Jääkülm suudlus [21. osa]

Üks uus järjekas, siis Ma olen sellest väga vaimustuses (eriti sellest, kui lahe on peategelane) ning loodetavasti suudan selle ka ära lõpetada Epiloog on tegelikult juba valmis kirjutatud, nii et ma umbes tean kuhu suunduda

Jutt ise toimub aastal 1806. Ning sellest tuleb suhteliselt vampiirijutt, kuid mitte midagi nagu Videvik Aga jah, veenduge ise, siis Ja kritiseerige ja kommenteerige ja ...

_________________________

1. osa

Nagu tavaliselt seisin ma oma toas peegli ees ja imetlesin ennast. Polnud lihtsalt võimalik, et üks surelik nii rabavalt ilus välja nägi. Mu blondid juuksed olid üles soengusse pandud ja ma kandsin roosat kleiti kuldsete tikanditega, mille isa eelmisel nädalal Euroopast tagasi tulles oli toonud. Ma naeratasin iseendale, keerasin end natukene, et üht poolt imetleda ja seejärel tegin sama teise küljega. Perfektne.

„Katherine,“ koputas mu isa uksele. „Kullakene, kas sul läheb veel kaua aega?“

Mu isa oli tõeline härrasmees, kuid pisut kannatu. Eriti kui tal oli vaja mind oodata. Samas teadis ta, et mind on mõtet oodata.

„Juba tulen,“ laususin ja heitisin veel ühe pilgu peeglisse. Nagu ikka – kena, ainulaadne. Ma keerasin oma toa ukse lukust lahti ja avasin selle. Isa jättis hetkeliselt edasi-tagasi kõndimise ja vaatas mind oma imetleva pilguga, mis alati mu suule suure naeratuse tõi.

„Sa näed suurepärane välja,“ sõnas ta pahvilt. Tal polnud vaja seda öelda – või tegelikult ikka oli, sest see muutis mu enesetunde veelgi paremaks –, ma niikuinii teadisin seda – kuid kordamine on ikkagi tarkuse ema. Aga ema oli siiani valus teema.

„Aitäh, isa!“ Ma suudlesin teda tänulikult põsele.

Ma võtsin ta käe alt kinni ja me kõndisime ühes rütmis ülemiselt korrusel alla. Välisuksest välja astudes tabas mind kuumus. Sooja võis olla pea kolmkümmend kraadi ja kell oli juba seitse õhtul. Aga mida soojem, seda parem mulle. Ma armastasin päikest oma nahal – kuigi mu nahk pidi alati lumivalge olema – , seda suvist lõhna ning neid lilli ja puid, mis nii ilusasti õitsesid.

Isa aitas mu kaarikusse – lahtisesse, millega me suvel linnas sõitsime. Tänaval käis siiani tihe liiklus – hunnikus inimesi, kes kõndisid, mõned, kes jooksid ja paar kaarikut, millega linna rikkaimad inimesed suundusid suve suurimale ballile, kuhu olid kutsutud ainult kõige kõigemad inimesed.

Muusikat ja lõbusat meeleolu oli kuulda ja tunda juba kaugelt. Ma nägin inimesi paaridena majja sisenemas. Kui meie valget värvi kaarik lõpuks linnapea maja sissekäigu ees peatus ja ma meie sõiduvahendist välja astusin, olid paljude pilgud õues suunatud minule. Osad inimesed sosistasid midagi omavahel. Ma teadsin, kui kadedad nad kõik olid. Olid alati olnud. Kuid see muutis mu tuju ainult kõvasti paremaks. Pealegi oli viimastel aastatel minu ainukeseks eesmärgiks teistes kadedust tekitada.

Linnapea maja oli linna üks uhkemaid. See oli justkui mõis keset linna. Maja oli tema perekonnale kuulunud juba sadu aastaid ning ka maja välimus reetis selle. Uksest sisse astudes nägin ma kõikjal rahvast. Saali keskel olid inimesed, kes rõõmsameelselt omavahel tantsisid, ja rõdul nägin ma muusikuid hoogsalt oma pille mängimas.

Seejärel silmasin ma kolme minuvanust neiut seina ääres seismas ja rääkimas. Ma vabandasin oma isa ees ning läksin sirgjooneliselt nende juurde.

„Katherine,“ lausus Emma, pikkade helepruunide juustega tüdruk, kes mind esimesena märkas, „sa näed lihtsalt jumalik välja.“ Ma sain ta pilgust aru, et ta ei valeta. Ma naeratasin talle, tegelikult neile kõigile, vaikselt ja kõndisin nende väiksesesse ringi.

„Kathy,“ ütles Victoria, minu lapsepõlvesõbranna, „kust sa selle kleidi said? Jälle midagi, mille isa tõi?“

Ma noogutasin kiiresti. „Mis teemaks on?“ uurisin seepeale.

„Härra Linnapea kaaslane,“ sõnas kolmas, Natalie. „Ja tema huvitav keskaegne riietus.“

Ma otsisin silmadega üles linnapea, kes oli vanem soliidne mees, umbes neljakümnendates, tasapisi kiilaneva pealaega, ja temaga koos seisis daam, või pigem isegi tüdruk, kes oli minust ehk kaks-kolm aastat vanem. Ta kandis tavalist veripunast kleiti, mis oli lihtsalt vööga keskkohast peenikeseks tõmmatud – ta ei kandund mingisugust korsetti. Ja nägi seetõttu välja lausa labane.

„Tema küll teie tähelepanu ei vääri,“ märkisin ma peale korralikku ülevaatlust ja keerasin oma pilgu tagasi ringi sisse. „Kes ta üldse on?“

„Pole õrna aimugi,“ lausus Victoria.

„Ma pole teda ka kunagi varem näinud,“ ütles Natalie. „Kuid arvatavasti mõni keskklassi kullakaevaja.“ Me ülejäänud kolm nõustusime Natalie'ga.

„Preili Maline,“ kostis mu selja tagant ühe meesterahva hääl. Ma keerasin ümber ja ta jätkas kummarduse saatel: „Kas ma saaksin Teiega tantsida ühe tantsu?“

Mu suule ilmus väga võlts naeratus, kuid ta vist ei suutnud seda eraldada tõelisest, ja ma ulatasin talle oma parema käe. „Aga muidugi.“ Mul lihtsalt polnud midagi muud öelda, ilma, et poleks tundunud ebaviisakas. Ta juhtis mind tantsuplatsile ja kui muusika algas, alustasime ka meie tantsimist.

Ma arvan, et kogu tantsu oli mu pilk eemalolev ja jäätunud. Ma tantsisin paremini kui keegi teine sel ballil, kuid üldjuhul oli tantsimine mulle lihtsalt kohustus. Ma ei nautinud seda kuigi.

Aga mingi hetk silmasin ma üht noormeest, kelle tumepruunid juuksed oli hooletult sassis ja tõid esile tema kahvatu naha. Ta toetus üksinda seina vastu, vaatas hooletult ühele ja siis teisele poole ning rüüpas oma peekrist jooki. Ma polnud teda kunagi varem näinud, aga võib-olla oli asi lihtsalt minus. Sellest noormehest hõngus ohtlikust ning viimastel kuudel olin ma aina rohkem soovinud, et saaks kõigest põgeneda, et saaks olla osa mõnest närvesöövast seiklusest. Ehk ma märkasin teda alles praegu, sest tavaliselt ei pannud ma enda ümber tähele eriti kedagi.

Kuid kui ma järgmise tantsu ajal samasse kohta vaatasin, siis teda enam polnud. Vahest oli too noormees tõesti minu kujutusvõime vili ja äkki ma peaksin vähem raamatuid lugema, aga ta oli enne seal. Päriselt.

Ma nõustusin järjest veel kolme-nelja tantsuga ning kuigi ma olin kogu aja oma mõtetes, ei astunud ma sammugi valesti. Selle taga oli ei midagi muud, kui hea treening. Ning palju kogemusi.

Kui tants lõppes nägin ma, et nii Victoria, Natalie kui ka Emma on tantsuplatsil ning nad kõik on juba valmis järgmist tantsu alustama. Arvatavasti oleks ma võinud tuimalt seda sama teha, kuid mul polnud mõtet jälle ühele tobedale poissmehele naeratama hakata. Seega kõndisin ma sellest saalist ära, ma jalutasin mööda kitsast koridori, mis oli täis vanade meeste pilte. Nad kõik olid mingi aeg Bostoni linnapead olnud, sest millegi pärast valis rahvas meeriks kas sama inimese või eelmise poja. Inimesed lihtsalt usaldasid Nordenite suguvõsa, kuid keegi ei osanud enam meenutada, miks see nii oli.

Mida kaugemale ma jõudsin, seda hämaramaks muutus mu ümbrus. Lõpuks ei näinud ma enam isegi, kuhu ma astusin, kuid ma lihtsalt kõndisin. Ma kõndisin eemale kärast, mida muusikud ja tantsijad tekitasid. See oli mõnusalt rahustav.

Ja siis ma komistasin kellelegi otsa. See inimene püüdis mu kinni ja aitas jalule tagasi. Ja see justkui riivas minu au.

„Vabandust,“ lausus mehe hääl. „Kas Te jäite terveks?“ Ta hääles oli hooliv toon. Tal oli vist tõesti kahju.

„Jah,“ vastasin, „ainult väänasin jala natukene välja.“ Mu jalg valutas tuntavalt ja ma oleks lihtsalt soovinud need kingad jalast võtta ja voodisse pikali heita.

„Kas Te soovite abi saali tagasi minemiseks?“ päris mees. Ma ei näinud siiani tema nägu, kuid see hääl oli kõlav ja teistsugune. Ning ma olin veendunud, et pole sellist oma elus varem kuulnud. Sellist häält lihtsalt ei saanud unustada.

Jah, tahtsin ma karjuda. Ja kutsuge mulle kiiresti arst. Kui ma otsustasin abist ära öelda. „Pole vajadust Teil ennast vaevata,“ sõnasin talle. Siis tekkis selline ebamugav paus, mille ma kannatamatult ära lõpetasin: „Kas mulle tundub õigesti, et ma tõesti ei tea Teid?“

„Ma olen Nathan Rowe,“ lausus noormees. Jah, ma tõesti ei teadnud teda. Tegelikult mitte ühtegi Rowe'd. Ma üritasin välja mõelda, kes ta olla võib, ning siis nägin teda juba eemale kõndimas. Tagasi saali poole.

Ma hüüdsin talle järgi: „Ma olen Katherine! Katherine Maline!“ Ja alles siis, kui ta oli jõudnud valguse kätte, nägin ma, et tegu oli sama mehega, keda ma eelnevalt seina ääres seismas olin näinud. Kuid ta ei vaadanud tagasi.

Mm.. Pisut tüüpiline ja pisut filmilik. Ja oh need vampiirid igalpool..

Aga siiski midagi oli huvitavat selles jutus.

See, et peategelane end peeglist vaatab ja siis kirjeldab on niinii äraleierdatud asi juba. Ainus, mis mulle selle juures meeldis oli see, et ta ei hakanud end kritiseerima vaid vastupidi. Aga samas selle eneseimetlusega oli ka pisut liialdatud. Oled ilus, siis oled, aga ära päris egoks ka ära mine, eksole.
Ma muidugi jätsin sujuvalt selle sissejuhatava möla vahele ja siis kui jutus tuli see kaarik oli mu esmareaktsioon wtf?! Ja siis lugesin, et see on mingi igivanal ajal, mil lehmad kiresid ja hobused ammusid. Armas.
Aa ja rohi oli rohelisem ja taevas sinisem.
Miskipärast kujutan ma sellist aega ette mustvalgena.
Kuigi sinu jutuga meenus mulle mingi vanaegne film, kus kõigil on korsetid ja ilgelt puhvis soengud. Mulle ei meeldi need filmid.
Aga jutt siiski meeldis. Miski selle juures köitis.

Kuigi see häiris ka veidi, et see kutt kohe nii silmatorkav oli ja blaablaa.
Ma jään nüüd vait.

Uut.

http://www.bridalwave.tv/JustinA7July.JPG

Something like that?

See mida ta kandis? Pigem midagi sellist tumeroosat, kus allservas on kuldne tikand ja siis on korsett ja seelik on hästi lai ja uhke. *otsib, äkki leiab taolise pildi* Mingi taoline lõige: http://blog.rom.on.ca/wp-content/uploads/2009/07/dresses01.jpg ainult seda sleppi pole seal taga

Ja ma üritasingi üle võlli keerata seda Katherine'i enesearmastust

Ma hetkel täiega armastan sellist ajastut kuidagi teistmoodi. Lisaks mulle meeldivad korsetid

aga ma tänan :)

Mina armastan ka seda ajastut. Neid filme, neid jutte, üldse seda aega.
Ja sellisel ajal oli täiesti normaalne Katherine'i eneseimetlus. Nii palju kui mina tean, pidasid sel ajal enamus naisi/tüdrukuid ennast kõige kenamaks ja, kui nad teadsid, et nad teistele ka meeldivad, siis oli uhkus veelgi suurem.
See jutt meeldis mulle esimesest lausest viimase lauseni. Uhked kleidid, aasta 1806, mõisad, ballid jne.. see kõik on lihtsalt imeline.
Ja minu meelest näitab see jutt seda, et sa tead väga hästi, kuidas sellel ajal asjad käisid.
Ma ei oska väljendada, kui hirmsasti see jutt mulle juba meeldib. Ja pealkiri on ka üliüliülim.
Ma olen lihtsalt ametlik fänn... Selle jutuga on tabatud mu heas mõttes nõrka kohta lihtsalt..
*õhkab*
Kiiresti uut ma palun!

Väga suured tänud

Ja selle kohta, et ma tean, kuidas asjad käisid - ma tegin hullumeelselt otsimistööd ja lugesin raamatuid selle ajastu kohta

Ja veel, aitähh :)

See hakkas mulle esimesest lausest natuke ,,Tuulest viidud" meenutama, mis omakorda tähendab, et ma olen selle jutu isiklik fänn. UUT!

Ma aimasin juba siis, kui ma pealkirja lugesin, et tegemist on vampiiridega
aga meeldis :) See, et ta kohe sellele kutile otsa koperdas oli natuke naljakas, aga muidu meeldis :)

Nii tore, et teile meeldis Siis ma saan õnnelikuna magama minna (aga kuna ma arvan, et ei suuda veel magada, siis võib-olla saan õnnelikuna uut kirjutama hakata)

LittleStar, ma siis sinu üle ka väga õnnelik

Veidi liiga egoks läks jätta jah. Natuke vähem oleks võinud tema ilu ülistada. Lihtsalt minu arvamus.
Kaarik? Sorri, lihtsalt...Hakkas silma kuidagi. Ehk tõld, landoo või midagi?
Sinu jutus oli paar detaili mis tõesti andsid veidike seda 19. saj. alguse tunnet. Ja ma tean omast käest kui raske on seda tunnet saavutada. Ise kuulun ka nende hulka kes meeletult uurimistöid teeb 18. sjandi ja 19. sajandi kohta.
Muidu on tore, et kõik jutud ei keerle ainult emopiiga ümber, kes läheb uude kooli ja tal on masendav elu aga ta armub ülipopulaarsesse poissi jne jne.
Aga kuidagi lakooniline oli üleüldine ilme. Ehk rohkem kirjeldusi, rohkem väikeseid pisiasju mis aitaksid rohkem lugejal ette kujutada teeksid asja paremaks.
Üks asi mis veel silma riivas, oli see, et keegi naine ei kandnud korsetti. Tol ajal ei olnudki moes kanda korsetti, siis oli "Imperialistlik" (ei vastuta kirjapildi eest) stiil. Oli küll tänapäeva rinnahoidjat meenutav korsetilaadne riietusese, aga see ei ole siiski korsett.






Meeldis kokkuvõttes. Jätka kindlasti.

Kõigepealt aitäh

Ma üritan väga kirjeldusi lisada See vast mu üks suurimaid probleeme
Aga nende kleitide koha pealt - minu meelest olid just sellised pikad korsetid.

Mõned üksikud kandsid, aga üldiselt oli moes selline..."naturaalsem" stiil.
Umbes peale 1820´ndaid hakati uuesti korsette kandma.




Enne 1790´ndaid

Kui sa nii väidad Homme selgema peaga tuleb edasi uurida

suured-suured tänud

Mulle meeldib, et vahelduseks on juttu teisest ajasust, kui olevik ja nagu paljudele eelmistele, siis ka mulle meeldib see ajastu
Lugedes oli mul vahepeal tunne, et tekst on liiga kaasaegne, aga eks täpselt sinna ajastusse ja olustikku ongi praegusel ajal raske sisse elada, nii et üldiselt ma ei kurda.
Ja kuna mulle meeldivad ka vampiirid ja muud sellised tegelased, siis seda rohkem meeldib mulle ka su jutt. Ootan uut osa :)

aitähh

kusjuures, kõige raskem on mõelda ennast sinna aega, kus too vampiir sündinud on

Mm, algul see, et vaatasin, et on 1806, see oli natuke jhm, mõtlesin, et kas loen ikka edasi, sest mind eriti sellise ajastu filmid ja jutud ei köida. Aga siis mõtlesin, et mis ikka, loen edasi. Ja see sama koht nagu teistelgi, et kaarik, pikalt proovisin, ette kujutada, mis see on.

Olin jutu läbi lugenud ja enda üllatuseks, see meeldis mulle, kuigi alguses oli raskusi kujutada seda ette vanas asja, kuna enamus järjejutud mis loen on ikka 21.sajand. :)

Uut. :)

tänan

vb oli kaarik, jah, natukene vale sõna, aga ma ei suutnud seda paremini nimetada

Viimaks järgmine osa See sai kuidagi lühike, aga ma lihtsalt pidin kuidagi Selina mängu tooma

2. osa

Victoria koputas kõvasti uksele. Ma poleks kunagi uskunud, et temaga kaasa minema nõustusin. Mis ajast ma üldse ennustamisesse uskusin? Samas oli Victoria kindel, et kõik see läheb täide. Ennustajamoor oli talle öelnud, et ta abiellub ühe rikka ärimehega, saab temaga kolm imelist last ja elab väga kaua ja õnnelikult. Ma võisin ise oma tulevikku ennustada – see pidi tulema midagi taolist nagu Victorial - täpselt sama igav.

„Tere, preilid, kas ma saaksin teid aidata?“ uuris ukseavasse ilmunud vanem naisterahvas. Tegemist polnud daamiga, kellel oleks valgeid juuri, pigem oli ta pärit indiaanlaste hulgast.

„Tere,“ lausus Victoria ja astus veel ühe sammu trepist üles. „Ma olen Victoria Gold.“ Kui naisele ikkagi ei koitnud, siis mu sõbranna lisas: „Ma käisin Teie juures eelmisel nädalal, enne toda suurt balli.“ Jah, sellest linnapeaballist oli möödas juba terve nädal. Rohkem ma seda saladuslikku noormeest polnud kohanud. Ning mu isa ei osanud samuti öelda, kes on Rowe'd – võib-olla mingi keskklass.

„Jaa,“ venitas naine, „nüüd mulle meenub.“ Ta heitis ühe pilgu mulle ja viipas käega, et me siseneks. Ma vaatasin enne majja sisenemist kahtlustavalt enda ümber ning astusin siis kiirel sammul uksest sisse. Maja oli tume ja hubane. Aga seal õhtus oli midagi, mida ma varem polnud kuskil tundnud. See oli nagu pinge. Sel hetkel ma mõistsin, et võib-olla pole tegemist lihtsalt tobeda soolapuhumisega. Äkki oli see asi tõene.

„See on Katherine Maline,“ tutvustas Victoria mind. „Minu parim sõbranna.“

„Preili Katherine?“ küsis naine minult. „Kas ma saaksin Teie käe?“ Ma ulatasin selle äärmiselt kõhklevalt.
Sel hetkel kui naine mind puutus, hakkas mu süda kiiremini lööma ja kehatemperatuur tõusis märgatavalt. Ta heitis kerge pilgu minu peopessa ja vaatas seejärel mulle otse silma. Ta kordas sama liigutust veel mõned korrad ning sulges siis silmad. „Huvitav,“ kostis ta lõpuks, kuid ei lasknud mu kätt lahti. „Väga huvitav. Ma pole kunagi midagi taolist näinud.“

„Kas midagi on valesti?“ päris Victoria huvitatult. Ei tea, kas soolapuhumisest saab hasarti sattuda? Kuid tema vist oli.

„Ma ei oska öelda,“ kostis nõid ja vaatas mulle otsa. Tema nägu oli täis hirmu ja huvi. „Teie elujoon – see on justkui katki. Poolik. Ma ei oska öelda, mida see tähendada võiks. See on äärmiselt huvitav. Teie elu on meeliköitev.“ Lõpuks lasi ta mu käe, mis lõdvalt mu kõrvale kukkus, lahti. Naine kõndis aeglaselt ühe tooli juurde ning võttis mugavalt istet. „Te kogete midagi sellist, mida vähesed teie staatusega naised saavad kogeda – armastust. Kuid ma ei oska öelda, kui õnnelikult see lõppeb. Ma ei tea, kas Te kunagi abiellute.“ Hetkeks oli toas täielik vaikus – keegi isegi ei hinganud. „Aga ühes olen ma täiesti kindel – lapsi Teil pole.“

„Lapsi pole?“ küsis Victoria šokeeritult. „Vaevalt sa siis õnnelik oled.“

Kui Victoria arvas, et oli šokeeritud, siis seda ei andnud minuga võrreldagi. Ma ei suutnud suudki avada ja hingamine oli raskendatud. Silme eest oli täiesti must – ma tundsin sisimas, et nõiamoori on õigus. Ta lihtsalt teadis. Ja mina lihtsalt teadsin, et see asi oli õige.

„Vabandust,“ ütles üks siidine hääl mu selja taga. „Ma ei soovinud teid segada.“ Ma kuulsin kiireid ja kergeid samme treppist üles suundumas.

„Selina,“ lausus vana naine, „kas sa sooviksid meie külalistega tutvuda?“ Ta tõusis oma kohalt püsti ja ma nägin noort neiut meie poole kõndimas. Ta kandis valget, kerget kleiti, mis tõusis esile tema tumeda naha ja samas toonis juuste juures. Tüdruku samm oli kerge ning ta oli ilus – kui ta oleks kõrgklassist olnud, oleks ta arvatavasti ka minule silmad ette teinud. Kuid minu õnneks see nii polnud.

„See on preili Katherine Malin,“ tutvustas naine, „ja see tema sõbranna Victoria Gold.“

Tüdruk naeratas meile tagasihoidlikult ja tegi mõlemale pisikese niksu. „Ma olen Selina Curratt.“ Ta säravad silmad kohtusid minu omadega ja siis need klaasistusid, nagu oleks ta näinud midagi kohutavat. Ta vaatas justkui tühja kohta ja hetke pärast oli ta reaalses maailmas tagasi.

„Mul on kahju,“ kostis Selina tibakene õnnetult, kaastundlikult. „Ema surm pidi Teile raske olema. Minu suurim kaastunne.“

„Kuidas sa seda tead?“ küsisin ma šokeeritult. See oli aastate eest.

„Vabandust,“ kostis ta kõigest ja vaatas alandlikult maha. „Ma tõesti ei soovinud, ma tõesti ei tea, miks...“

„Kõik rääkisid sellest,“ teatas vanem naine järsku. „Küllap Selina sealt kuuliski.“ Tüdruk vaatas maha ja noogutas rutakalt toetades oma ema sõnu. Kuid ma teadsin, et seal pidi olema midagi enamat.

Jälle lihtsalt parim

uut uut uut!!!

aitähh :)

See on lihtsalt parimparimparim jutt üldse!!!
Ma ei oska pikalt üldse kommenteerida, aga see on lihtsalt liiiiiiiiiga hea!!!
UUUUUUUUUT!

aitähhh :)
sa ajad mu nutma õnnest (su kommentaar oli lihtsalt nii emotsionaalne )