Kõik mis on hea ei tee head. (lõpetatud)

Õige suhtumine

nii heale jutule peab järg tulema...

ja ruttu...

ja palju...

Aga ma ei kiirusta tagant

Vot see on küll suht mõttetu osa, aga no mul oli vaja Martti osa ka ära teha, nii et muud üle ei jäänud. :)

MARTTI

Martti oli suhteliselt masendunud tujus. Vestlus Kristeliga polnud just kõige paremini läinud. Tüdruk oli talle küll lootust andnud, kuid ei midagi enamat. Lisaks kõigele oli veel Marili helistanud ja teda taas välja kutsunud, kuid poiss ütles pikemalt mõtlemata ära. Sellele järgnes pikk küsitlus ja vestlus, kas poisiga on kõik korras ja kas ta on kindel, et välja ei viitsi. Kuna Marili oli niigi palju probleeme tekitanud, siis ütles Martti otse välja mis ta tundis, ehk siis et nende vahel ei ole midagi, ei saagi olema ja et tüdruk talle enam ei helistaks.

Oli neljapäeva õhtupoolik ja Martti jalutas mööda linna, et sõpradega kokku saada. Oldi plaanitud üks pokkeriõhtu teha. Tegelikult polnud Marttil mitte mingisugustki soovi praegu õhtut sõprade seltsis veeta, ta oleks parema meelega lihtsalt magama läinud. Kuid ta ei saanud ka ära öelda, sest teda oli ikka korralikult palutud.

Jõudnud enda sõbra maja juurde, kuhu Martti ka tulema pidi, astus ta uksest sisse ja liikus esikust edasi.
"No tervist, vedasid ka ennast kohale," ütles kohe üks poiss, kes eemal laua taga istus.
Martti noogutas põgusalt. Ta tervitas teisi kohalolijaid, keda oli kuus ja kes kõik olid Marttiga samavanad, ehk siis umbes 17-aastased.
Martti liikus diivani juurde, kus enamus poisse istusid ning võttis isegi istet. Koheselt suruti talle kätte üks õlupurk.
"Mm, võta, pärast läheb pokker kergemalt," ütles üks poistest.
Martti avas joogi ja võttis sealt ühe lonksu. Alkohol ei tahtnud täna talle mitte üldse alla minna.
Järgnevalt tuli ühele poistest mõte, et kuna kõik rahvas on kohal, võiks mänguga pihta hakata.
Teised olid sellega nõus ning seepärast otsiti välja kaardid ning oma raha.

"Ou, Martti, mis sul viga on? Kui sa nii jätkad, siis oled sa õhtuks päris pankrotis," ütles üks poistest muige saatel.
Martti kehitas vaid õlgu.
"Ah, niisama, sitt päev oli," sõnas ta ükskõikselt ja jagas uueks mänguks kaardid laiali.
"No mis on siis, armuelus ei lähe hästi vä?" küsis teine poiss irvitades.
"Põhimõtteliselt küll, jah. Kristeliga läksime tülli," vastas Martti.
"Mis, hakkas pirtsutama, et talle ei meeldi, et sa enda raha meie seltsis ära kulutad, vaid selle asemel võiks sa talle midagi osta. Või on asi millegis hullemas - vahest on ta ära tüdinenud, et sa koguaeg samu teksasid kannad, kuigi sul kapp riideid täis on?"
Kostus üleüldine naer.
"Sorri, mul pole täna välja naljatuju," alustas Martti. "Ja asi on veidike tõsisem. See pole mingi pirtsutamine, vaid mul on tunne, et me läheme nüüd lahku."
Tumedapäine poiss turtsatas ja ütles: "Las ma pakun. Sa olid selle Mariliga väljas ja su tsikk sai teada?"
Martti vaatas Silverit jahmunult.
"Kust sina seda juba tead?"
Silver muigas.
"No ma arvasin. Sa ikka teadsid, etmingi nädal aega tagasi Marili sebis mind, või siis jah... tead ikka, kuigi midagi tõsist küll meie vahel ei olnud. Eile ma helistasin talle, aga ta ütles, et meie vahel on kõik läbi ja et talle meeldid sina rohkem. Ma polnud väga kurb ega midagi, ta oligi liiga litsakas minu arust."
"Mis, su tsikk keeras siis ära vä? Räägi mis tegi?" päris nüüd üks poiss.
"Remo, jää vaid, ma ei viitsi sinuga rääkida," ütles Martti, olles päris vihaseks muutunud. "Mis ta veel minu kohta ütles, Marili ma mõtlen?"
Silver kehitas õlgu.
"Mitte midagi erilist. Et ta leidis endale uue sihtmärgi ja et minuga pole tal ikka midagi ühist. Et oli tore koosveedetud aeg ja bla-bla-bla ühesõnaga. Ma ei viitsinud teda lõpuks kuulatagi. Isegi barbie on tema kõrval ehtsam," rääkis poiss.
Martti vandus.
"No türa küll," alustas ta. "Sihtmärgi, mida veel. Oleks ta teadnud, et ta selline ülelinnalits on, siis ma poleks temaga üldse semmimagi hakanud. Nüüd mingid jamad kaelas ja peale Kristeli jätab tema ka pärast veel maha."
"Noh, lohuta ennast sellega, et vähemalt on see Marili ilus, eks. Kui Kristel su mingi rõveda eide pärast maha jätaks, siis ma tunneks sulle isegi kaasa," rääkis Remo.
"Kurat, sa saad vait jääda ometi?" ärritus Martti veel enam.
"Hey, dude, calm down," rahustas Silver poissi irvituse saatel. "Parem mõtle, et kust sa selle kaotatud raha tagasi saad, sest mul on kahjuks ässade nelik ja sul pole väga lootustki see mäng võita."
Martti tõusis püsti.
"Tavai, mulle aitab, ma lähen koju ära," ütles ta, tõmbas endale jaki peale ja lahkus rohkem sõnagi lausumata.

Ära muretse, tüdruku kohta üsna reaalne poiste osa
Sa oleks nagu kohapeal viibinud (muud seletust pole)

Lase edasi

Enda mõtetes oli see peatükk mul ammu juba valmis 'kirjutatud'. Ma lausa ootasin selle paberile kandmist. Ja siis kui ma kirjutama hakkasin ei tulnud see enam üldse välja. See peatükk ja siin toimuv peaks olema vähemalt kolm korda võimsamalt kirjutatud ja parem, aga njah, las ta jääb siis nii. püüdke ette kujutada, vb see aitab :)

KRISTEL


Reede ja laupäeva veetsin ma lihtsalt vedeledes. Ma otsustasin mitte maale minna, kuid selle asemel istusin kodus ja puhkasin. Püüdsin kõik enda mõtted Marttist eemal hoida ja enamjaolt see ka õnnestus.

Laupäeva õhtul, kui olin lõptanud just ühe imala, aga samas kurva armastusfilmi vaatamise, sättisin end magamaminekuks valmis ja ronisin voodisse. Lihtsalt pikutades ja tühja lage vaadates, hakkasin ma lõpuks selle peale mõtlema, et mis järgmisel päeval saama pidi. Kujutasin ette Marttit, kui lihtsalt sõpra. Ma jõudsin järeldusele, et ükskõik kui solvunud ma tema peale ka olin, ei suudaks ma poisist üle nädala lahus olla. Juba praegu tundsin ma tast puudust. Sellepärast tulingi ma otsusele, et homme hommikul lähen Martti juurde, palun andeks, et ma viimased päevad nii olen käitunud ja ütlen, et ma olen talle andestanud.

Järgmisel päeval ärkasin ma varakult. Olin päris ärevil, sest ei kujutanud ettegi, mis täna saama hakkama pidi. Kibelesin juba Martti juurde, kuid teadsin, et poiss on hea unega ning mitte mingil juhul ei oleks ma tahtnud teda äratama minna.

Lõpuks, kui käes oli keskpäev ja arvasin, et selle aja peale on Martti igatahes üles ärganud, sättisin ma end korda ja asusin minekule.
Poisi poole pole mul tegelikult pikk maa – jala kõige rohkem viieteistminuti tee. Jalutasin rahulikult, korrutades ikka ja jälle enda mõtetes seda, mida ma Marttile ütlema pidin.

Viimaks jõudsin ma kohale. Mulle on poisi kodu alati meeldinud. See on küll suur, kuid sellegipoolest hubane.
Koputasin uksele ja mõne hetke pärast kuulsin kedagi seda avama tulevat. Nähes, et see on Martti õde, olin ma isegi et natuke pettunud, et see poiss ise ei olnud. Ma oleks tahtnud ta reaktsiooni näha.
”Kristel!” üllatus Mariete. ”Sind polegi siin nii kaua näinud. Tulid Martti juurde eks? Ta on praegu pesemas, aga ta peaks iga hetk lõpetama, nii et sa võid tema tuppa minna, ma usun.”
”Aitäh,” laususin ma naeratades tüdrukule. Mariete on minust paar aastat vanem, Marttiga hämmastavalt sarnane, nii iseloomult kui ka välimuselt. Mõni aeg tagasi sain ma temaga väga hästi läbi, olime head sõbrannad, aga viimasel ajal suhtleme üha vähem.

Liikusin endale nii tuttavat teed pidi trepist üles ja Martti tuppa. Mu näole tekkis naeratus, kui ma seda sama puhast ja korras tuba nägin. Ma armastasin nii väga korraarmastust Martti juures.
Läksin istusin ühe pehme istepadja peale, kus mul tavaliselt koos Marttiga olla meeldis. Ühel hetkel kuulsin ma aga msn-i heli, mis Martti läpakast kostus. Ma teadsin, et on küll inetu teiste vestlusi pealt vaadata, kuid kiusatus sai minust võitu. Otsustasin, et ma lihtsalt piilun, kes see on, läksin laua juurde ja tegin läpakakaane lahti. Kohe lõi mulle ette msn-i aken.

Marili: Tšau muska

Vaatasin jahmunult seda tervitust, mis tüdruk saatnud oli. Olles selja taha piilunud ja kindlaks teinud, et Marttit veel ei tule, vabandasin enda mõtetes poisile ja kirjutasin vastu

Martti: Tsau
Marili: Kuule, sorry, et mul eile kõne ära katkes, mul sai aku tühjaks. Ja pärast ei leidnud laadijat ka üles, ei saanud uuesti helistada :)
Martti: Emm.. okei.
Marili: Aga mis täna muidu plaanis?
Marili: Välja ei viitsi minna? Mul tuli enne ilgelt selle koogi isu, mida me seal kohvikus, kus me kolmapäeval käisime, anti. Tule, aja toast välja ennast. (A)
Marili: Paluuuun! :)

Lõpuks mulle tõepoolest aitas. Marili jutt näitas seda, et nad suhtlesid Marttiga veel siiamaani. Ja ju nende vahel pidi midagi ikka olema, sest niisama Marili poissi arvatavasti musiks ei kutsuks.
Kuuldes eemal ukse avanemist, sain ma aru, et Martti on pesemise lõpetanud. Jätkasin läpaka nii nagu see oli ja marssisin ise toast välja. Koridori peal tuli mulle Martti vastu. Tal oli vaid rätik ümber. Poisi blondid juuksed olid segamini ning märjand, neist tilkus ta paljale treenitud ülakehale üksikuid veepiisu.
Kui tavaolukorras oleks selline vaatepilt mu jalust rabanud, siis seekord olin ma liiga vihane.
Heitsin poisile, kes mind jahmunult silmitses, vaid ühe põlgliku pilgu ja marssisin siis trepist alla. Kuulsin, kuidas poiss mulle järgnes.
”Kristel, oota! Kuhu sa jooksed?” hüüdis ta.
Kiirendasin sammu, sest praegu ma tõsiselt ei tahtnud, et ta mulle järgi jõuaks. Ma ei tahtnud temalt enam ühtkui selgitust kuulata, mitte midagi.
Jõudsin koridori, kus ma enda kingad jalga panin. Avasin kiiresti ukse ja astusin õue. Martti järgnes mulle, kuid ma olin kiirem ja jooksusammul liikusin majast eemale. Kuna poiss oli ikka veel vaid rätikuväel, siis ma teadsin, et ta ei järgne mulle.
”Kristel, mis sul on, miks sa ära jooksed?” küsis ta, olles silmnähtavalt segaduses.
Ma turtsatasin põlglikult.
”Jooksen kui tahan, sind see niikuinii enam ei koti,” vastasin talle külmalt ja pöörasin end ümber. Astusin väravast välja, otse tänavale ja suunasin siis end viimast korda poisi poole, kes mind ikka veel jahmunult vaatas. Ma olin nii vihane.. nii vihane.
Õela naeratuse saatel tõstsin ma enda parema käe õhku ja näitasin poisi poole keskmist sõrme. Seejärel pöörasin end otsusekindlalt ringi ning enesekindla sammuga hakkasin Martti majast eemale kõndima.

MARTTI


“Kristel!” hüüdis Martti veel viimast korda.
“Ei no on naine küll, mis taga lahti on?” pomises ta ja vaatas tüdruku lahkuvat kuju. See samm millega ta lahkus oli nii otsusekindlust täis, Martti polnud sellist enesekindlust veel Kristeli juures näinud. See võis olla küll teeseldud, kuid sellegipoolest ajas see hoiak poisile hirmu peale. Ja need sõnad, et sind niikuinii ei koti. Poiss oli segadusse aetud.
Märganud, et ta on ikka veel vaid rätikuväel ja mööduv vanur oli talle ühe korraliku pahameelt väljendava pilgu saatnud, suundus Martti tagasi tuppa. Ukse juures sattus ta kokku enda õega.
”Kuule, mis värk on, miks Kristel nii ära jooksis?” küsis Mariete uudishimulikult.
Martti kehitas õlgu.
”Ma võiksin seda sinu käest küsida. Sina lasid ta muidu sisse?”
Mariete noogutas ja ütles: ”Aga siis polnud ta igatahes sellises tujus. Naeratas ja säras.”
”Millal ta juba tuli?” küsis Martti kulmu kortsutades.
”Kõige rohkem viis minutit tagasi,” vastas Mariete. ”Aga räägi siis, mis toimub? Midagi peab ikka ju olema.”
”Ah, vahet pole,” pomises poiss ja liikus trepist üles enda toa poole.

Enda tuppa astudes märkas Martti koheselt lahtist läpakat ja sealt vastu vaatavat msni vestluse akent. Enda arvates polnud ta enne pesema minekut kellegagi rääkinud ega läpakat lahti jätnud.
Lauani liikunud, märkas ta üllatusega, et pooleliolev vestlus on Mariliga. Martti kortsutas kulmu, keris vestluse algusesse ning luges terve jutu läbi.Lõpuks talle koitis. See viis minutit, mis Kristel oli tema toas veetnud, rääkis ta Mariliga. Lõpuks sai tüdruk vihaseks või midagi, nähes seda, kuidas Marili kirjutanud oli, just nagu neil Marttiga oleks midagi. Ja sellepärast siis selline kiire ja vihane lahkumine.
Martti põrnitses vihaselt enda ette.
Ilmselt oli ta tulnud leppima, mõtles ta kibedalt. Poiss vandus valjult. Seejärel pööras ta tähelepanu aga jällegi msn, mis teavitas, et Marili oli kirjutanud.

Marili: Uuuuuuuuu, kus kadusid? Oled seal?

Martti oli tüdruku peale nii vihane.

Martti: Jah, ma käisin all.
Marili: OK :)
Marili: Aga mis siis otsustasid? Lähme välja?
Martti: Ma arvan, et see ei ole väga hea mõte.
Marili: Miks?
Martti: Ma ei taha.
Marili: : ( Aga mõni teine kord siis?
Martti: Ei, Marili. Saa aru, sa oled küll väga hea ja tore, kuid mul on tüdruk olemas.

Või vähemalt oli, mõtles poiss rusutult.

Marili: :/ No hea küll siis.
Martti: Jah, ja palun ära helista ka mulle enam, eks.
Marili: Njmh
Martti: Olgu :)
Martti: Aga ma pean minema nüüd, nägemist.
Marili: Oh, olgu, tsau.

Martti logis msnist välja ja ohkas raskelt. Nüüd oli siis Mariliga asjad sirgeks aetud, või ta vähemalt arvas nii.
Nüüd tuleb raskem osa, mõtles ta. Kristel.

Umbes viieteist minuti pärast oli Martti Kristeli ukse taga. Ta helistas kella ja mõne aja pärast tuli keegi uksele vastu. Selleks oli neiu ema.
”Tervist,” alustas Martti. ”Kas Kristel on kodus?”
”Tere, Martti,” ütles naine. ”Kodus jah, aga kahjuks ei saa ma sind tema juurde lubada. Ta ei tahtnud külalisi.”
Martti kortsutas kulmu.
”Palun, asi on tähtis,” sõnas ta.
Naine aga raputas nukralt pead.
”Mul on kahju, tule mõni teine kord äkki.”
Nende sõnade järel uks sulgus. Martti ohkas raskelt. Hetkega tuli talle pähe aga idee. Ta liikus üle hoovi maja taha, Kristeli akna alla.
”Kristel!” hüüdis ta. Kuna tüdruku tuba oli teisel korrusel, pidi ta üsna valjult hõikama.
Ei olnud näha ega kuulda ühtki liikumist.
”Kristel, palun, ma tean et sa oled seal, tee korraks aken lahti, palun.”
Mõnda aega oli veel vaikus, kuid seejärel tõesti oli näha tüdrukut akna juures. Ta avas selle ja vaatas küsivalt poisile otsa.
”Ära kisa, mis on? Tulid serenaadi akna alla laulma?” küsis ta tõsiselt.
”Võiksin serenaadi ka laulda, jah, kui mul vaid lauluhäält oleks ja kui see vaid aitaks,” vastas Martti muige saatel. Tõsinedes ta aga ütles: ”Tegelikult tulin ma sulle ütlema, et see kõik on nii kuradi suur eksitus. Minul pole Mariliga midagi olnud, ta ise surus end peale-”
“- tema alustas suudlust ka, eksole. Mhm,” katkestas poissi Kristel, hääles ülim sarkasm.
Martti ohkas.
”See on teine asi, millest ma sulle juba rääkisin. Nüüd.. ma tegin Mariliga lõplikult asjad selgeks, ta ei tülita mind enam.”
Kristel tursatas.
”Jeah, sa ütlesid seda eelmine kord ka,” ütles tüdruk.
”Usu mind, palun!”
”Too late, darling.”
Kristel naeratas poisile kuratlikult ja tõmbus siis akna juurest tagasi.
Martti tundis end nii abitult.
”Palun,” alustas ta. ”Kristel, sa tead ju et ma armastan sind.”
Tüdruk vaatas veelkord aknast välja.
”Noh, kahju küll, aga siis tuleks sul leida endale uus tüdruk, kes sind nüüd vastu ka armastaks,” ütles ta lõplikult ja sulges akna.
Martti jäi sõnatult enda ette vaatama.
Nii et Kristel ei armasta siis mind enam?

Aia, valus mats poisile. Sa ikka oskad kirjutada.

Muidugi kriitikaks: Kui Martti nii korraarmastaja on, how come ta siis konkreetselt Mariliga suhteid ära ei lõpetanud

PS idiootlik küsimus eelmise osa kohta: Kas on väga oluline kumma käega keskmist sõrme näidatakse

chelsea kirjutas:

Lisaks kõigele oli veel Marili helistanud ja teda taas välja kutsunud, kuid poiss ütles pikemalt mõtlemata ära. Sellele järgnes pikk küsitlus ja vestlus, kas poisiga on kõik korras ja kas ta on kindel, et välja ei viitsi. Kuna Marili oli niigi palju probleeme tekitanud, siis ütles Martti otse välja mis ta tundis, ehk siis et nende vahel ei ole midagi, ei saagi olema ja et tüdruk talle enam ei helistaks.

Nii et Martti ikkagi tahtis Mariliga lõppu teha, aga jah, Marili ise ikkagi surus peale. :) Kui see on piisavalt konkreetne suhte lõpetamine. See siis muidu Unknown Artist'ile vastuseks.


UUUUUS osa ka üle pika aja. Ma tahtsin rannapeo värki siia ossa ka tegelikult kirjutada, aga liiga pikale venis, nii et nüüd saate järgmises osas seda ja pikemalt ja sisukamalt. Et ma ei tea.. suhteliselt emm.. tegevusetu osa.


KRISTEL

Nii et ma siis ei armasta Marttit enam? Muidugi armastan. Tõsi, ma tahaks teda mitte armastada. Aga ma olin enda otse teinud. Küll vihahoos ja järele mõtlemata, aga ma olin otsustanud, et ma jätan Martti maha. Ja nüüd tuli see vaid teoks teha. Ma olen inimene, kes teeb kõik selleks, et mu otsused ja unistuseks täide läksid. Ja seepärast oli just hetk tagasi toimuv vajalik.
Teadsin, et Martti sai ilmselt väga suure pettumuse osaliseks. Kuid ta teab, et ma olen iseloomult selline, niisiis ma arvan, et ta ei oodanudki heldimist. Pigem näitas ta siiatulekuga seda, et ta lootis. Aga tõesti, kui ma talle üks kord juba andestada kavatsesin ja siis nägin, et ta suhtleb selle Mariliga edasi, siis ma lihtsalt ei saanud enam silmi kinni pigistada ja mõelda, et seda pole olnud. Kui mina oleks Martti olukorras olnud ja Kristelit tähtsaks pidanud, oleks ma Marili hetkegi kõhklemata igal pool ära blokeerinud ja telefonikõnedele mitte vastanud.
Nojah, tundus siis et Martti ei pidanud mind nii tähtsaks.

Tõusin püsti alles siis, kui olin kindel, et Martti on ära läinud. Igaks-juhuks piilusin ka aknast välja ja veendusin selles. Ohates istusin ma arvuti taha ja vaatasin tegevusetult ringi. Mu tuju oli täiesti nullis. Praegu oleks tahtnud, et kõik oleks korras ja ma saaks sõbrannadega muretult linna peale minna. Aga kõik oligi korras. Oli ju? Mina olin ju Martti maha jätnud ja tal peaks asjalood mitte korras olema. Minul endal poleks tohtinud mahajätmine mitte mingit probleemi tekitada.
Naeratades otsisin silmadega telefoni, kuid ma ei pidanud seda pikalt tegema, sest samal hetkel hakkas see helisema. Turtsatasin. Seejärel võtsin mobiili pihku ning nähes ekraanil vilkumas Agnese nime, kerkis mu suule lõbus muie.
”Tsau, Agnes!” hüüdsin ma, olles kõne vastu võtnud.
”Oh, tsau jah. Miks nii rõõmus?” küsis ta.
”Ah, niisama.”
”Olgu. Aga mis värk on, ma olen sulle mitu päeva helistada üritanud, sul on mobiil väljas ja arvutis sind ka pole. Mis toimub?”
”Aam, ei midagi. Ma olin jah natuke aega maailmast väljalülitatud, pole midagi.”
”Mingi põhjusega?”
”Nojah, Martti pärast.”
”Sa pole ikka veel temaga ära leppinud?” küsis Agnes üllatunult.
”Tegelt ta käis umbes viis minutit tagasi minu juures,” alustasin kõhklevalt.
”No?”
”No... siis me suht läksime lahku võinii..” kogelesin.
”Misasja? Kristel?” hüüdis ta.
”See on pikk jutt. Ma tahtsin ära leppida, aga sain teada et ta suhtleb selle värdjaga edasi.”
”Lasteaed, tõesti. Las ma pakun, sa ei lasknud Marttil isegi midagi selgitada või tõestadagi, eks. Saatsid lihtsalt pikalt, jah?”
”Eee, no peaaegu.”
”Oh issand, no edu sulle siis. Ja sa oled sellepärast siis nii rõõmus?”
”Ma pole rõõmus.”
”Jajah, tõepoolest. Su häälest on seda tunda.”
”Aga ma pole rõõmus”
”No mis iganes,” pomises ta.
Meie vahel kestis mõnesekundiline vaikus ja ma ei teadnud, kumb peaks jutujärje üles võtma.
”No olgu,” alustas Agnes mõne aja pärast. ”Ma helistasin tegelikult teise asja pärast. Sa täna rannapeole ikka tuled?”
”Eee...” alustasin ma arusaamatult. ”Rannapeole. Täna?”
”Ära ütle et sa ei tea. Kui me väljas käisime, siis ma isegi vist mainisin sulle seda. Mitte küll kuupäeva, jah, aga seda küll, et mina ja Siret oleme ühed selle korraldajad. Kuulutused on igal pool üleval, sa oleks pidanud neid nägema.”
”Oeee, ma unustasin täitsa. Ja ma pole mitu päeva kodust välja läinud, nii et ma pole mitte ühtegi kuulutust näinud. Ja ei tea sellest üldse midagi.”
”No igatahes hakkab see umbes-täpselt tunni aja pärast, ehk siis kolm. Aga sa võid hiljem ka tulla, siis hakkab õige pidu pihta. Alguses on lihtsalt igasugused võistlused ja mängud ja asjad. Lõbus ikka.”
”Ma pean tulema?” küsisin venivalt. Kui ma enne tahtsin välja minna, siis nüüd polnud mul selleks vähimatki soovi. Veel enam ei tahtnud ma suure rahvamassi sisse minna.
”Loomulikult pead, see on lõbus ju.”
“Ma ei tea kas ma täna viitsin.”
”No kuule, Kristel. Ära aja, sa pead tulema, ma olen üks peakorraldaja ju, tule vaata ülegi, sa ei pea kaua olema,” rääkis Agnes, hääles tuntav pahameel.
”Kes sinna veel tulevad?”
”Lollimat küsimult ei osanud veel esitada?” naeris neiu. ”Üle linna on kuulutused väljas, ma tõesti ei oska öelda, ma loodan et kõik linna noored alustades sinuga.”
”Mhhh, mul pole üldse tuju ju,” vingusin ma.
”Kristel! Minu pärast, tule lihtsalt vaatamagi. Palun!” anus Agnes.
Lõpuks andsin ma alla.
”No olgu, ma tulen. Aga mitte alguses, võib-olla nii paari-kolme tunni pärast.”
”Tänks, tibu! Täna on nii ilus ilm ka, kõva pidu tuleb. Aga kui sa tuled, siis otsi mind üles, eks?!”
”Ikka jah. Oota, randa ikka?”
Agnes turtsatas.
”Randa ikka jah, kus sa mujal rannapidu korraldad.”
”Olgu, olgu. Näeb siis.”
”Tsaau!”
Lõpetasin kõne ja vajusin toolile kössi. No tõesti, kui see pidu toimuks näiteks nädala pärast, oleks ma esimene, kes kohal on. Aga nüüd... Tõesti ei viitsinud. Ja kindlasti on Martti ka kohal, nii et ei saa korralikult pidutsedagi, vaid tuleb rohkem teda vältida.
Ohkasin raskelt ja vajusin toolil veel allapoole.

****

Kella poole kuue ajal jalutasin ma ranna poole. See oli mu kodust küllaltki kaugel, kuid otsustasin siiski jala minna. Oma üllatuseks nägingi ma iga nurga peal tänase peo plakatit. Lugedes, kes seal esineb ja mis toimub, sain aru, et Agnes on peo korraldamisega kõvasti vaeva näinud. See tõotas tulla tõepoolest üks hea pidu. Aga selline see Agnes oligi – talle pakkus naudingut ürituste korraldamine ja selle pärast rabelemine. Ja kui üritus käes oli, oli ta üks kõige kõvem pidutseja.

Kui ma mõtlema hakkasin, siis ei olnudki see nii väga jube, et Martti ka tuleb. Noh, ma küll ei teadnud kindlalt, kas ta tuleb, kuid ma arvasin seda. Mõnes mõttes ma isegi lootsin, et ta tuleb. Sellepärast olin ma enda korrastamisele ja peoks sättimisele nii palju aega kulutanud. Tulemusega olin ma totaalselt rahul. Ma oli selga pannud enda kõige ilusamad, mugavamad ja seksikamad riided, mis rannapeoks kõlbasid. Ma tahtsin .. ma ei tea ise ka mida ma sellega üritada püüdsin. Võib-olla tahtsin ma nii Marttile natuke tagasi teha. Okei, jah, ma olin totaalselt talle juba tagasi teinud, kui ma talle kodus näkku panin, aga mulle ei piisanud sellest, tõesti. Ma tahtsin näidata, et millest ta nüüd ilma jäi. Ja sellise välimusega, nagu ma praegu olin ei käinud ma just paljudes kohtades. Tavaliselt olin ma pidudel küll üles löödud, kuid mitte sellist moodi nagu täna. Mul ei olnud midagi väga siivutut seljas, vaid minust justkui pakatas värskust ja elujõudu. Jah, see oli küll teeseldud ja kõigest vaid mu enesekindla kõnnaku ning ilme pärast, aga see ei ole oluline. Luges vaid see, et ma kõndisin, miniseelik seljas, madala kontsaga kingad jalas, suvine top seljas ja juuksed, mis olid tänaseks veel kohevamaks aetud, ranna poole, lootes sealt leida võimalikult palju rahvast, nende seas ka Marttit.

JUmalast hea ju!! (Y)
Edasii! =)

Nonii, sa oled selle Kristeli nii hakkamist täis kirjutanud! Huvitav kaua läheb, enne kui see õhupall lõhkeb.

Ok siis, eks ma pea seda siis piisavaks seletuseks!

meeldib.

Tohutult mõnus jutt on :) Uut ootan

Oooeh, tänud kõigile. :) Ma üritan lähiajal uue osa ka panna, homme vb? Kui täna õhtul saan vihikusse midagi kirjutatud, siis saab homme kindlasti.

Ma pean kirjutamise tempot tõstma, sest 25 päeva pärast lähen ma laagri ja selleks ajaks tahan ma seda juttu ära lõpetada

Aplaus mulle, et ma uue osaga suutsin valmis saada (täitsa lõpp kui kiire mul on ja mõte ka ei jookse viimasel ajal üldse. Mu kasutajakirjeldus suur ja laist lohe sobib praeguse tuju ja iseloomuga niiii hästi kokku). Sundige mind tagant, et ma saaks 24 päevaga jutu lõpetatud, sest kui ma kolmeks nädalaks ära lähen, siis vaevalt, et pärast ma seda juttu veel lõpetan.
Ok, sinnani on palju aega veel, ei mõtle ette.


Muideks, selles osas kasutasin rohkem lõikusid. Kuidas on, parem lugeda?


MARTTI

Poiss vaatas klaasistunud pilguga enda ette. Ta oli siiski rannapeole saabunud, mis siis et tal tuju polnud. Õigem oleks tegelikult öelda, et ta sõbrad olid ta siia vedanud. Kuid mõttetult. Marttil ei olnud mingitki soovi seltskonnaga liituda, sest täna ei tundunud talle enam ükski nali vaimukana, ei ükski idee põnevana. Tänane hommikupoolik oli ta tuju lihtsalt nii alla löönud, nii et isegi kui ta viimased paar tundi Kristelile enam ei mõelnud, püsis ta tuju sellegipoolest nullis.

Ja siis veel see... Vaid mõni minut tagasi tuli peole Kristel. Martti oli kindel, et tüdruk nägi teda ja ei teinud lihtsalt välja. Mitte et poiss varem midagi lootnud oleks. Lihtsalt teda rabas neiu ilu. Kristel on alati, nii kaua kui Martti teda tundnud on, ehk siis umbes kolm aastat, sama kaunis olnud. Igasuguses situatsioonis. Isegi kui ta peale pidu hommikul üles ärkas, tundus nagu oleks ta tunde vaeva näinud, et endale sellise olukorra kohta nii rabavat välimust anda. Täna tundus ta veel eriti säravana, kuigi pealt vaadates ei tundunud, et ta sellega väga vaeva näeks. Mõnel lihtsalt vedas.

Martti jälgis iga mõne hetke tagant kus Kristel on või mida ta teeb. Võib-olla oli see nii kavatsetudki, kuid talle avanes imehea vaade sellele kambale, kellega tüdruk eemal lõbutses. Martti ei tundnud neid eriti, noored olid teisest seltskonnast, enamus Kristeli klassikaaslased. Tundus, et neil oli lõbus. Vastupidiselt Marttile, kes üksinda, õlupudel käes, istus ja kelle ainuke tegevus oli enda ette vahtimine ja Kristelile üksikute kontrollivate pilkude saatmine. Oh kui kuradi palju ta neiut ikkagi taga igatses, hoolimata kõigest.

”No tere, mis sa siin üksinda masetsed?” kuulis poiss mõne aja pärast üht lõbusat häält hüüdmas. Martti pööras pea Marili poole, et näha kuidas too tema kõrvale pingile istus. Poiss tundis tüdruku vastu kerget tüdimust ja mõningast viha. See selleks, et Martti tema pärast Kristelist lahku läks, sellega püüdis ta juba leppida. Lihtsalt... neiu oleks nüüdki võinud poisile vähem närvidele käia, sest praegu tahtis ta küll omaette olla ja lihtsalt istuda. Seda enam, et ta täna hommikul selge sõnaga ütles, et ta poisi rahule jätaks.

”Niisama,” pomises Martti napilt vastu, pööramata Marili poole isegi pilku. Selle asemel rüüpas ta lonksu enda õlust.
Marili kortsutas poisi poole kulmu. ”Midaga lahti?”
,Jah’ oleks Martti vastata tahtnud. ,Mu tüdruk jättis mind sinu pärast maha, ta ignoreerib mind tänasest ja praegu tahaks ma hea meelega kodus olla ja magada. Muidugi on mul midagi viga!’ Selle asemel kehitas ta ebamääraselt õlgu. ”Mitte eriti,” lausus ta.
”No kuule, võta nüüd vabamalt,” alustas Marili. ”Mida sa masetsed siin. See on vinge pidu, rahvast on palju, lähme kuhugi. Tahad, ma võin sulle enda sõpru tutvustada. Ma ei saa lihtsalt vaadata, kuidas sa end siin täis jood.” Neiu saatis poisile särava naeratuse.
”Või siis ootad kedagi? Emm... enda tüdrukut äkki?” päris ta koheselt, nüüd juba natuke pettunult.

Martti tõstis aeglaselt pea. Ta viskas veel ühe pilgu noortele, kes temast umbes viiskümmend meetrit eemal lõbutsesid. Nähes Kristelit naermas, pööras poiss end Marili poole. Tüdruk oli ilus, kuid teiselt küljelt kui Kristel. Kui Kristelist õhkas seda loomulikku sära, siis Marili juures oli kõik kuidagi tehislik: blondeeritud ja sirgendatud juuksed, rohkelt meiki, samal ajal kui Kristel ei pidanud nende asjade pärast muretsema. Aga samas... Kui Kristel niikuinii temast enam välja ei teinud, siis miks pidi Martti tüdruku kaotuse pärast üldse muretsema. Ja kuna Marttil polnud enam kavatsust – ja sellel poleks ka suuremat mõtet olnud – Kristelilt veelkord vabandust paluda, siis teda ei huvitanud, kas ta suhtleb veel Mariliga või mitte. Teda ei huvitanud isegi see, et Marili talle praegu närvidele käis. Sest ühelt poolt tundus tüdrukuga kaasaminek hea võimalusena Kristelile vastulöök anda.

”Hea küll, lähme,” sõnas Martti otsusekindlalt. ”Tutvustad mulle enda sõpru? Minu omad ongi juba kuhugi kadunud.”





”Tsau, kutid. Ma tahaks teile kedagi tutvustada. Ta on Martti, mu.. suhteliselt uus sõber. Me tutvusime ühel Margreti peol,” sädistas Marili, olles enda sõbrad üles leidnud.
Martti muigas, eriti selle peale, et Marili teda kindlakäeliselt enda sõbras nimetas, ja ei millekski enamaks. Seejärel ta noogutas tervituseks.
Marili tutvustas ükshaaval enda sõpru, kelle seas oli nii tüdrukuid kui ka poisse, nimepidi ja naeratas.

”Mis teete siin muidu, mis edasised plaanid on?” küsis tüdruk lõpuks.
Üks tumedapealine poiss, keda neiu enne Laurina esitanud oli, ütles: ”Mõtlesime, et liiguks kuhugi edasi. Siin hakkab igavaks minema, päevased sündmused, näiteks surfivõistlus, on läbi ja ei viitsi siin ka enam passida. Läheks kuhugi, leiaks pinna endale.”
Marili muigas lõbustatult ja pööras end Martti poole. ”Mis sa arvad, on sul mingeid plaane?”

Martti vaatas tüdrukut kõhklevalt. Kuid nähes, kuidas samal hetkel temast vaid mõni meeter eemal Kristel, hoides ühelt Marttile võõra poisi käest kinni, tantsuplatsi poole jooksis, oli ta otsustanud.
”Mulle tundub, et see on ideaalne mõte.”

mi laik joor stori.

Mii dabl dät