Jääkülm suudlus [21. osa]

Ma lihtsalt armastan seda aega, nii tore, et keegi sellest ajast jutu tegi.
Mulle esimeses osas egotsemine isegi meeldis, see oli teistmoodi ja ajastule täiesti kohane.
See, et kohe tuli mängu ilus poiss, kes uhkel tüdrukul pea segi ajab oli jah natuke bla-bla-bla, aga sa kirjutasid sellest hästi niiet mind see eriti ei häirinud.
Annustajate asi oli suurepärane, ma oleksin isegi tahtnud, et sa sellest pikemalt kirjutaksid. Ma loodan, et nad tulevad peagi jälle mängu ja jäävadki sinna.
Keegi kurtis siin selle igava kõneviisi pärast, aga minu arust sobis see täiesti juttu, sest ega sellel ajal ei räägitudki teisiti võibolla isegi veel 'igavamalt'.
Natukene oli ulepaisutatud see koht, kus isa ütleb talle, et ta tahab ta panna paari mingisuguse vanamehega. See, et ta kohe toast välja tormas oleks sobinud võibolla tänapäevasemasse juttu, aga seal oleks ma oodanud natuke pikemat vestlust javõibolla alles siis toast välja tormamist. Kuigi see läheb väga hästi kokku peategelase emotsionaalsusega.
Natuke imelik oli see, et ta kohe selle üliimeliku noormehe juurde vanni läks. Tundus natuke imelik.
Mulle väga meeldis kuidas sa selle lõpu põneva koha pealt katki jätsid, see loob sees sellise...eem...hüpleva tunde.
Ootan kannatamatult uut osa!

PS: Ja pealkiri on loomulikult väga hea, võibolla ainult natuke...ah ei midagi. Väga hea!

oii, suured tänud (eriti nii pika kommentaari eest)

ennustajate kohta... mingi hetk tulevad nad tõesti sisse ja jäävad sinna ehk päris pikaks ajaks

ja see vanni minek.. tegelikult sellest mõttest, mis mul oli, saab alles järgmises osas aru ::d Nii et ma pean sellega töötama hakkama

igatahes aitähh..

PS. mulle ka meeldib see ajastu (ning see mõte tuli mul tegelikult nagu filmina)

Kui ma seda loen kujutan ma seda täiesti filmina ette, linnatänavad, kleidid ja kõik
Kas selle jutul on kindel toimumis aasta või aastakümmend ka?

selle pärast ongi raske seda kõike kirjeldada, sest tegevus jookseb kiiresti silme ees ja lihtsalt ei jõua järgi
jep, see toimub aastal 1806 (esimeses postituses kirjas kah )

Oh jah, ma nägin seda aastaarvu kuskil siin, aga millegipärast oli mul meeles, et see oli näide...küsiks siis ühe uue küsimuse: Kus see toimub?

Bostonis ehk siis USA-s

veel küsimusi?

Praegu mitte, aga küll neid tuleb, sa pead lihtsalt rohkem kirjutama, et oleks mida rohkem küsida

eks ma kirjutan homme ehk on aega, et sellega töötada [ehk ma loodan, et on hull tuisk ning mu ema ei taha, et ma teda aitaks kodustest toimetustes]

See kihluse väljakuulutamiskoht oli tõesti veidi ülepaisutatud. Natuke häirima jäi see, et nad ilma saatjata linnas ringi hulkusid. Tol ajal ei olnud nö "kohane" noortel tüdrukutel ilma saatjata majast väljas käia. Eriti kui on arvata, et tegemist on aadliku tütrega.
Muidu meeldis ja mind tõmbab selle jutu poole rohkem ajastu ja muu selline kui vampiirivärk. Lahe.
Ei oska nagu rohkem midgi öelda. Uut.

If unmarried and under thirty, she is never to be seen in the company of a man without a chaperone. Except for a walk to church or a park in the early morning, she may not walk alone, but should always be accompanied by another lady, a man, or a servant. (Note: this would seem to have become a more general rule later in the century, as Austen's women are seen walking alone.)

^kuskilt leidsin selle hetkel siis [arvutisse neid reegleid kopeeritud küllaga ] ja nad olid ju kahekesi. aga see, et Katherine üksinda läks, see oli nagu rohkem, see, et ta oli nii solvunud...

tegelikult isa ei kuulutanud seda kihlust välja, vaid lihtsalt mainis, et võiks sellega abielluda

aga aitähh..

ma ei saa lihtsalt... peaks mainima, et peale stephanie meyer-i oled sa mu teine lemmikkirjanik

ega sa natukene ei liialda? järelikult pole sa just kuigi palju muid asju lugenud aga igatahes aitähh :)

Nonii, viimaks sai midagi valmis kirjutatud. Väga rahul sellega pole (ning kui te loete, siis ei saa tee kohe mitte kuidagi teada, mis seal Nathani juures edasi juhtus ) Samas mulle algus meeldib... Muide, kui te mingeid kirjavigu näete, siis palun öelge, sest ma väga ei viitsinud seda kui tervikut väga läbi lugeda

5. osa

Preili Helene!
Palun kohtuge minuga täpselt südaööl kirsipuude all. Kõik on viimaks valmis.
Siiralt Teie N.

Ma panin kirja käest ning vaatasin hämmastunult raamatut, mille vahelt ma selle leidnud olin. Kuidas oli võimalik, et kõik eelnevad korrad, mil ma seda lugenud olin, polnud ma seda väikest paberitükki seal märganud? Võib-olla seetõttu, et ma polnud viimastel aastatel olnud piisavalt julge, et seda romaani lugeda. Viimati oli mulle selle ette lugenud mu kallis ema, kelle lemmikraamat see oli.

Ma lugesin kirja veel kord üle. Mida see üldse selle raamatu vahel tegi? Ja kes oli salajane N? Ja kuhu mu järg jäigi? Ma panin kirja tagasi tema esialgsesse kohta ning üritasin jätkata raamatu lugemist. Kuid kogu mu keskendumisvõime oli läinud, ma nägin oma silme all ainult sõnu, kuid nende mõte ei jõudnud enam kohale.

Ma otsisin pisikese paberi raamatu vahel välja ning lugesin seda veel mõned korrad. Ma keerasin lehe teist pidi, kuid ka seal polnud ühtegi vihjet. Pealegi mul polnud õrna aimugi, kui kaua see kiri seal juba seisnud oli. Ja siis nägin ma väga pisikeselt kirjutatud kuupäeva: 14. mai 1802.

„Mida?“ küsisin endalt kõva häälega. See lihtsalt polnud võimalik. Ema oli surnud päev pärast selle kirja saamist.

„Preili?“ kostis uksel vaikne koputus. Ma pistsin kiiresti kirja raamatu vahele ja lükkasin viimase endale padja alla.

„Jaa.“ Ma hingasin sügavalt sisse ja välja, üritades rahuneda. Viimasel ajal olin ma sattunud mingisse jubedasse keerisesse. Kuid ma oletasin, et tegemist on lihtsalt minu fantaasiaga, mis kõik selle minu jaoks eriti suureks keerab.

„Teile on külaline,“ lausus Annie ukse vahelt sisse piiludes. „Teie isa ootab Teid all ning härra usub, et Te peaksite kandma oma parimat kleiti.“ Teenija kihutas garderoobist sobivaid riideid otsima.

„Ja kes meile seda au osutab?“ tahtsin teada. Ma tõusin voodist ning vaatasin veel, et raamat padja alt välja ei paistaks.

„Härra le Bone,“ vastas teenija. Annie oli minust kaks aastat vanem neiu, kellega ma kunagi veel koos olin mänginud. Vahest ei suutnud ma siiani uskuda, kuidas tal polnud vedanud. Peale oma vanemate surma oli ta üksi jäänud ning rikkast preilist oli saanud päeva pealt teenijanna. Kuid tema hoiakus oli see kõik siiani olemas ja tema soengud suutsid kohati enda eest rääkida.

„Mida tema veel siit tahab?“ ütlesin mürgiselt. Tavaliselt käis ta meie juures ainult isa külastamas, aga see oli midagi uut.

Annie tuli garderoobist välja, hoides käes minu päikesekollast kleiti. Enne kui ta selle mulle andis, võttis ta õrnalt mu randmest kinni. „Katherine,“ sõnast ta pooleldi anuvalt, kutsudes mind ainult eesnime pidi, „palun, saage aru. Teie isa soovib Teile tõesti parimat. Ta ei soovi, et Te lõpetaksite nagu mina.“

„Ja mis sinul viga öelda on?“ küsisin pahaselt, kuid ta lihtsalt aitas mul riided vahetada ning saatis mu isegi edu soovimata alumisele korrusele. Ma kuulsin juba eemalt, kuidas kaks madalat mehehäält omavahel midagi arutasid. Ma hingasin sügavalt sisse ja astusin viimased kaks sammu.

„Katherine,“ lausus mu isa lahke naeratuse saatel ja tõusis viisakalt püsti. Ma teadsin, mis neil kahel plaanis oli, kuid ma ei mõelnud kordagi, et ma sellel ka tegelikult sündida lasen. Seega võlusin ette armsa ja tütarlapseliku naeratuse ning mängisin osavalt kaasa.

„Katie, palun, tule võta istet.“ Mu isa ostutas käega kohal härra le Bone'i kõrval ja ma pidin korralikku vaeva nägema, et naeratust suul hoida ja tegema veel suuremaid pingutusi, et oma jalgu liikuma sundida.

„Preili,“ noogutas le Bone mulle, kui ma temast mööda astusin, kuid ma heitsin lihtsalt talle etteheitva pilgu ja istusin kergelt tema kõrvale. „Kuidas Teil läheb?“

„Hästi, tänan,“ kostsin naeratust suul hoides. „Ja Teil?“ Ma nägin, kuidas üks teenija lauale teetassid ja kannu teega lauale asetas.

„Suurepäraselt,“ vastas ta tõeliselt laia – peaaegu hirmuäratava – naeratusega. „Tegelikult olen ma siin, kuna mul oleks Teile üks tähtis jutt.“ Ma tundsin, kuidas üks mu suunurkades alla vajus, aga ainult hetkeks.

„Ma jätan teid omavahele,“ teatas isa oma kohalt krapsti püsti tõustes. Ma nägin, kui õnnelik ta oli ning ma teadsin, et ta üritas ju enda arvates midagi head teha.

Le Bone ei öelnud enne midagi, kui isa elutoast lahkunud oli. Seejärel vaatas neljakümneaastane mees mulle sõbraliku naeratusega otsa. Ma neelatasin kuuldavalt. „Preili Katherine,“ sõnas ta. „Te näete välja täpselt sama kena kui teie ema. Isegi kenam.“ Ma hoidsin ennast tagasi ning ei pööritanud selle peale silmi.

„Aga ma soovisin teilt küsida.“ Mees võttis mu õrna käe oma suurte käte vahele ning vaatas mulle otse silma. „Seda, et kas Te abielluksite minuga?“

Mul läks hetk aega, et mõista, mida ta öelnud oli. Siis tõmbasin ma kiirelt oma käe ära ning kargasin oma kohalt püsti. Ma isegi ei mõelnud, vaid lihtsalt põgenesid oma tuppa. Ja ma ei plaaninud sealt järgmised paar aastakümmet välja tulla. Või vähemalt mitte enne, kui nad ei üritanud mind abielluma sundida.

Ma viskasin ennast kõhuli voodisse. Ma isegi ei nutnud, vaid olin niisama väga vihane. Ma tõesti ei saanud aru sellest, et isa ju teadis, et ma niimoodi reageerin. Halvemal juhul oleks ma jälle minema jooksnud nagu eilegi ja võib-olla seekord jäädavalt. Kuid siis oleks tal küll ainult süüdistada oma parimat sõpra ja iseennast.

„Katherine?“ kuulsin ma pehmet häält ukse tagant. Ma kuulsin, kuidas Annie uksest sisse tuli ning selle väikese pauguga kinni lõi. „Kate?“ Ta põlvitas minu kõrvale voodi ette ning lükkas mu näo varjutanud juuksed eest. „Teile on külaline,“ ütles ta saatusliku lause. „Keegi härra Rowe.“

Ma avasin hetkega oma silmad ja vaatasin Annie'le ehmunult otsa. See veel puudus.

Väha hea!!! :) Endiselt meeldib see lugu väga, ootan huviga järgnevat. :)

Mainiks kah vist vahepeal ära, et hoian sellel jutul silma peal. Tavaliselt kui aru saan, et järgmine vampiirikas, ma ei loe, kuid esimesel korral oli mul vist väga igav... Igastahes, mulle meeldib! :) Mõnus ladus kirjeldamine!

Ainus probleem on, et nii aeglaselt tulevad need uued osad.

„Ja mis sinult viga öelda on?“
sinul**

KK
tänud

nasicc
parandasin ära
ja suured tänud :)
no, need osad tulevad nii tihti, kui on võimalik kirjutada aga ma üritan leida rohkem aega, et kirjutada (kuid see millegi pärast ei õnnestu )

Mitte ei tule LEIDA, vaid tuleb VÕTTA aega.

alustuseks tuleb LEIDA see aeg, mida VÕTTA

*itsitab*
Ma pean kcissyga nõustuma, aga samas võiks seda aega tõesti rohkem leida, palju rohkem

Kui Anneie ütlse et teda ootab härra see-ja-see ning kohe tuli saatelause järel juttu, et ta oli olnud rikas preili kuid oma vanemate surma tõttu teeniaks jäänud mõtlesin ma hetkeks küll, et missassia talle tuli külla mingi teenia, kes oli muideks ka härra ning Katherine suhtus temasse halvasti?! ja siis ma pidin selle lõigu uuesti lugema, et jahm muud ei häirinud midagi.
Ütleksin siis jutu kohta, et pole midagi paha öelda
...Oh oota on küll! Ma tahan rutem uusi osasid, neet tulevad kuidagi liiga harva-nagu ma ennist ütlesin!

PS: Ma ei märganudki, et peategelase nimi on Katherine-ei tea küll kuidas, aga ma suutsin seda teha-ja ma pean lihtsalt ütlema: mulle tohutult meeldib see nimi!

Võtmine ongi leidmine. ;D

Karolin
oli see lõik siis tõesti nii halvasti kirjutatud ma siis natukene kirjutan seal need nimed paremini või midagi
Ma ka armastan seda nime ja hetkel nagu tõesti täiega
aga aitähh.. :)

nasicc
Keerab natukene filosoofiaks ära?
tegelikult ma tean, millal mul rohkem vaba aega tekib ja see on pärast kolmandat märtsi sinnani on hästi palju vaja harjutada tantsu ja hunnikus kontrolltöid on kah..

Muidugi.

*unistavalt* Minul on nüüd küllaga vaba aega... no Maths till the new school-year... ÕHH. Füsa hakkab ju.

Aga see oli natukene off topic.

Mu jutu point on: UUUUUUUT!

veaaab mul on veel natukene vaja pingutada, siis on veel katsed ja siis veel eksamid ja siis tuleb ehk ka keskkool (kui veab )

Jei.