Jääkülm suudlus [21. osa]

üritan

kui mul veab, siis saan ma homme oma arvuti ka tagasi. seal mugavam kirjutada jah

Jeruuuu.

*tänab jumalat, et ta vanatädil arvuti on* Muidu ei saaks lugeda.

heh :D

ainult natukene rohkem kui tund veel oodata. :/ kohutavv....

see osa oli mu kujutlustes palju parem, kuid mis teha. ehk on see siis üks nendest osadest, mille ma jutu lõppedes käsile võtan ja ümber kirjutan


18. osa

Mul puudus ettekujutus, kui palju kell üldse olla võis. Ma keerasin järjekordselt külge ja surusin silmi aina tugevamalt kinni, lootes ise samal ajal, et ehk on juba hommik. Aga väljas oli siiani hämar. Ma tõmbasin teki endale kõrvadele, surusin näo tugevamalt padja sisse ning lükkasin käe selle alla.

„Preili Katherine,“ kuulsin ma kuskilt häält, mis eksimatult sai kuuluda ainult Annie'le. Mu silmad avanesid ootamatult kiiresti. Hämarast toast oli saanud ruum, mida valgustasid üksikud kardina vahelt sisse piiluvad päikesekiired. Hetkeks nägin ma kellegi varju garderoobi ukse juures liikumas, kuid mu tähelepanu koondus siis toa uksest sisse astunud teenijale.

„Mis kell on?“ oli mu esimene küsimus ning ma lükkasin end voodis istukile. Ma vist oli viimaks siiski magama suutnud jääda.

„Natukene kümme läbi,“ lausus teenijanna. Ta suundus koheselt garderoobi juurde. „Härra Maline lahkus varakult, kuid Teie hommikusöök ootab Teid all. Mis plaanid Teil tänaseks on?“

Ma polnud varem mõelnud nii tõsiselt, et ma ka tegelikult keskväljakule lähen. Samas olin ma endale õhtul enne voodisse minekut lubanud, et kui ma ärkan üles enne määratud kohtumist, lähen ma ka sinna kohale. Ma neelatasin kuuldavalt enne, kui laususin ostustavalt: „Ma lähen linna,“ Ja lükkasin teki pealt. „Too mulle see kollane kleit, mille isa Prantsusmaalt saatis, palun.“ Ma nägin Annie varju garderoobis askeldamas ning ma tõusin voodist püsti.

„Ma kuulsin hommikul, et Teie isa mõtleb veel enne suve lõppu minna uuesti Euroopasse mingeid tööasju tegema,“ lausus Annie garderoobist välja astudes. Ta hoidis käes mu päikesekollast kleiti.

„Kust?“ Ma istusin tualettlaua äärde toolile näoga toa suunas. „Kes sulle seda rääkis?“

„Teenijad teavad kõike,“ sõnasin tüdruk kaasatundlikult õlgu kehitades. „Mis soengu ma teen Teile?“ Ma keerasin ennast automaatselt näoga peegli poole ning tundsin peaaegu koheselt, kuidas pehmete harjased mu juukseid silusid. Ma nägin peeglist, kuidas ta mu juukseid erinevat viisi sättis ning märkasin ühe imepisikese hetke jooksul, kuidas ta paljastas haavad mu kaelal. Selle tillukese probleemi olin ma juba unustanud.

Mu käsi liikus koheselt juuste juurde ja tõmbas need teenija käest ära. „Las need jäävad lihtsalt lahti,“ teatasin enda õigustamiseks.

„Aga äkki ma toon Teile vähemalt ühe peapaela?“ pakkus Annie.

„Pole vaja,“ sõnasin toolilt püsti tõustes. „Ma sooviks veel enne jalutama minemist süüa hommikust. Seega, kas sa saaksid-“ ma kõndisin kiirel sammul voodini „-mu nüüd üksi jätta ning minna vaadata, et hommikusöök laual oleks, kui ma alla tulen.“

„Muidugi, preili,“ lausus tüdruk, tegi mulle enne uksest väljumist pisikese niksu ja kadus kiiresti läbi väikese ukseava.

Hetkel, kui uks kinni lendas, kukkusin ma voodile istuma. Ma vahtisin ainuüksi endale sülle ning tundsin õrna musliinriiet oma käte all. Ma hingasin ühe korra sügavalt sisse, seejärel pahinal välja ja uuesti sisse, veel sügavamalt kui varem. Ma lootsin, et sel ajal, kui mina keskväljakule jõuan, on kell juba niivõrd palju, et ma olen nii hiljaks jäänud ja teda enam pole. See oli mu ainukene lohutus, kui ma voodilt püsti tõusin ning riideid vahetama hakkasin.

Kollane muutis mu nahavärvi natukene tumedamaks ning tegi juuksed kõvasti heledamaks, aga ma nägin välja kui mina ise. Mu sinistes silmades polnud toast lahkudes hirmu, vaid ainult kübeke lolli lootust jääda liiga hiljaks.

„Preili, kas Te soovite, et Paul Teile tõlla valmis seaks?“ küsis Annie mind trepil vastu võttes.

„Jah, palun,“ vastasin temast mööda kõndides. Vähemalt jääb mu isa rahule, kui ta kuuleb, et ma käisin väljas ning kasutasin tema tõlda, mõtlesin. Ja ma ei pea kellelegi isegi ütlema, kui kaua ma seda kasutasin.

„Preili Katherine, Teie hommikusöök ootab Teid,“ ütles teenija mulle järgi joostes. Kui ta suutis minuga taas sammu pidada, lisas ta: „Kas Teil on jalutuskäigule saatjat ka vaja?“ Kas ma tõesti kuulsin ta hääles lootusrikkust? Loodetavasti hakkan ma lihtsalt kurdiks jääma, sõnasin endale.

„Ei, aitäh,“ laususin võimalikult järsult söögituppa sisse keerates. Ma oleks nii väga tahtnud talle lisada, et minu tänane kaaslane on vampiir ja ma juba kujutasin ette Annie nägu peale sellist uudist, kuid ma olin ju lubanud.

„Aga Teie isa ei oleks õnnelik-“

„Ja minu meelest sa mainisid midagi, et mu isa pole hetkel kodus,“ lõikasin ta jutule vahele. „Nii et, kui sa pole mõni lobamokast teenija, siis ei saa ta sellest ju ka kunagi teada.“ Ma vaatasin talle oma kõige etteheitlikuma pilguga otsa ning nägin tema silmis mingit arusaamist.

Hetke pärast viisin ma pilgu eemale, istusin lauda ning vahtisin tummalt seda hommikusööki, mis mulle serveeritud oli. Ma ei teadnud enam, kas mul üldse oligi kõht tühi olnud, aga sel hetkel kadus ka viimane söögiisu. Ei, toidul polnud midagi viga, kuid ainult üks amps nendest praetud linnumunadest oleks mu südame pahaks ajanud.

„Annie, kas sa sooviksid midagi suurepärast süüa?“ küsisin pilku taldrikust tõstes. Ma vaatasin otse ette, koha poole, kus mu isa tavaliselt istus..

„Preili, ma olen juba söönud,“ lausus ta ning mu näole ilmus kaval naeratus.

„Siis on sul võimalus veel süüa,“ kostsin ja tõstsin tooli lauast eemale. Ma tõusin püsti, vaatasin hetkeks teenijale otsa ja kõndisin söögitoast välja peaaegu sama kiiresti, kui olin sinna saabunud. Ainult, et lahkudes ei olnud mu mõistus enam nii kindel, kas ma soovin kodust lahkuda.

Ma käisin veel kiiresti üleval, haarasin kapist valget värvi pooljaki ja jalutasin rahulikult trepist all, läbi pisikese koridori ning astusin ettevaatlikult uksest välja.

„Preili,“ noogutas Paul toetuseks kätt ulatades. „Ja kuhu me täna sõidame?“ Mulle meenusid ajad, kui ma olin pisem olnud ja Paul oli mind alati kõikjale sõidutanud. Tihtipeale mind ja mu ema. Ma mäletasin kristallselgelt seda üht korda, kui me olime pool päeva linnast välja sõitnud, et ainult ühes imekaunis rannas jalgu vette pista, kuid vesi oli olnud veel liialt külm. Aga siis olin ma olnud veel nii noor ja uskunud, et maailm ongi see, mida ma tahtsin, et ta oleks. Enam polnud ta see karvavõrdki.

Ma andsin oma parema käe graatsilise liigutusega Pauli karedasse peopessa ning astusin tema peale toetades tõlda sisse. „Vii mind palun keskväljakule.“

Mees naeratas mulle seda muhedat isalikku naeratust, kummardas kergelt ja ronis oma kohale tõlla eesotsas. Ma kuulasin pingsalt, kuidas hobused liikuma hakkasid ja vaatasin järjest kasvava närvilisusega, kuidas majad ükshaaval möödusid ning igaüks neist tähendas, et ma olin jõudmas aina lähemale.

Ma hingasin sügavalt sisse, kui Paul keeras järgmisele tänavale ning ma võisin juba näha kellatorni, mis keskväljaku ääres paiknes. Ma ei suutnud veel eristada seiereid, kuid kõik mu lootused olid tehtud hilinemisele.

„Preili, kuhu ma Teid maha panen?“ kuulsin ma Pauli küsimas.

„Kas või siinsamas,“ ütles siiani hinge kinni pidades. Ma tundsin, kuidas ta vaikselt pidurdas ja hobused iga sentimeetriga aina rohkem seisma jäid. Siis läks veel mõni hetk, kui ma nägin, et Paul tuli oma kohalt välja, et mulle uks avada.

„Kuhu ma Teile järgi tulen?“ uuris mees mulle ust avades ning aidates mind välja. „Ja mis ajaks ma pean kohal olema?“

Ma seisin teisel pool platsi, kellast eemal ning minu ja torni vahele jäi terve platsitäis inimesi. Ma vaatasin veel korraks vastust ootava Pauli poole, naeratasin närviliselt ja vastasin: „Mine pigem koju ja ära kellelegi ütle, kus sa mu maha panid ning et sa mulle järgi tulema ei pea. Nõus?“

„Muidugi, preili,“ kostis mees taaskord kummardades. Ma jälgisin, kuidas ta tõlla ette tagasi ronis ja lisas veel minu poole vaadates õnnalikult: „Te näete välja täpselt nagu preili Helene Teie vanuselt. Ma olen kindel, et ta oleks Teie üle nii uhke.“

Ma tundsin, kuidas mulle pisarad silma kerkisid, nagu iga kord, kui keegi mulle ema mainis, naeratasin siis veel hädisemalt tagasi kutsarile ja vaatasin, kuidas ta mööda kõrvaltänavat tagasi sõitis. Siis keerasin ma ennast tagasi näoga kellatorni suunas. Ma ei näinud siiani kella, kuid ma trügisin täie hinna eest läbi rahvamassi, mis platsi täitis. Iga sammuga jõudsin ma kõvasti lähemale tornile ning mingil hetkel nägin ma ka juba seiereid. Need näitas, et kõigest kümme minutit on veel keskpäevani.

Ma olingi hiljaks jäänud, kuid see ei muutnud mu tuju enam üldse paremaks. Sügaval sisimas olin ma vist ikka lootnud, et jõuan õigeks ajaks. Ma kõndisin veelgi aeglasemalt kohtumispaika, seisin seal ja vaatasin lihtsalt mornilt munakivisid oma jalge all. Ma olin tõepoolest hiljaks jäänud?

„Sa tulid,“ ütles helisev meeshääl mu selja taga. Ma isegi ei mõelnud, kui mu pea tõusis välgu kiirusel üles ning ma pöörasin ennast ringi isegi kiiremini. Ma vaatasin teda minust natukene maad eemal seismas ja selle rahvamassi taustal ei näinud ta enam üldse nii ohtlik välja.

„Ma vajan tõde,“ tõdesin mõne hetke pärast vaikselt, peaaaegu häbenedes. Ma polnud tahtnud ennast kuidagi siduda ei Nathani ega tema maailmaga, kuid ma ei saanud enne rahu. Ning ma ei suutnud olla enam kindel, et mul oli siit üldse mingit võimalust pääseda.

(ma lisan oma kommentaari siia ainult sellepärast, et sa teaksid, et ma olen ikka selle jutu austaja)
See ei ole halb, mitte üldse.

Mule ei ole lihtsalt mitte midagi öelda...

uut

aitähh :)
kusjuures sellised kommentaarid on kõige armsamad

Mu ühe sõbranna nimi on ka Selina
Muidu mulle nagu täiega meeldib see jutt.
Uut ja varsti paluks

Selina on nii ilus nimi. kuigi mulle meeldib hetkel Katherine'i nimi rohkem

aga suured tänud :)


ja uus osa tuleb.. siis, kui ma suudan seda kuidagi põnevamalt kirjutada aga ma lootsin seda täna õhtul teha, nii et ehk saab homme :)

* Khm, Khm ?! *

*laksutab ka siin ripsmeid*
aga igatahes sain ma eile öösel uue osaga hakkama. see sai küll kõvasti pikem, kui ma alguses osatagi lootsin, aga see siis peaks selle pika vahe tasa tegema

hoiatan ka, et tärnide vahel olev jutt on Nathani vaatepunktist.


19. osa

„Ei, äitah,“ laususin teenindajale sõbralikult naeratades. „Aga ehk oleks võimalik saada üks tass teed?“

„Aga muidugi, preili,“ sõnas vanem naine omakorda naeratades. Ta noogutas kergelt, tegi meile kerge niksu ja kadus kiirel sammul meist eemale. Ma jälgisin püüdlikult tema uhket hoiakut ja sellega pahuksi olevat valget kleiti ning vaatasin, kuidas naine leti taha kadus ja läbi mingi ukseava lipsas. Ma oleks andnud kõik, et ta mu vaateväljast poleks kadunud, sest nüüd puudus mul põhjus talle mitte otsa vaadata. Ma pigistasin silmad korraks kinni, hingasin sügavalt sisse ja pöörasin siis hinge kinni pidades näoga noormehe poole.

Tema silmad tundusid selles valguses kuidagi tumedamad, ta nahk kahvatum ja nägu veel maagilisem. See oli Nathan sellisel kujul, mida ma veel kunagi varem näinud polnud. Temast ei õhkunud seda ohtlikust, mida eile, aga ta polnud ka see rahulik tema, mida kõik teised linnas nägid. Ma pigistasin tugevalt lauaserva, et mitte talle lähemale liikuda.

Ma pilgutasin kiiresti silmi, et ennast sellest võrgust lahti saada. „Ja me oleme siin miks?“ küsisin ainult raasukese selgema peaga.

„Mulle meeldib siin,“ kostis noormees. Mul kulus ainult hetk, et silmi kissitada ja ümbrust vaadata. Üsna väike tuba oli täis purjus mehi, kes kõik üritasid võimalikult valjult oma kaaslasest üle rääkida. Enamik nägi välja kui tavalised keskklassi inimesed, kuid meist kõige kaugemas nurgas nägin ma kampa noormehi, kelle hoolitsetus näitas koheselt nende päritolu. Ma tundsin, kuidas ninasõõrmetest tungis sisse raske higi lõhn ning ma kergitasin sarkastiliselt kulmu.

Nathani suule ilmus vildakas muie. „Tegemist pole võib-olla tõesti kohaga, kus sa iga päev käiksid.“ Ma turtsatasin vaikselt. „Aga mulle siin meeldib. Näed seda meest seal baarileti ääres?“ Ma keerasin pead ning nägin neljakümnendates meest istumas keset mitmeid tühju õllekanne. „Ta käib siin iga päev, et oma koletisliku naise eest põgeneda. Ning need noormehed seal.“ Oli ilmselge, et ta rääkis laudkonnast rikkuritest teisel pool ruumi. „Enamik neist on siin esimest korda, aga see mees sinise kuuega käib siin vähemalt kord nädalas. Ja see habemega mees kamina ääres, keda kõik need inimesed ümbritsevad. Tema lugu on arvatavasti siinsetest kõige kurvem, aga võib-olla isegi kõige parema lõpuga. Nimelt kaotas ta oma perekonna ja vara suures tulekahjus. Ta elas aastaid tänaval, varastas, et süüa saada ning kerjas lõputult. Mingi hetk hakkas ta inimestele tänaval lugusid pajatama ning lõpetas selles samas kõrtsis. Ta saab siin süüa, magada ja ka raha teenida. Inimesed on alati nõus talle maksma, et mõnda huvitavat lugu kuulda. Ja ainult jumal teab, kui paljud neist ka tegelikult tõele vastavad.“

„Kust sa seda kõike tead?“ uurisin tagasi noormehe poole keerates.

Ta kehitas eemalolevalt õlgu ning saatis mulle seejärel pilgu, mis pidi ütlema, et pole oluline.

„Na-a-athan,“ venitasin vihjavalt. Kui meie silmad viimaks kohtusid, sain ma aru, et ta oli mõistnud.

„Katherine,“ sõnas ta ning sirutas välkkiiresti oma käe, et sellega minu oma pigistada. Tema pilk üritas söövitada mu silmakoobastesse auke. „Sul on veel võimalus lahkuda, sa võid valida-“

„Ei-“ laususin otsustavalt ja tõstsin oma käe tema oma peale.

„Aga see on ohtlik,“ jätkas ta nagu poleks ma teda vähimalgi määral häirinud. „Ma ei tea, mida ma mõtlesin, kui su üldse siia kutsusin. Ma poleks tohtinud. Ja sa ju ei tahtnud-“

„Tss!“ Ma asetasin oma näpu ta suule, et noormeest vaigistada. Ta vaikiski hetkeks, kuid avas siis uuesti suu, et jätkata. „Sina ei käskinud mul ju siia tulla,“ ütlesin enne, kui ta midagi jõudis lausuda. „Ma tulin siia, kuna ma ei saa elada sinuga samas linnas ning teha nägu, et kõik on suurepärases korras. Ma tean, et võib-olla pärast tänast ei taha ma su varjugi näha, aga ma vajan tõde.“

„Ma oleks pidanud lahkuma,“ teatas noormees ning tõmbas oma käe ära. Ta tõstis oma tooli lauast eemale ning hakkas juba püsti tõusma.

„Liiga hilja,“ sõnasin talle otsa vaadates külma hääletooniga. „Ja kui sa praegu lähed, järgnen ma sulle kõikjale. Sa peaksid mu lihtsalt tapma.“

Noormehe pilk muutus äkitselt teravaks ja ma nägin mingit teistsugust emotsiooni nende taga. Ning siis oli kõik jälle endine – tema pilk oli külm ja näoilme ei reetnud ühtegi tunnet. „Ja sa tead, et ma teeksin seda kõige parema meelege.“

„Valevorst,“ laususin tooli laua äärest eemale lükates. „Kui sa sooviksid mind surnuna, siis oleksin ma juba praegu mulla all.“ Kust see rahu kõik tuli? Mul polnud tõesti aimugi, aga kogu hirm, mis mind ainult mõnda aega tagasi oli piinanud, oli läinud. Nüüd seisin ma Nathaniga vastamisi ning vaatasin ainult noormehele silma.

„Ja sa ei kardagi mind? Ei jooksegi minema?“ uuris ta tibakene kahtlevalt.

„Mkm,“ teatasin pead raputades.

„Sa oled valmis kuulama vastuseid?“

Ma noogutasin kergelt.

Ma vaatasin, kuidas noormes minust mööda astus ning hetkeks arvasin, et olin kaotanud ja ei kuule kunagi temast ja veel vähem temalt enam midagi. Aga ta kõndis hoopis minu toolini, võttis selle seljatoest kinni ning ma mõistsin hetkeliselt vihjet. Ma astusin mõne sammuga oma kohale ning istusin kergelt toolile samal ajal võidurõõmsalt naeratades.

„Hästi,“ lausus ta minu vastas istet võttes. Ma nägin, kuidas ta sügavalt sisse hingas. „Ma ei tea, kust alustada.“ Ta vaatas mulle korraks otsa. „Aga kõikide asjade algus oleks vist kõige õigem.“

Ma kohendasin ennast paremini istuma ning pöörasin oma tähelepanu jäägitult noorele mehele, kes minu vastas istus. Kuidagi ma teadsin, et ta mind enam ei näe, et ta otsib oma mälestustest seda ühte, millega alustada.

„Teie joogid,“ kostus äkitselt mu selja tagant ning ma peaaegu ehmatasin, kui vaatevälja ilmus vanem proua ühe tassi tee ja kruusi õllega. „Teie tee, preili, ja Teie õlu, härra.“ Ta asetas vastavas järjekorras joogid meie ette, saatis meile mõlemale hiiglasuure naeratuse ning kadus kohe peale pisikest niksu.

Kui proua Nathanit mingil viisil häirinud oli, polnud noormees seda vähimalgi määral välja näidanud. Ta viibis täpselt sama moodi kuskil eemal.

„Elizabeth ja mina kasvasime üles kuueteistkümnenda sajandi keskpaigas,“ lausus Nathan niivõrd vaikselt, et seda sain kuulda ainult mina. Hetkeks olin ma tänulik, et noormees mu nägu ei näinud, sest ma nägin väga palju vaeva, et oma imestust varjata. Aga ka seda üsnagi ebaõnnestunult. „Me elasime Inglismaal Londonis ühes kõige austatumas perekonnas. Absoluutselt kõik teadsid, kes on Rowe'd. Nad teadsid nii seda vägevat pereisa, kes riiki aastakümneid oli lahinguväljal kaitsnud, kui ka kõiki kolme last, kes oma suurepäraste saavutustega alati silma paistsid. Iga daam kadestas noore Elizabeth Rowe ilu, iga noormees tahtis olla Robert Rowe ja saada iga tahetud naine ning kõik soovisid veeta aega Nathaniel Rowe'ga, et kindlustada oma positsioon. Pealtnäha oli Rowe'de elu lihtsalt perfektsus, aga tegelikkus oli kõvasti karmim.“



„Ma olen väsinud,“ sõnas Elizabeth end mulle kaela heites. „Mu jalad valutavad ning ma lähen varsti hulluks. Kas me võiksime koju minna?“

„Ega sa ema pole näinud?“ oli kõik, mida ma oskasin talle vastata. „Ja Robert lubas minuga juba rohkem kui tunni aja eest siin kohtuda. Ega sa pole teda kohanud?“ Ma otsisin silmadega mõndasi tuttavaid kujusid, kuid mitte ükski ei meenutanud mulle ei ema ega Robertit.

Ma tundsin, kuidas ta vaikselt omaette naerda kihistas. „Robert oli viimati koos selle Pearli tütrega. Ja ma olen täiesti kindel, et nad ei suundunud sind otsima.“ Miks ma seda kohe ei arvanud? Mitte miski siin maailmas ei ole Robertile tähtsam kui mõni ilus tütarlaps. Ma võtsin taskust välja oma taskukella ning avastasin, et kell oli juba šokeerivalt palju.

„Lähme,“ laususin Lizi käest kinni võttes. „Ma viin su koju.“

„Aitäh,“ kostis tüdruk ja kallistas mind tugevalt.

Ma juhtisin meid kindlalt läbi rahvamassi, kes kõigile tantsijatele kaasa elasid. Minu õnneks ma teadsin teed majast välja, seega hoidsin ma oma õe käest kõvasti kinni ja trügisin edasi. Meil võttis aega, et rajada teed ukseni, aga sinna jõudes oli asi kõvasti parem. Üle pika aja oli mu ümber jälle õhku ning ma nägin, et ka Elizabeth tajus seda. Uksest voogas sisse värsket vihma lõhna ja ma nägin Elizabethi selle peale naeratamas.

„Siin te oletegi,“ ütles naise pehme hääl kergendunult mu selja taga. Ma keerasin ümber ning seisin vastamisi tumedate juustega naisega, kelle rohelised silmad meid õnnelikult jälgisid. „Elizabeth, kas ma võin sulle kedagi tutvustada?“

„Praegu?“ Neiu hääles oli tõeline tüdimus ja ma mõistsin teda täielikult.

„See võtab ainult mõne minuti,“ sõnas ema ja haaras tüdrukul käest, kuid peatus siis. „Mida sa endaga teinud oled, kullakene?“ Naine sättis Elizabethi kleiti ja kinnitas pea peale ka soengust põgenema pääsenud juuksesalgu. „Lõug püsti,“ tuletas ta neiule meelde ja lükkas ise ta pead kõrgemale.

„Ma ootan teid väljas,“ hüüdsin neile järele ning suundusin uksest välja. Õues ei sadanud veel, aga oli kindel, et kõik on ainult aja küsimus, kui ma paduvihma alla jään.

Minutid möödusid ja viimaks astusid uksest välja kaks tuttavat kuju. Mu suule kerkis automaatselt avar naeratus. Mida lähemale nad mulle jõudsid, seda selgemini nägin ma Elizabethi pahast nägu ja proua Rowe sunnitud naeratust. Kellega iganes nad kohtunud ei olnud, see polnud neid kumbagi just väga õnnelikuks muutnud.

Me ei rääkinud sõnagi, kui me kodu poole kõndisime, kuid ma tundsin Elizaebethist õhkuvat pahameelt. Ma ei osanud arvatagi, milles asi võib olla, aga ma lootsin, et ehk Liz valgustab mind hiljem.

Mõne aja pärast jõudsime me koju. Maja oli peaaegu tühi, teenijatest alumisel korrusel andis märku ainult korras maja ja sooja toidu lõhn. Mind hämmastas tõsiselt, et isa veel kodus polnud. Tavaliselt tuli ta oma laupäevaõhtustelt kihlveomängudelt tagasi üsna varakult.

„Head ööd, Elizabeth!“ hüüdis ema, kui tüdruk midagi ütlemata trepist üles jooksis ja arvatavasti oma tuppa põgenes.

„Head ööd, ema,“ laususin pisikese kummardusega ja läksin neiu järel teisele korrusele, kuid erinevalt Lizist pöörasin vasakusse koridori, kus asusid minu ja Roberti toad. Ma lükkasin oma ukse lahti ning peaaegu kukkusin oma voodisse pikali.

Ma ei mäleta, et ma oleks magama jäänud, aga igatahes ehmatasin ma ärkvele, kui kuulsin meeletut karjumist koridoris. Hääle järgi pidi kära tekitama just isa ja teise hääle järgi oli ema talle kuskil ette jäänud. Ma pigistasin silmad kinni, raputasin pahaks panevalt pead, kuid ilmusin siis oma toa uksele. Esimesena nägin ma Robertit tema ukse vahelt välja piilumas, ta saatis mulle kurvameelse naeratuse ja me ootasime koos kuni isa vaatevälja ilmus.

„Richard, palun,“ anus naise hääl nutuselt. „Te peaksite ennast välja magama.“

„Ma ei taha magada!“ karjus mehe hääl naise omast kõvasti üle. „Kas mees ei või oma kodus ka elada ilma, et naine turja ei kargaks?“

„Muidugi võib, aga-“

„Siis tule mu tee pealt eest,“ teatas Richard karmilt ja tõukas naise oma teelt eest. Ma nägin, kuidas Robert teisel pool koridori täpselt sama moodi hüppas kui mina, aga kumbki meist ei julgenud appi tõtata. Me ainult vaatasime, kuidas mees sirgjooneliselt oma magamistuppa kadus, ukse pauguga kinni lõi ja järgmisel hetkel näime me juba murtud naist talle järgi jooksmas.

Kui ka tema enda järel ukse kinni oli tõmmanud, astusin ma kiire sammuga oma toast välja ja kiirustasin paremasse koridori, kus asusid Elizabethi ja vanemate toad. Ma koputasin väga kergelt oma õe toa ukse peale ning lükkasin selle lahti ilma, et oleks kuulnud kutset sisse.

„Kas nad jälle tülitsevad?“ küsis Elizabeth oma süütu häälega. Ta punased silmad kinnitasid, et ta oli nutnud ja neiu suured silmad rääkisid selgelt, kui hirmul ta oli. Neiu istus oma voodil ja hoidis enda ümber suurt tekki. Ma vaatasin talle näkku ja nägin pisikest kuueteistaastast tüdrukut, kes ei oleks tohtinud üldse teadagi, et sellised õudused eksisteerivad.

„Ära muretse,“ kostsin tüdruku poole astudes, „see läheb üle. Nagu alati.“

Korraks olime me mõlemad vait ja kuulda oli ainult karjeid teisest toast. Ma olin õudusest halvatud kui kuulsin oma ema karjumas nagu siga. Ma ei mäletanud, et kunagi varem oleks asjad niivõrd õudseks muutunud. Ja ma polnud enam kuigi kindel, et see kõik üle läheb. Mingi sisetunne käskis mul selles kahelda.

„Tule siia,“ laususin Liza voodi juurde kõndides, istusin sellele ja tõmbasin ta tugevasti enda kaissu.

„Kas ma võin sisse tulla?“ uuris hääl ukse taga. Robert. Ma teadsin, et oli aegu, kus ta tõesti oli ennast teistest paremaks pidanud, aga samas olime me kõik hetkel samas paadis.

„Tule aga,“ sõnasin vaikselt.

Ta avas ukse, libises selle vahelt sisse ja lükkas selle siis enda järel kinni. „See on lihtsalt kohutav,“ ütles noormees uksele üsna lähedal asuval toolil istet võttes.

Äkitselt saabus täielik vaikus. Nagu alati enne tormi. Kõrvaltoast ei kostnud enam piiksugi. Ma ei teadnud, mis oli juhtunud, aga kõik ei olnud enam küll korras. Ma tundsin Elizabethi nuuksumist oma rinna vastas ning sekundid venisid nagu aastad.

Järsku lendas toauks lahti ning ukseavas seisis tumedate juustega lihaseline mees, kelle silmis oli metsistunud koletislik pilk, milles põles kohtav nälg. Ta vaatas kordamööda Robertit ja meid ning järgmisel hetkel kukkusin ma voodi pealt põrandale pikali. Kui ma oma silmanägemise tagasi sain, nägin seda suurt lihaselist kogu kummardamas nõrga Elizabethi peale ja ma sain peaaegu šoki, kui nägin teda halastamatult tüdruku verd imemas. Ma polnud kunagi varem midagi nii tülgastavat näinud.

Richard Rowe tõstis suursuguselt oma pead, keeras seda piisavalt, et ma nägin tema paljastatud kihvi ja verist suud. Mu süda peksis sees ja ma üritasin mõelda, kas seal on mingit viisi pääseda. Ma lükkasin ennast küünarnukkidele, kuid järgmisel sekundil olin ma tagasi pikali ja kõik, mida ma tundsin, oli tema keharaskus mu peal, tema käed mu pead hoidmas ja hambad mu kaelas. Hetkeks nägin ma kõike palju selgemalt, ma nägin hirmunud Robertit seina ääres seismas, oma pisikest õde surnuna tema enda voodil ja oma metsistunud isa minu kohal. Seejärel hakkas kõik kokku vajuma. Õhk mu kopsudes sai otsa, ma tundsin, kuidas ma ei saa enam hingata ja silme eest hakkas mustaks minema. See ongi lõpp, kuulsin ma kellegi häält oma peas, aga ma ei osanud enam häält tuvastada.




Ma ei osanud oma šokeeritud ilmet varjata. Kõik, mida ma teha sain, oli vahtida noormeest enda ees. Ma nägin, et tema oli jõudnud tagasi tänapäeva, kuid minu puhul ei saanud sellest küll juttu olla.

„Kas sinuga on kõik korras?“ uuris Nathan mulle ettevaatlikult lähemale kummardades.

Ma noogutasin tormiliselt ning võtsin natukene aega, et ennast koguda. „Mis edasi sai?“ küsisin vaikselt.

Ta hammustas korraks huulde, kuid see ei peatanud teda. „Kui ma ärkasin, siis mõtlesin, et see ongi taevas. Ainult, et kõik oli liiga pime. Samas ei suutnud ma mäletada, mida ma valesti olin teinud. Mida ma olin teinud, et sattuda põrgusse. Kuid vaatamata pimedusel suutsin ma siiski näha. Kõik polnud küll nii selge kui päeval, aga ma teadsin, et ma olin selles ruumis varem olnud.

Ma nägin Elizabethi nurgas pikali kui katkine nukk ja Robertit teise seina ääres. Ma ei suutnud ainult meenutada, kes nad olid. Mu mõtteid täitis ainult üks suur janu.“

„Mis siis sai?“ pärisin lisa nõudes. „Kus te olite?“

Ta vaatas korra kõrvale, tekitades mulle tunde, et ta ei plaanigi jätkata. Aga ta vaatas tagasi. „Veel mõnda aega ei suutnud ma meenutada, kes on need elutud kehad seina ääres või kus ma olen. Pärast sain ma aru, et see oli meie maja kelder. Ning kuna janu muutus iga hetkega aina suuremaks, murdsime sealt üsna kergesti välja.“ Ta hääletoon ütles, et rohkem küsimusi esitada ei tohi.

„Kas sa soovid veel midagi juua või süüa?“ uuris ta hoopis. Nathani hääletoon oli palju kergem ja ta näole ilmus isegi naeratus.

„Ma peaks enne selle tee ära jooma,“ sõnasin muiates ja vaatasin oma täiesti täis tassi, kust ma ei olnud suutnud kogu jutu jooksul võtta ühtegi lonksu. Ma võisin kihla vedada, et tee oli praeguseks juba täielikult jahtunud.

„Ja pärast seda, kas ma võin sulle midagi näidata?“ küsis Nathan kavalalt naeratades.

Ma pilutasin korraks kahtlustavalt silmi, kuid naeratasin siis kergelt.

No kuule... nii pikad need osad olema peavadki. Ja nii põnevad! Ja tglt sa oleksid võinud selle ka kirja panna, mis Nathan Katherine'ile näitama hakkab. Vot.

Ahga mulle meeldis. Kas Nate'i vend ka mängu tuleb? Või...? Ja noh, oleks tore nende lugu edasi kuulda.

Ootan uut.

ja rikun kogu üllatuse ära? ei, tänan

Nate'i vennaga on mul pagana suured plaanid aga kõik oleneb, kuidas jutt ise pöördeid võtab. aga neid flashbacke tahaks ma küll veel kirjutada

tänan :)

Riku ikka!

hahaha unista aga

Unistangi.
Dreams do come true.

yeah, they do aga mitte praegu ja mitte enne, kui uus osa tuleb

Fial.

See oli nüüd küll põnev.
Kuigi Nathan oleks võinud ikka edasi ka rääkida.
Ma loodan, et ta jälle äkitselt kuskile ära ei kao...

Minu kusjuures lühemat osa pärast nii pikka pausi ei oodanudki
UUUT! Ja ruttu!

aitähh :)

hämmastavalt kiiresti sain uue osa valmis mulle vist see osa isegi väga meeldib, aga see on ainult minu tühine arvamus


20. osa

„Palun ära ütle mulle, et sa pole kunagi hobusega ratsutanud,“ lausus noormees mu imestunud nägu nähes. Ja pärast seda, kui ma olin küsinud: „Millise tõllaga me läheme?“

„Ma siis ei ütle,“ kehitasin ükskõikselt õlgu ja imetlesin ümbrust. Me seisime väikese hobusekopli juures ja mets oli meist kõigest mõnekümne sammu kaugusel. Kõik oli nii vaikne ja rahulik. Ainsana häiris mind seik, et just meie pea kohal olid moodustumas tumedad vihmapilved ning polnud just minu eluunistus jääda hobuse seljas istudes vihma kätte. „Aga ikkagi, kuhu me läheme?“

Nathani näole kerkis seesama kaval muie, mis kõrtsiski ja ma vaatasin, kuidas ta kergekäeliselt sadula kõrbekarva hobusele selga tõstis ning rihmadega seda talle selga kinnitama hakkas.

„Tead, ma ei anna alla,“ kostsin justkui jutu sees ning astusin talle lähemale.

„Ära hobuse taha mine!“ hoiatas Nathan mind automaatselt.

„Ega ma loll ole,“ teatasin silmi pööritades. „See, et ma hobusega sõitnud pole, ei tähenda, et ma kunagi ühtegi hobust näinud ei ole. Niisiis.“ Noormees pööras oma näo minu poole ja ma peaaegu nägin üllatust ta silmades, kui avastas mu niivõrd lähedalt. „Kuhu me läheme?“

„Tead,“ lausus ta toibudes ja keeras ennast uuesti näoga hobuse poole, „ega ma ka loll pole. Pealegi pole sul mõistlik nii lähedale tulla.“

„Mis sa teed?“ küsisin. „Sööd mu ära?“ Ma surusin alla naerupahvaku.

„Ei,“ kostis Nathan oma ma-nii-muu-seas-räägin-seda häälega, „inimliha mulle ei maitse, aga samas veri on lihtsalt suurepärane.“ Ta tõstis kerge liigutusega sadula selga ka hallikale hobusele.

„Sa ei teeks seda,“ laususin üsna kindlalt, kuigi mu sisemuses midagi ütles, et teeks küll.

„Lähme?“ uuris noormees, ulatas mulle vasaku käe ja tõmbas veel korra paremaga üle hallika hobuse külje.

Ma vaatasin enda ees kõrguvat hobust ja kiikasin seejärel hetkeks Nathani poole, kes hoolega mu nägu uuris. „Kuidas ma sinna peale peaks saama?“

Ta näole ilmus pisikene naeratus, kui ta vastas: „Ma aitan.“

Noormees võttis mu pihast kinni, ma hingasin sügavalt sisse ja noogutasin ettevaatlikult. Ma tundsin, kuidas läbi õhu lendasin, aga kiiremini, kui ma isegi suutsin sellele mõelda, istusin ma juba hobuse sadulas. Ülevalt tundus vaade ainult ilusam – ma nägin perfekselt rohelist lagendiku, mille peal me seisime, ja tumerohelisi puid eemal. Ainult, et mulle ei meeldinud nii kõrgel olla.

„Et edasi liikuda,“ instrueeris noormees, „löö kannaga õrnalt siia. Ja et peatuda, tõmba rakmetest. Näe, võta neist nii kinni.“ Ta andis rakmed mulle kätte. „Ja ära neist lahti lase. Vastasel juhul sa kaotad ta üle kontrolli.“

Ma noogutasin närviliselt ning jälgisin, kuidas Nathan äärmise kergusega maandus oma hobuse sadulas. Ta võttis osavalt rakmed kätte ja patsutas vaba käega hobuse turja.

„Lähme?“ küsis ta uuesti ja saatis mulle ühe väikse pilgu. Millegi pärast tundus mulle, et ta võttis seda kõike kui üht väga head nalja. Jah, mis polekski naljakam, kui tüdruk hobuse seljas.

Ma noogutasin talle närviliselt ja lõin kannaga ettevaatlikult hobust näidatud kohta. Kui ta liikuma hakkas, jäi mu süda peaaegu seisma. Ma nägin, kuidas Nathan vaikselt muigas omaette ja ka enda hobuse kergelt liikuma sai. Ta nägi välja nagu teeks seda iga päev. Iga ta liigutus oli kerge ja sujuv ning ma jälgisin, kuidas ta õrnalt hobusega kaasa
õõtsus.

„Tule nüüd!“ hüüdis ta ees ära sõites.

„Kuhu me läheme?“ uurisin veel üks kord.

„Eks sa siis näed,“ lausus ta kavalalt ja kiirendas, sundides mind talle järgi kihutama. Ma surusin oma kanda natukene tugevamalt hobuse külje vastu ja tundsin rahulolevalt, kuidas ta hoogu juurde võttis. Ma kartsin küll siiani, et kukun maha, kuid ma nautisin hobuse seljas ratsutamist. Ma tundsin, kuidas tuul kergelt mu juukseid sasis ja mul kõhus keerama hakkas. Samas oli see midagi teistsugust. Midagi sellist, mida tavaliselt võisid teha ainult mehed. Ning mõte sellele tõi mu näole laia naeratuse.

Ma nägin, kuidas Nathan kiire ringi ümber lagendiku tegi ja siis suuna metsale võttis. Ta kihutas osavalt puude vahelt läbi ja kadus hetkeks mu silmist. Kui ma viimaks metsa piirile jõudsin, nägin teda natukene eemal mind järele ootamas. Ma naeratasin talle ja liikusin kergelt hobusega kaasas, kui see noormehe poole kõndis.

„Ma armastan ratsutamist,“ sõnas ta peaaegu jumaldavalt, kui ma lõpuks tema juurde jõudsin. „See on üks asi, mille pärast ma oma isale tänulik olen. Ta tegi minust maailma parima ratsutaja. Sel hetkel häiris mind kohutavalt, kui ta karjus iga kord, kui ma ei suutnud õigel ajal vibu tõsta või mõõgaga vehkida. Või siis, kui ma hobuse pealt maha kukkusin, sest ei suutnud õigel momendil kurvi võtta.“ Ta jäi korraks vait ja keeras hobust natukene, et too õigesse suunda liikuma hakkaks. „Ma armastan ratsutamist isegi praegu, kui ma võiksin hoopis joosta ja teeksin seda kordades kiiremini kui hobune eales suudaks.“ Korraks saabus meie vahele täielik vaikus.

„Kas sa tundsid seda?“ küsisin ja tõmbasin käeseljaga üle põse, kus ma arvasin, et vihmapiisk oli langenud.

„Mida?“ uuris ta omadest mõtetest tagasi tulles.

„Ei midagi,“ kostsin pisikese naeratuse saatel. „Mulle lihtsalt tundus, et vihmapiisk langes mu põsele. Aga kuhu me läheme?“

„Ühte kohta,“ lausus Nathan eemalolevalt. „Kas sa tahad veel midagi minu kohta teada? Ükskõik mida.“ Millegi pärast mulle tundus, et ta ei soovinud, et ma midagi veel küsiks. Aga mul oli üks küsimus, mis mind juba mõnda aega oli vaevanud.

„Miks sa tulid Bostonisse? Miks just siia? Miks sa ei oleks võinud minna kuhugi mujale ja rikkuda kellegi teise elu?“

Ta jäi äkitselt seisma ja selle peale tõmbasin ka mina oma hobust rakmetest. „Katherine,“ ütles ta mulle sügavalt silma vaadates, „ma ei tahtnud, et nii läheks. Ma tulin siia, sest see tundus täpselt see õige koht. Piisavalt suur linn, kus kõik ei tea kõiki. Samas on siin kõrval ka natukene rahulikumat ala. See tundus perfektne koht elamiseks.“

„Aga miks mina?“

Nathan vaatas korraks maha, või täpsemalt oma hobuse turja peale ja vastas vaikselt: „Sa meenutasid mulle kohutavalt kedagi. Kedagi, keda ma kunagi teadnud olin. Esimene kord mõtlesin ma, et sa oledki tema. Aga kui ma sinuga seal üksikus koridoris kohtusin, sain ma aru, et kohe kindlasti mitte pole sa tema. Ja mingi osa minus vaja teada, kes sa siis selline oled.“ Tal võttis aega enne, kui ta üles suutis vaadata. Ja ka siis ei vaadanud ta mulle otsa, vaid rääkis õhuga enda ees. „Ma ei oleks tohtinud olla nii hooletu. Aga kõik sinus,-“ ta vaatas minu poole ja viipas käega mu peale „-su välimus, su lõhn, su enesekindlus, kõik see tõmbas mind sinu poole. Ja ühel hetkel avastasin ma ennast sinu magamistoast ja ma olin tegemas täpselt seda, mida ma ei tahtnud teha.“ Ta togis oma hobust, et see edasi liikuma hakkaks ning ma jälgisin ta eeskuju.

„Kuhu me läheme?“ pärisin pehme häälega, mis meievahelisse vaikusesse äärmiselt hästi sisse sulas.

„Me oleme kohe seal,“ kostis noormees ja vaatas oma nukrate silmadega minu poole. „Aga mulle tundub, et sul on väikene eelis. Sa tead, kes ma olen ja kust ma tulen, aga mina ei tea sinu kohta midagi.“

„Tead küll,“ rõhutasin ja mu häälde ilmus natukene mürgisust. „Erinevalt mõnest ei ole mina kogu aeg valetanud. Mina sündisin ja kasvasin üles Bostonis, mu ema suri mõned aastad tagasi ja ma elan koos oma isaga.“

Me keerasime tema juhtimisel vasakule ja ma märkasin mingisugust pisikest maja natukene eemal. See oli pigem nagu mingisugune onnikene.

„Oota,“ sosistas Nathan ja võttis mu käevarrest kinni, et mind peatada. Ta kulm oli kortsus ja mulle tundus, et ta üritas tunda mingit lõhna, mida mul polnud lootustki tajuda. „Oota siin!“ See oli ilmselge käsk. Ma noogutasin arusaavalt ja jälgisin, kuidas ta oma hobuselt maha hüppas ja äkitselt kadus.

Seal istudes venis aeg tõeliselt. Ja ma ei teadnud, miks ta ei tulnud ja kuhu ta oli läinud. Ma ei saanud isegi kindel olla, et äkki on mööda läinud ainult hetk sellest, kui noormees minema oli läinud. Viimaks otsustasin ma ettevaatlikult hobuse pealt maha ronida ja järgi vaadata, kuhu Nathan kadunud oli.

Ma polnud arvestanud, et hobuse seljast maha minna niivõrd raske on. Ma toetusin vasaku käega hobuse turjale ja libistasin parema jala üle hobuse selja. Mingi moodusega olin ma viimaks maas. Ja see oli kuidagi ootamatult harjumatu.

Ma tõmbasin kleidi, mis mul seljas oli, sirgeks ja liikusin kiirete sammudega onnikese poole. Ma võisin ainult oletada, et Nathan oli sinna sisse läinud. Mingisugune instinkt aga käskis mul olla võimalikult ettevaatlik. Ma jälgisin ümbritsevaid puid kahtlusega, et keegi võib seal olla, ja heitsin pidevalt valvsaid pilke seljataha. Mitte miski ei tundunud olevat valesti.

„Nathan?“ küsisin vaikselt, kui ma olin jõudnud maja ukseni. Ma ei kuulnud mitte midagi. Enne ukse avamist vaatasin veel kiiresti enda ümber ringi ja alles siis tõmbasin selle lahti. Kogu maja oli praktiliselt pime. Ainukene valgus tuli läbi kardinatega akende ja ka see oli peaaegu olematu. „Nathan?“ ütlesin veel väga kahtlevalt. Kuhu ta läks? küsis mingi hääl mu sees. Ma teadsin, et ta poleks mind niisama sinna jätnud. Mu sisetunne kinnitas seda mulle.

Ma sulgesin ukse ja liikusin mööda majaseina teisele poole maja. Iga krabin, mis kuskilt kostis, pani mu hüppama ja isegi korra, kui mingisugune lind liiga valjult laulma hakkas, ehmatasin ma peaaegu kivikujuks. Ma keerasin ümber nurga, ainult selleks, et leida ka seal kõik täiesti tühjana. Aga mu tähelepanu köitis miski eemal põõsaste juures. Seal olid jäljed. Ja nii palju, kui ma nii kaugel seistes suutsin öelda, olid need inimese omad. Ning ma olin peaaegu täiesti kindel, et vägagi värsked. Mu silmad jälgisid rada, mis sealt läks, ja äkitselt olid inimese jäljed muutunud looma omadeks.

Äkki temaga juhtus midagi? pakkus mu mõistus. Samas võivad need jäljed kuuluda ju ka temale. Aga Nathan pole ju loom. Ja seal ei saa olla võimalustki, et Nathan suudab loomaks muutuda.

Ma surusin ennast seina vastu ja liikusin kiiremate sammudega edasi, et minna maja taha. Ma oleks pidanud koheselt ümber pöörama ja ära jooksma, võtma hobuse ja minema ratsutama, aga miski mu see käskis edasi minna. Ma keerasin ümber nurga ja ma nägin kedagi maas vedelemas. Mul kulus hetk, et mõista, kes see on.

Eemalt tundus Nathan kui elutu nukk. Ma võtsin kõik, mis mu kehasse jäänud oli, kokku ja jooksin tema juurde. Ma kükitasin noormehe kõrvale ja vaatasin puutoigast, mis ta rinnus kinni oli. Nathani silmad olid poolsuletud ning ma ei saanud enam kindel olla, et ta mind nägi.

„Nathan?“ Ma pigistasin tema kätt. „Palun räägi minuga.“

„Mine,“ sõnas ta nõrgalt. Asi oli hull. „Jäta mind ja põgene.“ Ma nägin, kui palju see kõik temalt jõudu võttis.

Ma raputasin lapsiku meelekindlusega pead ja tundsin, kuidas pisarad mu silmadesse tõusid. Ma ei saanud teda siia jätta. Mu silmad otsisid midagi, mis selle kõik paremaks muudaks ja mu pilk peatus toikal, mis ta rinnus oli.

„See on läbi,“ lausus ta nii vaikselt, et ka linnulaul meie ümber oli valjem.

Ma võtsin puuoksast kõvasti kinni ja tõmbasin. See pidi ikka väga sügaval ta see olema, sest esimene jõupingutus ei aidanud raasugi. See oli ikka sama tugevalt Nathani rinnus kinni.

„Pea vastu,“ sosistasin palavikuliselt. Seejärel hingasin sügavalt sisse ja tõmbasin kasutades kogu oma jõudu. Poleks puutoigas natukenegi nihkunud, oleks ma lootuse kaotanud. Aga see pool sentimeetrit, mis ta liikus, andis mulle lisajõudu. Ma hingasin uuesti sisse ja sikutasin veel ühe korra. Ma tundsin, kuidas mu käed nõrkesid, kui toigas ta seest välja tuli. Mu käed valutasid ja ma vajasin koheselt sooja vanni. Lisaks oli mu kleit rikutud. Juba teine selle nädala jooksul.

„Nathan,“ sõnasin noormehe põske paitades, „palun ütle midagi. Palun.“ Ma tõmbasin teise käega oma silmadest jooksma hakanud pisarad ära ja vaatasin teda meeleheitlikult. „Liiguta kas või näppu.“ Pisarad summutasid sõnad, mis mu suust välja üritasid pääseda.

„Katherine,“ ütles ta hääl nõrgalt.

„Jah,“ naeratasin tõeliselt õnnelikult. „Ma olen siin.“ Mu silmi katsid küll pisarad, aga ma nägin uduselt, kuidas ta suu liikus. Ja ma tundsin, et kõik ei ole veel läbi.

„Juua,“ anus ta jõuetult.

Ma vaatasin kiiresti enda ümber ringi, üritades leida mõnda veekogu või kaevu. Hetkel, kui ma avastasin, et me istume kõigest keset mingisugust metsa, meenus mulle, et vesi teda enam ei aita. Ei ole aidanud juba viimaseks kaks ja pool sajandit. Ma pigistasin silmad kinni, peaaegu keeldudes sellest. Mul oli valida kas minu elu või tema oma.

„Ma ei saa,“ liigutasin huuli peaaegu hääletult. Ma ei tahtnud surra. Ma armastasin oma elu selleks liiga palju. Lõpuks hingasin ma sisse ja lükkasin ennast maast püsti.

„Katherine,“ sonis ta uuesti. Seekord oli ta hääl veel nõrgem. „Ma-“ Ma nägin, et sa suu liikus edasi, aga ma ei kuulnud, mida ta ütles.

Ma kükitasin otsusekindlalt tagasi maha ja viisin oma randme tema suu juurde. Ma teadsin, et ma kahetsen seda, aga mul polnud muud valikut. Pealegi, käis mu peast läbi mõte, kui ma suren, näen ma uuesti oma ema.

Ma nägin, kuidas ta pingutas, kui ta oma suud avas. Samas suur pingutus oli tal mu randme hammustamine. Ma viisin selle ettevaatlikult veel lähemale, et asja talle kergemaks teha. Ma peaaegu ei tundnudki, kuidas ta hambad mu nahka läbistasid. Sel korral polnud see sugugi nii valus, aga sellegi poolest tundsin, kuidas veri mu soontes liikus. Ma vaatasin üles taevasse, mis oli muutunud tormipilvedest täiesti tumedaks. Ma tundsin, kuidas esimesed tõelised vihmapiisad mu peale langesid ja äkitselt oli mu käsi jälle vaba.

„Katherine, jookse,“ ütles Nathan kõvasti valjult. Ma vaatasin tagasi sinna, kus ta hetk tagasi veel lamanud oli, ja nägin ainult jälgi, mille ta raskus sinna tekitanud oli. Ma nägin, kuidas noormees seisis minust natukene eemal põõsaste ees ja ma kuulsin hirmuäratavat lõrinat. Põõsad liikusid ja Nathani pea pöördus koos nendega.

Ma nägin, kuidas suurt kasvu hunt põõsast välja hüppas. Ta vaatas ainuüksi mind ning ma oleks võinud vanduda, et ta naeratas ebameeldivalt. Ma isegi ei teadnud, kuidas joosta. Ma nägin ainult seda hõbehalli hunti, kes mulle kuskilt nii tuttav tundus.

Ratsmed ikka, mitte rakmed

Muidu meeldis. Sorri, et ma midagi sisukamat öelda ei oska. Ma ei näri ainult sõnade kallal, mulle meeldib see jutt. Et, ma ikka loen seda.

(Tuli segane kuidagi)

muutsin ära

ja igatahes aitäh

Tead... lugesin su juttu ja... mul tekkis küsimus. Mythbustersis võiks näidata, kuidas selle toika roiete vahelt väljatõmbamine (ja sinna lükkamine) välja näeb. Nagu et... kas seda on kerge v raske teha?

Mulle meeldis, et Katherine'i otsus enda verd anda ei tulnud kohe. Et ta jõudis veel mõelda, kuidas ta oma elu armastab ja mida kõike veel. Sellise mõnusa... pingesse ajas. Et mis saab, jätabki maha?!

Meeldis.

nad võiks jah seda proovida täitsa huvitav oleks (kuigi ma vist seda väga vaadata ei tahaks )

aitähh

Mina küll tahaks. (A) Saadaks jälle üle mitme aja teleka ette.

Palun.