Nonii, ma kirjutasin küll uue osa, aga seda vaid taipamisega, et tegelikkuses on jutt minu jaoks rappa jooksnud. Ma küll tean, mida ma teha tahan, aga selleks on vaja ka algust hullupööra muuta. Seega võtke seda kui viimast osa, sest arvatavasti siia tõesti rohkem osi ei tule. Ma üritan teha algust uue jutuga (seekord küll üritan kirjutada valmis kogu jutu, enne kui siia postitan), milles on suurel hulgal samad tegelased ja neil ka suurel hulgal samad lood.
Ohjahh
(ma tean, et osad pettuvad kohutavalt, kui nad seda ülemist teksi loevad
)
21. osa Kõlav karjatus läbistas kogu metsa, kui vähem kui poole sekundiga seisis seal, kus oli olnud hõbehallide karvadega hiiglaslik hunt, pikka kasvu noor mees. Tema juuksed olid palju tumedamad kui Nathani omad ja silmad, mis mulle suunatud olid, palju sügavamad tumedad, lausa kõhedusttekitavad. Kuid tema kohati nurgelises ja tahumata näos oli jälgi varjatud ilust, sellisest, mis kõik noored naised rajalt maha võtaks. Kui ma oleks mees, oleksin ma tema, mõtlesin ma paratamatult, ainult, et blond ja siniste silmadega. Sel samal hetkel ilmus mehe näole muie, mis kogu maailma seisma pani, ning ta pööras oma perfektse näo ja süsimustad silmad Nathani poole.
„Väike jalutuskäik metsas koos tüdrukuga, vennas?“ Isegi tema karedas hääles oli ootamatut siidisust. „Armas.“
Kogu mu hirm oli lõplikult haihtunud ja asendunud uudishimuga. Sel momendil otsustasin ma, et ükskõik mis, aga ma pean ta saama. Kas või hetkeks. Ainult minutiks. Ma ei tundnud ennast enam nõrgana ja mu parem käsi pigistas aina tugevamalt vasakut, et verejooksu peatada. Ma viisin oma pilgu korraks Nathanile, kes siiani samal kohal seisis, kuid nüüd juba palju kangemalt. Pilk tema silmis oleks võinud tappa.
„Mida sa tahad?“ pigistas ta läbi kokkusurutud hammaste. „Mida sa siin teed?“
„Mida?“ Mehe näol oli näideldud ¹okk. „Kas isegi oma pisikest venda ei või enam külastada?“ Ta plaksutas süütult ripsmeid ja naeris seejärel kergelt, kuid tüdines sellest vaid hetkega..
„Sa üritasid mind tappa,“ süüdistas Nathan täpselt sama kangelt.
„Pisikene tervitus,“ kehitas mees ükskõikselt õlgu. „Võta seda, kuidas tahad.“ Ta lasi oma tumedatel silmadel hetkeks üle ümbruse joosta ja need peatusid täpselt minul. Mees kergitas kergelt kulmu ja saatis mulle ühe oma säravatest naeratustest.
See võttis vaid murdosa sekundist, mil ta ostsustas, mida edasi teha ja enne, kui Nathan isegi näppu suutis liigutada, seisis uustulnuk minu selja taga, hoides mind samal ajal tugevasti pihast püsti. Ma tundsin, kuidas mul kõhus pöörama hakkas ja hingasin sügavalt sisse, tundes tema võrratut parfüümi. Kõik tema juures tundus lihtsalt perfektne.
„Mm,“ kostis ta vaiksel, ma tundsin tema hingeõhku oma kaelal ja hingasin sügavalt välja, pigistades õnnelikult silmad kinni.
„Robert, palun, ole mõistlik,“ sõnas Nathan kaks kiiret sammu meie poole astudes ja mu silmad avanesid koheselt. „Ta on niigi palju verd kaotanud. Sa lihtsalt tapaksid ta.“ Noormehe nägu oli peaaegu anuv, kuid siiski väga valvatud ja tema pilk andis mulle koheselt mõista, mis iga hetk võib tulla.
„Üks samm veel ja...“ Ma kujutasin ette Roberti nägu, kui ta neid kolme täppi mõttes edasi annab. Ükskõik, kui lähedal tema või tema kihvad mulle olid, ei suutnud ma tunda hirmu.
Nathan astus veel ühe sammu.
Korraks oli kõik vaikne ja seejärel lausus kare hääl peaaegu sama tasaselt kui tuul: „Sa ise norisid seda.“ Mu keha läks üleni pingesse, kui ma ta teravaid kihvu enda kaela hammustamas tundsin. Kas ma kujutasin seda ette või kuulsin ma teda tõepoolest urisemas nagu metsloom? Ma üritasin ennast hingama sundida ja neelatasin tuntavalt. Kas ma olin segane, kui arvasin, et see pole valus? See oli ju lausa piinav ja ma tundsin, kuidas pisarad mu kuumadel põskedel voolama hakkasid.
Ja siis oli see läbi. Kõik, mida ma veel tundsin, oli nõrkus ning mu põlved andsin koheselt järele. Kuid enne, kui ma maha sain kukkuda, püüdis kellegi kindel haare mu kinni. Pisarad jooksid mu silmadest niivõrd kiiresti, et kogu maailm oli uduseks muutunud.
Nathan asetas mu ettevaatlikult minu jalgadele ja toetas mind, et ennetada järjekordset kukkumist. Mu käed haakusid tema kaela taha ja ma surusin oma näo väga tugevalt noormehe särgi sisse.
„Kõik on korras,“ kinnitas ta mulle kõrva sisse sosistades. „Kõik on korras.“ Üks ta kätest hoidis mind tugevalt noormehe vastas ja teine silus hoolitsevalt mu juukseid. „Keegi ei tee sulle enam haiget.“
Ma ei tea, kui kaua me seal paduvihma käes seisime ja kui kaua mul täielikuks rahunemiseks aega kulus. Aga viimaks oli kogu tuntav valu läinud, jäänud oli ainult riivatud uhkus. Ma tahtsin ainult kodu ja oma sooja voodit ning tassikest sooja teed ja uut, puhast kleiti.
„Kodu,“ sositasin ma viimaks. Tavaline inimkõrv poleks seda arvatavasti isegi tabanud, kuid ma teadsin, et Nathan kuulis. Ta tõmbus must natukene eemal, siiani mind toetades, ja vaatas mulle kahtlevalt otsa. „Mu isa muretseb,“ lisasin väga nõrga häälega. Nathan noogutas kergelt ja lõdvendas oma haaret, võttes hoopis mu käest kinni.
„Kas sa oled kindel, et saad niimoodi koju minna?“ küsis ta, samal ajal mind hobuste juurde tagasi juhendades. „Su isa võib liiga palju küsima hakata, kas sa ei karda? Sa võid näiteks-“
„Ei,“ teatasin vaikselt, kuid otsusekindlalt. „Ma vajan ainult natukene vett enne koju minekut, kuid see on kõik.“ Oma kleidi suudaksin ma veel kuidagi välja vabandada, aga vere oma juustes, kui seda seal enam üldse oli, kaelal ja kätel, aga mitte.
Ma nägin kahte enam-vähem samasuurt hobust kaugemal kõrvuti seismas, kuid ma ei suutnud enam pimeduse tõttu eristada nende karvavärve.
„Mida su vend üldse tahtis?“ küsisin viimaks ühe küsimuse, mis mu meelel algusest peale oli olnud. „Ma mõtlesin, et ta on surnud. Ma ei tulnud üldse selle peale, et ka tema on-“ Ma lõin aralt silmad maha.
„Vampiir,“ lõpetas Nathan vaikselt mu lause. „Aga seda sooviksin minagi teada.“ Noormees pigistas õrnalt mu kätt. „Robertil on kombeks kõik asjad ära rikkuda. Ta on harjunud saama kõike, mida ta tahab. Iga natukese aja tagant põrkame me kuskil kokku ja see pole kunagi kuigi meeldiv.“
„Aga miks ta ära läks? Miks ta mind lihtsalt ära ei tapnud?“ Ma vaatasin Nathanile silma. Mitte, et ma muidugi oleks eelistanud olla äratapetud. Ma armastasin oma elu, kuid tavaliselt, kui keegi oli võtnud eesmärgi keegi ära tappa, siis nad ei peatanud. Ometi oli ta ära läinud.
„Pole õrna aimugi,“ kinnitas ta mulle.
Me jäime seisma ja ta pööras näoga minu poole, vaadates sügavalt mulle silma. „Katherine, mul on kahju, et ma ei suutnud sind seal kaitsta. Ma ei tahtnud, et sa midagi sellist üldse kunagi näeks ja peaks tundma.“ Korraks mulle tundus, et ma nägin Nathani silmanurgas sädelemas pisarat, kuid arvatavasti oli valgus see, mis taolise efekti jättis.
„Kodu,“ meenutasin ma hetke pärast vaikselt ja ta noogutas süngelt. Noormees asetas oma käed juba mu pihale, et mind hobusele tõsta, kuid ma raputasin pead. „Ma saan ise.“ Sellises olekus nagu ma olin, polnud ma selles küll täiesti kindel, aga proovima pidi niikuinii. Nathan kergitas uskumatult kulme, kuid lasi must lahti ja taganes mõne
sammu võrra.
Ma asetasin käed kuidagi hobuse peale, panin ühe jala jalutsisse ja lükkasin ennast maast lahti. Hetkeks mõtlesin ma, et kukun koheselt maha, kuid ma leidsin endas selle jõu, et teine jalg üle hobuse ajada ning ennast sirgeks lükata. Terve õhtu – kui mitte päeva – jooksul oli see esimene kord, mil ma tõepoolest rõõmsalt naeratasin, võidurõõmsalt. See oli millegipärast imeline tunne. Ma haarasin rakmetest kinni ja heitsin kiire pilgu kõrvalseisvale hobusele, mille seljas Nathan juba kuninglikult istus.
Tagasi ratsutamine tundus nii vabastav. Ma oleks tahtnud veel mõne ringi teha, kuid iga hetkega läks õues aina pimedamaks ja ma kujutasin ette oma isa muret, kui ta töölt koju tulles avastab, et tütar on jäägitult kadunud.
„Ma tõin sulle vett,“ ütles Nathan ja asetas suure veetünni mu ette. Ma tõstsin oma eemaloleva pilgu noormehele ja seejärel tünnile. Me seisime selle pisikese kõrtsi taga hoovis, kus minu õnneks ei viibinud ühtegi hingelist. „See on otse kaevust ja seega-“
„Ai,“ kiljatasin avastades, et vesi on jääkülm.
„-külm.“ lõpetas ta lause muiates. „Ole sellega ettevaatlik.“
„Oleks võinud enne öelda,“ pomisesin talle, kuid võtsin tünnist peotäie vett ja pritsisin sellega oma näo märjaks, hetkeks küll värisedes, kuid seejärel järjekordselt võidukalt naeratades. Ma hõõrusin külma veega nii oma kaela kui ka käsi, mis kõik nüüdseks kuivanud verega olid kaetud. Üks pilk mu kleidile andis märku, et seda pole enam mingil viisil võimalik päästa. Pori ja veri olid oma laastava töö teinud.
„Ja mulle veel meeldis see kleit,“ pobisesin endale püsti tõustes ja heitsin pilgu noormehele, kes mind kümne sammu kauguselt jälgis. „Ja mulle meeldis üks mees ka ning tuli välja, et tema on vampiir.“ Ärritus mu väga vaikses hääles oli tuntav.
„Anna mulle andeks,“ sõnas Nathan, kes mingil seletamatul viisil oli vaid veerandiku sekundiga jõudnud minu nina ette, seistes mulle nii lähedal, et meie riided puutusid omavahel täielikult kokku.
„Ja siis ta üritas mind tappa. Ning siis tuli tema vend, kes ka muide on vampiir, ja ka tema üritas mind tappa.“ Ma vaatasin Nathanile sügavalt silma. Tema pilk oli niivõrd köitev, et ma peaaegu unustasin oma pahameele. „Miks kõik mind tappa üritavad?“ Enne, kui ta suutis vastata, teatasin natukene kõvema tooniga: „Vahet pole. Ma tahan lihtsalt koju.“
„Ma saadan su,“ lubas noormees kergelt noogutades ja tegi käega ¾esti, et ma tema ees läheksin.
Kõik tänavad olid justkui välja surnud. Ma kuulsin ainult hobuse kabjaplaginat, mis iga hetkega järjest rohkem närve sööma hakkas, ja rataste häält. Kuid kõige hullem oli vaikus, mis tõlla sees valitses. Ma teadsin, et Nathani pilk on siiani minul, aga seda enam jälgisin ma kõigest väest pingutades seda, mis toimus akna taga. Kant, kus me nüüd sõitsime, oli juba palju rohkem tuttav, kui see, milles me viibinud olime. Ma nägin, et Emma majas on tuled juba kõik kustunud ja Natalie majas, mis täpselt Emma perekonna oma kõrval oli, põles tuli ainult tüdruku toas. Ma võisin ainult oletada, kui palju kell tegelikult juba oli. Mu pilk jäi mõneks ajaks Natalie toa peale ning veel enne, kui see mu vaateväljast kadus, kustus ka seal tuli.
„Kohal!“ hõikas kutsar ja tuli kiirel sammu välja, et mulle uks avada. Sel hetkel, kui uks avanes, viipasin ma keskealisele mehele käega, et ta eemal ootaks ning tõmbasin ukse koomale.
„Nathan,“ pöördusin noormehe poole, vaadates talle üle väga pika aja jälle silma. „Ma tean, et arvatavasti jääb see meie viimaseks päevaks koos. Sa peaksid lihtsalt teadma, et su saladus on minuga kaitstud, aga see kõik on minu jaoks ikkagi liiga palju. See pole minu reaalsus.“ Ma tundsin, kuidas pisarad silmanurkadesse tekkisid ja üritasin neid kiire pilgutamisega ära ajada. „Pärast seda, mis seal metsas toimus, on see lihtsalt kõigile parem.“ Ma hingasin sügavalt sisse. „Isegi, kui ma tahaks sinuga koos olla, poleks see võimalik. Nii on kõigile parim.“
Ma keerasin ennast kiirelt ringi ja tundsin, kuidas pisarad mult peaaegu juba silmanägemise võtavad. Nathani käsi peatus küll hetkeks mu käsivarrel ja ma suutsin korraks vaid mõelda tema külmadest kätest, mis praegu enam väga külmad ei tundunud, kuid seejärel vajus käsi koheselt minu oma pealt ära. Kutsar ulatas mulle oma tugeva käe ja ma kiirustasin tõllast välja, kartes, et ma ei ole piisavalt tugev, et Nathanist eemale jalutada, seega peaaegu jooksin koduukse poole.
„Katherine,“ ainus Nathani murtud hääl tõllast.
Ma hingasin sügavalt sisse, heitsin ühe imekiire pilgu veel tagasi, nähes Nathani ¹okeeritud nägu mulle järgi vaatamas, ja lükkasin ukse tugevalt lahti. Ma läksin kiiresti sooja majja sisse ja panin selja taga ukse kinni.
Mu pea kukkus välisukse vastu ja kõik pisarad, mida ma tema juuresolekul ei saanud valada, hakkasid peatumatult jooksma. Ma ei tahtnud seda teha, kordasin ma endale. Ma ei taha. Aga see on ainukene õige otsus. Ma lõin kõigest jõust oma terve käega ust ja lükkasin seejärel selle sama käega kõik oma juuksed üle pea taha. Miks kõik, mis oli õige, tegi kohutavalt haiget? Miks tegi haiget mõte abielluda abilinnapeaga?
„Katherine?“ kuulsin ma oma isa häält ja keerasin kiirelt ringi. Ta seisis elutoa ukseavas ja vaatas murelike silmadega mulle otsa. „Kas midagi on juhtunud?“ Ta kõndis kähku minu poole.
„Isa,“ ohkasin ma viimaks ja jooksin oma vanamehe haardesse, ise lohutamatult nuttes.
Pealkiri: Re: Jääkülm suudlus [21. osa] ![Jääkülm suudlus [21. osa] - Page 10 Icon_minitime](https://2img.net/i/fa/icon_minitime.gif){kind=icon}
8/5/2010, 21:57
![Jääkülm suudlus [21. osa] - Page 10 Icon_sad](https://2img.net/i/fa/i/smiles/icon_sad.gif){kind=icon}
Veane Katherine. Vaene Nathan. Ma loodan, et ta vend põleb põrgu põhjas. 
