaga rääkima.

Marili: No hei!
Martti: Tsau
Marili: No kuidas tunne on? Väga hull?
Martti: Hullem kui sa arvatagi oskad. Mis eile toimus?
Marili: Ei mäleta midagi?
Martti: Pm küll jah
Marili: Nooh, pidu läks võimsalt edasi. Lõpuks vajusid sa nii ära, et ma arvasin, et oleks parem sind koju tuua.
Martti: Sina siis tõid mu koju? Selle üle ma pead murdsingi. ;D
Marili: Tellisin takso :)
Martti: No siis olen ma sulle tänu võlgu. Kes teab kus ma praegu konutaks
Martti: Oota, kuidas sa meie poole üldse sisse said? Ega jumala eest mu ema mind näinud?
Marili: Rahune, ei näinud :) Ma üritasin võimalikult vaikselt teha. Ja sa olid ise päris hea teejuht, natuke segi, muud midagi. Muide, võti on esikus kapi peal. ; )
Martti: Oeh, tänud, tänud. Mis ma sinuta küll teinud oleks?!
Marili: See ei ole midagi, ära täna, sõpru peab ikka aitama

Martti näole valgus hetkeks naeratus, mis aga kohe asendus valuliku ilmega.

Martti: Ai raisk, kuidas mu pea ikka valutab
Marili: Ma usun :s Tead, ma arvan, et praegu aitaks külm dušš
Martti: Ja pärast seda väike jalutuskäik?!
Marili: Oli see kutse?
Martti: Võib-olla
Marili: Sel juhul olen ma nõus ; )
Martti: Tore. Aga ma helistan, praegu minema
Marili: Teeme nii. Tšauki!
Martti: Tšau

Martti logis end msnist välja ja loivas aeglaselt vannitoa poole, et seal üks korralik dušš võtta.

Poole tunni pärast oli poiss valmis. Ta helistas Marilile ja nad leppisid kokku kus nad kokku saavad. Kümne minuti pärast olid noored juba kokku saanud.

„No hommik,“ alustas Marili säravalt. „Kuidas on. Parem?“
Martti noogutas. „Palju parem kui ärgates, aga ikkagi suht nutune seis,“ ütles ta turtsatades. „Ja sul endal pole midagi viga?“
Marili muigas endamisi ja lausus: „Ei ole. Aga ma ei joonud ka väga midagi. Sain juba alguses aru, et pole mõtet, kui ma pean mõned siin niikuinii koju toimetama. Ja ma ei tahtnud ka, mul oli ilmagi lõbus.“
„Oeh, tänud veelkord, et sa mind ära tõid. Mis ma vastutasuks nüüd tegema pean?“ päris Martti.
Tüdruk naeris. „Juba see on piisav vastutasu, et sa mind praegu välja kutsusid,“ ütles ta.
Martti naeratas ja sõnas: „Hea küll, aga liigume kuhugi. Kuidas oleks selle sama kohvikuga, kus me eelmisel korral käisime?“
„See oleks ideaalne,“ vastas Marili innustunult ja hakkas aeglaselt kõndima.

Kui nad olid mõnda aega juba vaikides jalutanud, võttis Marili jutujärje üles.
„Kuule,“ alustas ta kõhklevalt. „Kes see Kristel on?“
Martti vaatas neiut imestunult. ,Miks selline otsekohene küsimus. Kuidas Marili üldse Kristelit teab?’
„Ee, mis siis. Kust sa teda tead?“ Poiss oli segaduses. Ja tõsi, ta ei osanud ka vastata.
Marili pööras end aeglaselt näoga Martti poole. Ta ei teadnud, kas seda oli vajalik öelda, sest poiss ei tundnud end praegu just kõige mugavamalt. Kuid ta tahtis siiski teada. „Noh,“ alustas ta venitavalt. „Sa rääkisid temast eile. Või mitte ei rääkinud, aga.. kuidas ma ütlen nüüd. Kui sa päris segi olid. Ma ei saanud su jutust küll väga aru, aga nimi Kristel kordus seal küll päris mitu korda.
Martti oli šokeeritud. Ta pööras enda pilgu korraks Marili poole ja ütles siis vaikselt: „Ta oli mu tüdruk. Oli. Kuni.. eilseni.“ Ta keeldus tüdrukule seda ütlemast miks ja kelle pärast.
„Oih, vabandust,“ ütles Marili ja ta häälest oli tõepoolest siirust tunda. „Siis on see arusaadav.“ Tüdruk mõtles hetke ja lisas: „Aga eile.. see oli ju eile, kui sa mulle msnis ütlesid, et sul on tüdruk olemas.“
Martti noogutas rusutult. „Jah. Aga ta jättis mind.. nii umbes kümme minutit peale selle ütlemist maha.“
Marili tundus kohkunud olevat. „Ega..“ ütles ta väga kõhklevalt. „.. see kuidagi minuga seotud ole? Noh, see suudlus ja värki. Ma tõesti ei teadnud, et sul tüdruk olemas on. Sa olid seal Margreti peol ju üksi ja.. noh, ma ei tea.“
Martti ei teadnud kas talle tõde rääkida või mitte. Ta tahtis ju Mariliga ikkagi sõbraks jääda ja kui ta tõe ära räägiks, siis hoiaks neiu võib-olla temast eemale. Ja nüüd kui ta Kristeliga niikuinii lahus oli ja too juba eelmise õhtu peol teiste poistega ringi käis, siis ei lugenud tolle sõna ka enam midagi.
„Ah, ei,“ valetas ta, üritades näole võltsnaeratust tekitada. „Meil olid natuke teised tülid.“
„No siis on tore,“ vastas Marili.

Samal ajal olid nad kohviku juurde jõudnud. Noored astusid sinna sisse ja suundusid leti juurde. Kui Martti oli enda tellimuse ära öelnud (kaks klaasi mineraalvett), pöördus ta tüdruku poole.
„Ütle ära mis sa tahad, ma maksan,“ sõnas ta.
„Aam, ei ole vaja. Mul on endal ka raha kaasas,“ vaidles Marili vastu.
„On küll vaja, ütle.“
„Ei ütle.“
„No päriselt ka, ütle,“ sõnas Martti nüüd juba naerdes.
Marili andis alla. „Okei, hea küll. Üks cappuccino,“ ütles ta müüjale.
„Midagi juurde ei taha? Kooki näiteks?“ küsis Martti.
„Ei, ei ole vaja.“
Martti muigas ja ütles: „Me võtame ühe koogi ka. Mis teil seal on, napoleoni näiteks.“ Marili togimisest välja tegemata ta lisas: „Ja siis on kõik.“

Poiss maksis arve ja kui müüja ütles, et ta toob tellimuse lauda, suundusid nad laua juurde.
„No mille jaoks see hea oli?“ küsis Marili naerdes.
Martti muigas. „Noh, eile pidid ju sina niikuinii taksoarve kinni maksma ja miks ma poleks võinud?“
Tüdruk naeratas ja võttis siis laua taga istet.



Umbes poole tunni pärast suundusid noored kohvikust välja ja jalutasid mööda tänavaid.
„Kus sa elad, ma saadan sind koju,“ ütles Martti, kui nad olid jõudnud samma kohta, kus nad täna kokku said. Mis, muideks, oli see sama park.
Marili naeratas. „Ah, pole vaja. Mõni teine kord, ma ei lähe täna niikuinii kohe koju, ma pean poest läbi käima,“ ütles ta. „Ja sul on vist siit kõige otsem koju, eks.“
Martti noogutas. „No hea küll siis. Aga siis teine kord kindlasti. Kuidas oleks homsega. On sul plaane? Läheks kinno, sealt jookseb praegu üks eriti lahe komöödia, sulle kindlasti meeldib.“
„Oh, see oleks lahe,“ vastas tüdruk. „Aga räägib siis msnis või helistab või midagi, eks?!“
„Ikka.“ Martti vaatas neiule silma. Too oli täna täiesti teistsugune. Täpselt nagu nende esimesel väljaskäimisel – palju.. võluvam. Võib-olla see oligi põhjus, miks poiss järgmisel hetkel ettepoole kummardas ja enda huuled tüdruku omadele asetas.

Pärast pikka suudlust, kui poiss oli end lõpuks Marilist eemaldunud, vaatas ta rusutult kõrvale. „Vabandust,“ pomises ta. Juba teist korda et teadnud ta mis ta tegi. „…jälle.“
Marili raputas pead. „Ära vabanda,“ ütles ta soojalt naeratades.
Martti naeratas vastu. „Aga ma nüüd lähen, homme siis.“
„Homme,“ kordas neiu.

Poiss pööras end kiiresti ümber ja hakkas kodu poole astuma. Mida ta jälle tegi? Ta soovis Mariliga ju vaid sõber olla, sest ta tahtis ikka veel tegelikult Kristelit. Ta pööras end ümber ja vaatas kiiruga, ega kedagi tuttavat kuskil näha polnud. Ta ei tahtnud, et samamoodi juhtuks, nagu eelmine kord. Kedagi nägemata, pööras ta end tagasi õigesse suunda ja hakkas edasi liikuma. Homne kokkusaamine Mariliga ei tundunud üldse enam nii hea ideena.

Jube hea pööre asjade käigule. Üks märkus:
"Ta soovis Mariliga ju vaid sõber olla, sest ta tahtis ikka veel tegelikult Kristelit."
Nati vasakule mõtlejad.... saaksid asjast valesti aru...

Aga muidu suurepärane...
Kui tagasi jõuad, siis hästi, hästi, hästi palju veel!

Mhhhh, masendavaks läheb Uut tahan!

Unknown Artist: noomh... ma loodan ja arvan et kõik said aru, mis ma mõtlesin. aga tänud :)

Ja läheb jah suht masendavaks, läheb edaspidi veel hullemaks, aga noh.. pole hullu. ; )
Aitäh teistele ka siis. :)

Oeeeeeeemh, mulle endale ei meeldi see osa mitte üldse ja mul polnud inspiratsiooni ka, aga aeg surus peale ja ma PEAN selle jutu 14 päeva jooksul ära lõpetama, muidu.. ma ei tea mis muidu on.


KRISTEL


Kui ma järgmisel päeval lõuna paiku ärkasin, oli mul üllatavalt hea tuju. Tundmatut viisijuppi ümisedes liikusin kodus ringi ja aitasin emal natuke koristada. Hiljem korrastasin ka enda tuba – eilsest riiete proovimisest vedelesid kõik hilbud mööda tuba laiali. Panin need kõik korralikult kappi ja tõmbasin enda toa tolmuimejaga lõpuks üle.

Eilne pidu… minu jaoks täiesti üllatavalt lõbus. Ma arvan, et isegi siis, kui ma oleks Marttiga veel koos olnud, poleks mul nii tore olnud. Sest mu klassikaaslased on ikka nii mõnusalt hullud tüübid – suudavad igal inimesel suu naerule viia ja seda mul eile vaja oligi. Et keegi mu meelt lahutaks. Ja nad said sellega suurepäraselt hakkama, eriti Mathias. Ma olen poisiga alati hästi läbi saanud. Ta on tore, lahke, ülihea huumorisoonega, lõbus, aga samas ka väga usaldusväärne ja hea sõber. Ma olen talle elu jooksul nii palju muresid ja saladusi rääkinud, ta suudab nii head nõu anda. Ja ka välimusest on ta tegelikult üliilus – helepruunid juuksed, sinised silmad, tavalisest tõmmum nahk, sihvakas keha. Ta on mulle alati nii hea sõbraks olnud.

Kuid nüüd? Kas siiski ainult sõbraks? Kui ma olin otsustanud Marttiga lõpparve teha, siis miks mitte endale uus poiss leida. Ja mulle tõesti meeldis Mathias. Ma küll ei armastanud teda ega midagi, aga temaga oli alati nii lahe. Ja Mathiasel ei olnud ka minu andmete kohaselt hetkel tüdrukut. Millalgi tal oli… meie paralleelikas vist, aga paar nädalat tagasi lõpetasid nad oma suhted. Kui ma nüüd Mathiasega rohkem suhtlema hakkaks aitaks see paremini Marttit unustada.
See tundus suurepärase ideena.

Tuletades meelde seda, et ma juba eile poisile ettepaneku välja minemiseks olin teinud, võtsin kätte enda telefoni ja valisin Mathiase numbri.

„Jaa, Mathias kuuleb,“ kostus telefonist.
„Tšau Mathias, Kristel. Mis möllad?“
„Mis ma ikka möllan. Murran pead, et mis minu tänasesse päevaplaani mahub.“
„Ja kuidas edeneb siis?“
„Mitte just kõige paremini, kui aus olla. Ma ei ole peale ärkamise ja pesemise kahjuks midagi veel välja mõelnud. Ja õnnetuseks on mul need juba tehtud.“
„Saan kuidagi aidata?“
„No lao lagedale.“
„Ma mõtlesin, et võiks kinno minna. Täna tuli see uus film ka välja. Olen kuulnud, et see pidavat vinge olema,“ rääkisin telefoni.
„Hmm,“ alustas Mathias. „Tundub huvitav.“
„Ja nii ongi.“
„Noh, siis ongi mu päevaplaan peaaegu et koostatud. Jääb alles vaid selle täitmine. Mis kell seanss algab?“
„Minu andmete kohaselt kell kaks.“
„Siis saaks poole kahe ajal kino juures kokku?“
„Mulle sobib, olen kohal,“ vastasin lõbusalt.
„Ma ei arvanudki, et sa tulemata jätad,“ naeris poiss.
„Ok ok, seal näeb.“
„Jaah, tsau.“

Lõpetasin kõne ja asetasin telefoni lauale. Seejärel heitsin pilgu kellale, mis näitas kahtteist. Ehk siis poolteist tundi selleni, kui ma kino ees pean olema. Täpselt paras aeg, et jõuda pesemas käia ja end valmis sättida.


Mõned minutid enne poolt kaht jalutasingi kino poole. See ei olnud mu kodust üldse väga kaugel – paraja jalutuskäigu kaugusel. Täna oli jällegi üks neist palavatest suvepäevadest, mil pidi kandma vaid kõige õhemaid riideid, et mitte väljas ära kuumuda. Sellepärast olingi endale ühe heleda suvise topi selga ja lühikesed teksapüksid ning madala kontsaga kingad jalga pannud.

Märkasin Mathiast, kes minu poole jalutas, juba kaugelt. Minuni jõudnud, kehitas ta laialt õlgu.
„Kõik piletid on läbi müüdud, oleks pidanud sellele varem mõtlema,“ ütles ta.
Naersin lõbustatult, kuigi tegelikult olin natuke pettunud. „Tõepoolest, täna on ju esilinastus ja arvata oli, et saal on täis. Mis teha siis, kui sada aastat kinos pole käinud ja ei tea mis teha.“
Mathias noogutas. „Mis me teeme siis? Täna on veel kaks seanssi muidu, uurisin järgi. Järgmisel on ka põhimõtteliselt kõik kohad täis, aga ülejärgmisel pole. Aga too on peaaegu et öösel,“ rääkis ta mõtlikult.
„No ma ei tea,“ alustasin aeglaselt. „Mis homme muidu on?“
Poiss kehitas õlgu. „Ma ei küsinud, aga ma olen täiesti kindel, et homseks saaks küll pileti. Siis peaks nüüd ära ostma.“
Noogutasin. „Oleksid sa nõus homme ka üht päeva ära raiskama?“
„Raiskama?“ küsis ta turtsatades. „See teeks mulle vaid suurt heameelt.“
Muigasin endamisi. „No lähme ostame siis piletid ära,“ ütlesin seejärel ja hakkasin juba kino poole sammuma.
„Oota,“ peatas Mathias mind. „Sa ei taha sinna minna, see on rahvast täiesti täis. Ja sa jääkski ootama, millal järjekord sinuni jõuaks. Teeme nii, et ma ostan need piletid hiljem ise, kui ma koju lähen.“
Vaatasin poissi kaalutlevalt. „Emm, okei siis,“ vastasin talle. „Aga mis me nüüd siis teeme?“ pärisin huvitunult. Koju ei tahtnud ma praegu kohe kindlasti veel minna, kuid samas ei tulnud mulle ka ühtki paremat varianti pähe.
„Otsusta ise, on mingeid mõtteid?“ küsis poiss mult, kuid nähes et ma pead raputan, jäi ta hetkeks mõttesse. „No siis..“ alustas ta mõne hetke pärast. „Oled sa täna midagi söönud?“
„Nomh, hommikul ühe võileiva jah, aga mitte midagi erilist. Tahaks küll tegelt midagi,“ vastasin mõtlikult ning mõne hetke pärast kerkis mu suule kaval muie. „Ma tean kuhu me lähme, tule.“
Võtsin poisilt käe alt kinni ja hakkasin koos temaga kindlasse suunda minema. Mul oli ideaalne plaan välja mõeldud. Okei, kui väga ideaalne ta just oli, aga see oli ainuke koht kuhu ma praegu tõsiselt minna tahtsin.

„Kuhu sa mind viid?“ küsis Mathias suura huviga, kui me ühe valgusfoori taga seisime.
„See on saladus,“ vastasin muiates ja märgates rohelist tuld, liikusime üle tee.
„Vihjeid?“
Raputasin naerdes pead. „Okei, siiski,“ sõnasin hetke pärast. „See koht meeldib tavaliselt poistele.“
„Ja tüdrukutele mitte?“ küsis poiss naerdes. „Siis me sinna ei lähe.“
Raputasin pead. „Ei noh.. paljudele tüdrukutele ka meeldib. Lihtsalt… ma pole seal niii kaua käinud.“
Meie vahel kestis mõnda aega vaikus, kuid kui ma ühes tänavaotsas paremale olin pööranud, pahvatas poiss: „Sa viid mind mäkki?“
Irvitasin endamisi ja pöörasin taas paremale. Nüüd avanes meile vaade täissuuruses McDonalds’ist.


Olles söögikohta jõudnud, enda tellimuse kassasse esitanud ja toidu kätte saanud, liikusime laudade juurde. Võtsime istet ja alustasime söömisega.
„Täisa lõpp, ma pole siin nii kaua käinud, aga ma täiega jumaldan seda sööki tegelt,“ ütlesin naerdes, ise samal ajal friikaid süües.
Mathias vaid muigas ja võttis enda hamburgeri välja. Selles ühe ampsu võtnud ja alla neelanud, pöördus ta minu poole. „Kuule,“ alustas ta. „Sa pole enam Marttiga koos? Ma juba eile peol vaatasin, et te ei rääkinud sõnakestki. Mis on?“
Noogutasin põgusalt. „Ei ole jah,“ vastasin kiiresti. „Aga ma parema meelega ei räägiks sellest.“
Poiss noogutas mõistvalt. „Olgu, ma ei puuduta seda teemat siis enam. Aga.. kui küsida võib, siis millal muidu?“ küsis ta ettevaatlikult.
„Eile,“ vastasin kiiruga ja toppisin endale mitu friikartulit suhu.


„Okei, käi siis kinos ja osta meile piletid ära, eks. Ja homme samal ajal samas kohas?“ küsisin Mathiase käest naeratades, kui me olime söömast tulnud.
„Teeme nii,“ vastas ta mulle.
„Olgu, tsau“ Ma kallistasin poissi sõbralikult ja lehvitasin talle, enne kui ma ümber pöörasin ja kodu poole jalutama hakkasin.
"Tsau jah."

Tegelt ma ei taha/viisti üldse pikki osi teha, aga kuna mul on peatükid järjest Krsitel, Martti, Kristel jne, siis ma pean ühel päeval toimunu või siis ühe sündmuse ikka ühes peatükis tegema ja sellepärast tulevaki nii pikad.

Aga tore kui meeldib :)

Meeldib :)

MARTTI

Martti suule ilmus naeratus, kui ta eemalt tulevat Marilit märkas. Kell oli juba väga palju, vaid umbes viie minuti pärast pidi film algama. Neil ei olnud küll kindlat kellaaega, mil nad kohale tulevad, kokku lepitud, kuid poiss oli arvanud, et pool tundi ikka vähemalt varem. Tegelikult oli Martti ise ka natuke hiljaks jäänud ja oli juba siis üllatunud, nähes, et Marilit veel polegi kohal. Viimased kümme minutit oli ta tüdrukule helistanud ka, aga too ei võtnud vastu. Seepärast hakkaski Martti üha enam arvama, et Marili ei üldse ei tulegi.
Aga nüüd sammus tüdruk kiirkõnniga poisi poole, pikad ja blondid juuksed tuules lehvimas.

„No hei, jõudsid ka kohale. Ma juba mõtlesid, et sa unustasid või midagi,“ ütles Martti, kui tüdruk tema juurde jõudnud oli.
Marili ohkas. „See pagana buss jäi hiljaks ju. Sorri tõesti, ma tahtsin helistada, et ma jään hiljaks, aga arva kas ma jätsin enda telefoni koju või jaa?“ sõnas neiu kahetseva häälega.
„Okei, pole hullu,“ vastas Martti. „Natuke on veel aega, jõuab ikka.“ Ta naeratas tüdrukule ja koos suunduti kinouksest sisse.

Kui Marili hakkas kassa juurde minema, peatas Martti teda. „Ma ostsin pileti enne ära, muidu oleks võib-olla et jätkunud, sest rahvast on palju,“ ütles ta muiates ja ulatas Marilile ühe piletitest.
Tütarlaps noogutas tänulikult ja võttis selle vastu. Nad lasid piletid turvamehel ära kontrollida ja suundusid siis endale popkorni ostma. Kuna kell oli vaid paari minuti pärast kaks ja film oli kohe algamas, oli enamus rahvast juba saali suundunud ning popkornijärjekord üpriski väikseks kahanenud. Samal ajal kui noored end järjekorda võtsid, oli kinosaalist juba hääli ja muusikat kuulda.

Lõpuks jõudis järjekord ka Martti ja Marilini. Nad tellisid mõlemad endale popkorni ja suure joogi ning nende eest ära maksnud, suundusid nad kinosaali. Reklaamid olid just lõppemas ja film ise kohe algamas. Võimalikult vaikselt liikusid nad teistest inimestest mööda enda kohtade peale.


Film vääris vaatamist. See oli ühteaegu nii põnev kui ka tohutult naljakas. Sisu rääkis ühest omamoodi perekonnast, kus olid vanemad omadega rohkem pahuksis kui nende teismeliseeas lapsed, kes tegelikult üldse mingid pailapsed polnud. Kuigi sisu võis olla natuke ettearvatav, ei olnud see sellegipoolest tüüpiline komöödia. Ja tundus, et see meeldis rahvale, sest väga tihti võis kuulda naerupurskeid üle saali.

Kuid Martti ei olnud üldse filmile keskendunud. Ta juurdles hoopis selle üle, kas see tumeda juuksepahmakuga tüdruk seal ees on Kristel. Mõni rida allpool istus tüdrukule üks nii sarnaste juustega neiu, kuid Martti ei saanud enda pead anda, et see just Kristel on, sest saal oli pime ja linnas liikus paljusid sarnaste juustega tüdrukuid.
Martti lootis, et see ei oleks Kristel. Esiteks selle pärast, et juhtumisi võib ta Marttit koos Mariliga märgata, ja ükskõik, et nad Kristeliga olid, poiss poleks seda tahtnud. Ta ikka veel sisimas lootis, et nad lepivad ära. Ja teiseks tundus see tüdruk olevat koos ühe poisiga, keda Martti samuti tagantvaadatuna ära ei tundnud. Aga filmi vaatamise ajal vahetasid nad pilke, sosistasid midagi üksteisele kõrva ja naersid naljade peale. Martti poleks tahtnud, et Kristel juba kellegi teisega ringi käiks. Kuid mida ta ise tegi? Ta ise oli ju samuti Mariliga siin. Milline isekus.
Ohates surus Martti endale peotäie popkorni suhu ja kuuldes taas rahva naeru, pööras ta pilgu ekraanile.

Nähes kuidas see sama tumedapealine tüdruk püsti tõuseb ja ilmselgelt WC-sse minema hakkas, pööras Martti oma tähelepanu temale. Algselt oli tüdruk Martti poole küljega ja poiss ei näinud tema nägu, kuid hetke pärast pööras neiu end ümber, lükkas silme ette tulnud juuksed käega eest ja vaatas esmalt kohkunult, kuid seejärel vaid ilmetu kulmukergitusega Marttile otsa. Kristel.

Hah Hea!

Issand kui hea see jutt on (Y)
edasii

Oioioioioioioioioioioioioioiooooooooooikuihea...
veel pliis...