Jääkülm suudlus [21. osa]

Aga see eelmine tüüp... Nathan, oli?
Ma kipun neid nimesid unustama, kui jutuga pikemat aega tegemist ei tee. Kunagi tegin nimekirja oma lemmikpaaridest igast raamatutest. Ja siis paar kuud hiljem avastasin selle. Vaatasin üle. 10. koht: Helen ja James. Ja mul võttis paar kuud aega, et meenutada, kes nad olid. xD (Korraldasin raamaturiiulit ümber ja Certain Slant of Light jäi näpu vahele. ) Aga tglt see oli meeleheitlik tegu ka, neid kümnendaks panna, kuna tglt mulle ei tuld ss vist enam kedagi pähe.

Nathan... ta tuleb ka kohe-kohe tagasi ja siis... no eks te ise näete

Võiks kiiremini näha... vihjevihjeVIHJE.

mul on juba natukene edasi kirjutatud ja ma arvan, et varsti saab

jahh... uus osa ma ei oska midagi isegi öelda, aga see osa võib natukene igav (vist) olla. samas on ta eluliselt vajalik


11. osa

Ma jooksin kergelt trepiastemetest üles ning peatusin hetke. Mu käsi tõusis, et uksele koputada. Kell pole just kõige õigem kellegi külastamiseks, mõtlesin ma veel ning just siis, kui ma siiski otsustasin uksele koputada, see avanes. Pimedas ukseavas seisis tumeda nahaga tüdruk nagu kummitus. Ta näos polnud ühtegi emotsiooni ning ta silmad olid kui tumedast klaasist. Need vaatasid küll minu poole, mulle otsa, kuid ma teadsin kuidagi, et ta ei näe mind.

Ma ehmatasin, kui Selina rääkima hakkas. See hääl oli kähe ja tume, ma tõesti ei suutnud uskuda, et tegemist võis olla tüdruku häälega. „Ta tuleb,“ ütles ta ning ma tundsin, kuidas tuul vaikselt mu ümber ulgus. Vaikselt, kuid kurjakuulutavalt. „Kurjus on kohe kohal. Ta tahab sind.“ Mu närvid olid juba isegi pingule tõmmatud ning hetkel, kui ta viimase sõna peaaegu karjus, ma isegi hüppasin.

Seejärel Selina pilgutas kiiresti oma silmi ning alles siis ta nägi mind. Ta näole ilmus õrn naeratus. „Preili Katherine?“ Ta nagu poleks oma silmi uskunud.

„Mul on kahju, et ma Teid nii hilja-“ üritasin ma ennast välja vabandada. Samas ei saanud kuidagi öelda, et tema ise normaalsem oleks. Keegi ei tulnud - või vähemalt mitte keegi vähegi täie mõistusega - kell neli hommikul välisust avama.

„Palun, astuge sisse,“ lausus Selina. Tema silmas liikusid ettevaatlikult mööda tänavat ning siis astus ta mu tee pealt eest. Ma sammusin üle läve. Enne ukse sulgemist vaatasin veel korraks tänavale, kus möllas nüüd korralik torm. Mõne üksiku minutiga oli selgest suveilmast saanud metsik tuule ja vihma mäng. Ma panin külmast kergelt värisedes ukse kinni ja lootsin, et ilm läheb hommikupoole vähekenegi ilusamaks. „Seal väljas pole just kuigi turvaline.“

„Millele Te vihjate?“ küsisin näoga tüdruku poole keerates. Ta kandis lotakat öösärki ning temas silmad olid siiani paksult und täis, kuid ometi oli ta nõus mind võõrustama. Mind, kes nagu temagi kandis siiani öösärki.

„Torm on tulekul,“ kostis ta pisikese naeratusega ja ringutas vähekene. Sõnaga 'torm' seostus mul millegi pärast koheselt kurjus. „Mis Te seisate seal? Astuge aga edasi.“

Ma kõhklesin hetke, kuid sammusin siis natukene tüdrukule lähemale. Ta silmad olid lahked ja hoolivad, samas polnud seal enam raasugi süütust. Pigem võis öelda, et tüdruk oli näinud kõiksuguseid kohutavaid asju.

„Ma väga vabandan, et ma nii vara hommikul siia sisse tungisin,“ teatasin siis. Mul oli tõesti kahju.

„Ärge muretsege,“ vastas ta ja astus ettevaatlikult kaks sammu mulle lähemale. Meie vahele jäi võib-olla veel sama palju veel ruumi. „Te olete ohutus kohas.“ Selina sirutas minu poole oma käe ning asetas selle mu käevarrele. Ma jälgisin tema käe liikumist ning sellel silmapilgul, mis ta mind puudutas, käis läbi mu keha justkui elektrilöök. Selina silmad lendasid kinni ning ta tõmbas ennast tagasi.

„Kas kõik on korras?“ pärisin neiu poole rutates. Ta kõikus oma kohal ja ma toetasin teda ettevaatlikult. Tüdruk avas aeglaselt oma silmad ning vaatas siis minu poole, silmis natukene metsik pilk.

„Kes see oli?“ nõudis ta šokeeritult mulle otse silma vaadates. „Need punased silmad-“ Ma tundisin teda oma käte vahel värisemas. Hirmust, ma oleks pakkunud. Või siis väsimusest.

„Elizabeth,“ sosistasin rohkem endale ning mu käed kukkusin ta küljest ära. Mul polnud aimugi, kuidas Selina oli teda näinud, kuid rohkemate sõnadeta mõistsin ma koheselt, et see lihtsalt pidi olema tema. „Aga kust-“ Mu küsimus vaibus vaikusesse, sest ma ei osanud seda lõpetada. Mu silmad vaatasid Selina omadesse ja ma nägin, et ta teadis, mida ma küsisin.

„Kas Te sooviksite midagi juua?“ Ta üritas teadlikult teemast kõrvale põigata. Ja see polnud esimene kord.

„Tegelikult mitte,“ kostsin vaatamata oma kohutavale janule. See pidi natukene ootama. Vähemalt seni, kuni ma vastuse sain.

„Preili, vaadake-“ lausus Selina ja vaatas mulle õnnetute silmadega otsa.

„Katherine,“ katkestasin ta. „Kutsuge mind Katherine'iks.“ Ma polnud kunagi eriti talunud seda preilitamist. Välja arvatud juhul kui mõni alam minuga rääkis, kuid siis oli see loomulik. Kuid sellel hetkel oli Selina minuga samal tasemel – me mõlemad seisime tema maja esikus öösärkide väel.

„Katherine,“ parandas ta ennast, „ma tõesti ei saa Teile rääkida.“ Mu silmad üritasid
teda toetada ja innustasid teda jätkama. „Ma vandusin oma emale. Ma lubasin.“ Tema silmist peegeldus ainult meeleheidet ning ta hääl oli murdumas. „Olete Te kindel, et tassikest teed ei soovi?“

„Hästi,“ ütlesin ohates allaandlikult. Samas miski tema käitumises jäi mind tõsiselt häirima. Ma polnud veel sõna lõpetadagi jõudnud, kui ta mu käest kinni haaras ning kiirustades enda järgi hakkas vedama. Me läksime läbi mingi pisikese saali – või pigem suure toa -, tagasihoidliku söögitoa ja seal ühest uksest läbi, kust läks trepp, mida mööda me alla kihutasime. Me sattusime üpriski suurde kööki, kus polnud hingelistki.

„Kus kõik on?“ pärisin. Lihtsalt, meie köök polnud ka südaööl inimtühi. Kui ka kõik normaalsed inimesed magasid, siis oli ikka seal mõni üksik tallipoiss, kes vaikses ruumis istus ja leiba nosis.

„Kes kõik?“ Tüdruku nägu oli täiesti siiras. „Mu ema magab ja kedagi teist satub siia harva.“ Muidugi, vohas must läbi arusaamine, Selina polnud just nii jõukast perest pärit kui mina. Ma olen kohutavalt palju muutunud, mõtlesin. Kuu aega tagasi poleks ma ühegi Selina-taolise inimesega isegi rääkinud. Ometi oli vähem kui tund aega tagasi mingi määramatu jõud mu siia tõmmanud.

Ma jälgisin trepi juures kui post seistes, kuidas tüdruk kannu vett pani ja selle siis tulele asetas. Ta lisas veele veel erinevaid kuivatatud taimi ning segas jooki puust lusikaga. Seejärel pöördus ta minu poole. Ta tagurdas mõned sammud, kuni põrkas kokku pingiga.

„Katherine,“ sõnas ta sellel istet võttes, „ma tunnen, et Teid piinab miski.“ Ta vaatas mind ootusrikkalt. Ja mul polnud õrna aimugi, millest ta rääkis.

Ma astusin ettevaatlikult pingi poole ja istusin Selina kõrvale. Ta silmad polnud mind hetkekski lahti lasknud. Meie vahel valitses täielik vaikus, kuid mind hämmastas kui mugav see oli. Ma tundsin nagu ei peagi sõnagi ütlema, justkui mõistaks ta mind niikuinii.

„Te peaksite magama,“ ütles tüdruk mu tumedaid silmaaluseid vaadates. „See päev tuleb pikk.“ Ma kissitasin oma silmi, kuid ei küsinud, miks ta seda arvab. Ma teadsin, et ta ei saa vastata.

Selina tõusis oma kohalt, võttis vinguva kannu tulelt ära ning valas tee kahte tassi. Ta tõi ühe tassi mulle ja jättis teise endale. Kui ta kannu ära oli pannud, istus ta uuesti minu kõrvale. Ma ei näinud teda kordagi tassist joomas, vaid pigem seda vahtimas.

„Katherine,“ lausus ta vaikselt ning vaatas minu poole, „ma olen nõid.“ Ta ei vaadanud mulle silma, justkui häbenedes. Samas ta ei öelnud ju midagi, mida ma varem polnud teadnud. Võib-olla oli seda ainult kinnitanud. „Ja mitte mingi suvaline soolapuhuja, vaid tõeline nõid.“ Ta tõstis vaikselt oma pilgu, kuid tema silmadesse jäi mingisugune süütunne. „Ja kui keegi peaks sellest teada saama, siis-“ Ta hääl murdus.

„Selina,“ sõnasin tüdrukul käest kinni võttes ja üritasin talle silma vaadata – ehkki ta peitis oma pilku kõigest väest -, „ma luban, et ei räägi kellelegi.“ Kellele mul üldse seda rääkida oleks olnud? Millegi pärast suhtlesid Victoria ja kõik teised tüdrukud minuga ainult siis, kui sellest sõltus nende populaarsus. Muidugi olin ka mina olnud viimased nädalad kui elav laip.

Tüdruk pea langes ning ta vaatas minust eemale. Ta ei pidanud isegi ütlema midagi, kuid ma teadsin, et ta ei usu mind.

„Selina,“ kostsin uuesti, „ma tulin siia, sest vajasin su abi.“ Ta ei tõstnud oma pilku. „Midagi on toimumas mu ümber. Elizabeth ja siis Nathan ja Garret. Ja üks öö ma nägin oma aias üht meest kõndimas. Ja eile öösel, kui ma kardinaid liigutasin, pidi üks must ronk aknast sisse lendama. Aga miski takistas teda.“ Mu silmadesse olid tekkinud pisarad ning ma lihtsalt ei suutnud neid tagasi hoida. Ma polnud veel kellelegi suutnud nendest unenägudest rääkida.

„Garret?“ Ma vaevu nägin läbi pisarate, et ta tõstis oma pead. Kuid tema hääletoon küsis justkui 'milline Garret?'.

„Mingisugune noormees, kellega ma siia tulles kokku põrkasin,“ ütlesin nuuksudes. Selina tõmbas mu enda sülle ning lubas mul oma öösärgi märjaks nutta – midagi, mille eest Victoria mu kõige otsesemas mõttes maha oleks löönud.

„Tumedad juuksed?“ küsis ta mõne minuti pärast ja ma mõmisesin nõusolevalt. „Tumedad punased silmad?“ Taaskord mõmin. „Kõhn?“ Ma isegi ei vaevunud enam mõmisema. „Täis pimedust?“ Mu pea tõusis ta rinnalt ning pisarad kuivasid silmis, kui ma teda uskumatuna vaatasin.

Ja minu lemmiktegelane naases
Väga hea osa.
Kui mul rohkem aega on kirjutan põhjalikumalt.

Mm.

Kõik, mis ma öelda oskan. Peale selle, et Nate'i tahaks.

Nate tuleb mingi aeg ja pauguga

aga tänud teile

ja Selina on ka üks minu lemmikutest (eriti kui arvestada, millist rolli ta tulevikus mängima hakkab)

mu lemmik tegelane on Nate ja tahaks juba teda tagasi :)

aga muidu , supper .

tänud

Oi mulle meeldib see väga.
Tahaks juba edasi lugeda

aitähh :)

nädalavahetusel on vist esimene võimalus, et edasi kirjutada. homme pole vist aega, täna peab kuduma (ja kooli minema ) ja reedel on 32. keskkoolis katsed. nii et jääb nädalavahetus. (+osaliselt järgmine nädal)

Ma olen nii osav, kui asi puutub pea liiva alla peitmises. Isegi sellises masekas oli võimalik midagi kokku kirjutada ja ma siiralt loodan, et see masendav tuju sealt läbi ei kaja Ja kui midagi on väga imeilikku siin tekstis (või on mõni kohutav näpukas), siis andke märku

12. osa

Ma olin endale liialt vähe aega jätnud, et tagasi koju jõuda. Mul oli külm ning tuul töötas igal võimalusel minu vastu. Nüüd võis iga sekund lugeda. Kui isa tõesti teada saab, et ma keset ööd kodust minema jooksin ja veel täiesti üks, siis ootab mind kodus tõeline peapesu. Ja seda ma vajanud kohe raasugi. See annaks isale ainult veel ühe võimaluse, et juhtida jutt sellele, et ma peaksin lähiajal siiski endale abikaasa leidma. Ja leidmisest üks oleks vähe kasu, sest ma peaksin ennast ka selle mehega siduma. Igaveseks.

Ma keerasin järgmisele tänavale, salamisi rõõmustades, et tuul puhus teisest suunast. Iga hetkega ilmus õue aina rohkem rahvast, enamik küll teenijad, kes varahommikul härrade ja prouade soove täitma jooksid. Mõned üksikud olid daamid, kes sellisel kellaajal jalutuskäigule suundusid. Kuid võimalusel hoidsid inimesed jubeda ilma eest tuppa.

„Katherine, see on ohtlik, me oleme sellest ju rääkinud,“ ütles mu isa tõsiste silmadega mind puurides. „Kui sa tahad jalutama minna, võta kas või mõni teenija kaasa. Üksinda pole ohutu-“ Ma pigistasin oma silmad kiiresti kinni ning saatsin mälestused tagasi tumedasse mälusoppi. Ma ei vajanud neid meelde tuletama, missugune loeng mind ees võib oodata.

Ei. Ma lihtsalt lootsin, et isa ei saa sellest kunagi teada. Ta ei tohtinud sellest kuuldagi. Sellele järgneks järjekordne pikk loeng.

„Preili Katherine?“ Ma tean seda häält, plõksatas mu peas lamp. Mu silmad avanesid ja otsisid hääleallikat. Ma ei saanud midagi parata, kuid ma naeratasin talle laialt. Ma oleks pidanud hoopis põgenema, eriti selle viimase õhtu pärast, mis me koos olime veetnud. See õhtu, peale mida oli mul kohutavalt raske magada ilma õudusunenägudeta. See õhtu, peale mida ta mu hüljanud oli.

Nathan nägi välja sama suurepärane kui alati, kuid ta oli väsinud. Ja mitte lihtsalt magamata, vaid pigem kurnatud. Ta silmad olid kuidagi tumedamad, kuid ta suul mängles nõrk naeratus. Aga isegi see tundus tavapärasemast kõvasti haledam.

„Kas ma saan Teid aidata?“ küsisin naeratust maha surudes ning jäist katet peale võludes. Ta jättis mu üksi hetkel, mil ma vajasin kõige rohkem sõbra tuge, kinnitasin ma endale. Mis ta arvas, et kõik on korras, kui ta mu magama paneb, kinnitab, et kõik on hästi ja siis minema jookseb? Ma ei usu.

„Katherine, kas miski on valesti?“ Ta pilutas oma silmi mult seda küsides.

„Jah,“ kostsin õrnalt kulme tõstes, nagu oleks tegemist nii arusaadava asjaga, kuid noormehe silmadesse ei ilmunud selgust. „Sina.“ Ma peatusin ning keerasin näoga tema poole. Mul polnud aimugi, kust see tulnud oli. „Tead, kui palju luupainajaid ma peale sinu lahkumist näinud olen? Ma oleks lootnud vähemalt mingit seletust kõigele, mis toimus, aga ei.“ Mu hääletoon polnud kuigi vali, kuid ma teadsin, et kogu elu meie ümber oli seiskunud. Kedagi ei huvitanud enam see ilm, vaid ainult see, miks ma korraliku noorhärra peale karjusin. Kõigi silmad olid huviga minul. Tütarlast, kes varahommikul võõra noormehega ebaviisakalt kõneles. Aga ma ei saanud vähem hoolida. „Sa lihtsalt kadusid nagu tina tuhka. Ja oleks seal siis vähemalt ainult need unenäod-“

„Mul on kahju,“ üritas ta mulle vahele öelda, kuid ma ei lasknud ennast peatada.

„- aga kui kõik need asjad ka päriselus korduma kipuvad, siis võiks ju olla keegigi, kes teaks, mis toimub.“ Ma hingasin sügavalt sisse ja avasin suu, et jätkata.

„Katherine,“ kasutas ta ära pausi, mida mul hingamiseks vaja oli, „mul on kahju. Aga ma olen kindel, et tegemist ei ole kõige parema kohaga, et Teile kõike seletada.“

Ma kissitasin kahtlevalt silmi. Nii et ta plaanis kõik ära rääkida?

„Kas Te koju ei peaks minema?“ Noormees võttis mu käevarrest kinni ja juhtis mu tagasi teele. Ma nägin kogu rahvast, kes oli tunnistajaks, et preili Maline oli niivõrd vara jalutuskäigu ette võtnud. Ja mitte isegi üksinda, vaid mingi salapärase noormehega, kellega neil suursugune vaidlus oli. Ma teadsin, kui hea teema see kõigile klatšimooridele olema saab. Ning nüüd ei aidanud isegi varakult koju jõudmine. Keskpäevaks teavad sellest niikuinii kõik.

„Appi! Appi!“ Ja kogu rahva tähelepanu koondus teenijatüdrukule, kes ühest majast paaniliselt karjudes välja oli jooksnud. „Aidake, palun!“ Välimuse järgi otsustades oli ta noorem kui mina ja tema silmadest voolasid metsikud pisarad. „Deemon! Mu härra!“

„Teie härra on deemon?“ küsis üks vanem härra rahulikult, kuid tüdruk raputas pead ning pühkis pisaraid oma põskedelt.

„Seal on veri igal pool,“ lausus tüdruk endale käega tuult lehvitades. „Ja mu härra on surnud.“ Ta nuuksus meeletult ning üritas nende vahepeal seletada, mis toimunud oli. Ma trügisin koos ülejäänud huvitatud rahvamassiga tüdrukule lähemale. „Nagu loom oleks rünnanud teda tema oma voodis.“

„Rahu,“ ütles üks lähedalseisev vanem naine tüdrukut enda kaissu tõmmates. „Mehed lähevad ja vaatavad, mis toimub. Ära muretse! Kõik saab korda.“ Samal ajal kui naine tüdrukut kussutas, läksid neli meest sinna majja sisse. Rahvas oli äärmiselt rahutu, osad üritasid tüdrukut rahustada, teised arutasid, kas see loom tapab järgmisena nemad või nende vaenuliku naabrimuti.

Ma tahtsin Nathanile midagi öelda, kuid märkasin alles siis, et noormeest polnud enam kuskil. Ta oli taaskord kadunud kui tina tuhka – nagu tal ikka kombeks oli. Ma raputasin omaette rahutult pead, tõdesin tõsiasja, et niipea ma tõde Nathani kohta ei kuule ning jälgisin, kuidas need neli meest majast välja tulid. Nende kõigi näol oli üsna šokeeritud ilme ja mõne silmis isegi helkis pisarake.

Lärm rahva seas läks kõvasti suuremaks, kui üks meestest sõnas: „Värske veri igal pool ja kõri kõik puruks rebitud. Ma usun, et sama jube kui see õmblejahärra surm. Kuigi ma olen ainult kuulnud, milline see kõik välja nägi.“

„Preili, Teil vedas kohutavalt, et see olend Teid ei rünnanud,“ lausus teine härra tüdrukule õlale patsutades. Kuid tüdruku nuuksed ainult suurenesid.

„Ma pakuksin, et rünnak oli parimal juhul kakskümmend minutit tagasi,“ teatas kolmas härra, kelles ma ära tundsin oma kunagise doktori. Ta oli mu arst olnud veel mõned aastad tagasi, kuid natukene enne mu ema surma oli neil olnud mingisugune vaidlus ja rohkem ma polnud teda näinudki. „Ja ründaja võib siiani linnas ringi liikuda.“

Ma trügisin rahvahulgast välja, tõstsin natukene oma kleiti ja jooksin mööda tänavat kodu poole. Tuul küll takistas mind, kuid ma ei lasknud sellisel pisiasjal ennast segada. Ma võisin täiesti kindel olla, et isa on juba ammu üleval ning otsib mind paaniliselt. Ja ma suutsin ainult ette kujutada, kui šokeeritud ta on, kui kuuleb, et hommikul mingit meest rünnati. Ning ma teadsin, et ta muutub veel aina kaitsvamaks, kui kuuleb, et see maja oli põhimõtteliselt seal samas, kus mina hommikul olin olnud.

Ma seisatasin hetkeks kodu ukse ees, tundsin tuult enda juustes ning lükkasin ukse siis lahti. Kõikjal oli vaikus nagu alati enne tormi. Siis nägin ma elutoast väljumas naeratavat isa. Ta oli õnnelik mind nähes, kuid mitte üldse pahane.

„Katherine,“ naeratas ta mulle, „kus sa käisid?“ See polnud riidlev, vaid siira huviga, et teada, kus võib üks kuueteistaastane tütar hommikul varakult üldse käia.

„Ühe sõbranna juures,“ laususin talle ning kõndisin isa juurde, kes elutoa ukse ees seisis. „Ja siis ma põrkasin ühe vana tuttavaga kokku tänaval ja siis ma tulin otse koju.“ Ma ei plaaninud talle mainida, et üht meest rünnati.

Ma pöörasin ennast, et elutuppa minna ning mu pilk kivistus, kui ma nägin sohval istumas tumedate juustega ja veel tumedamate silmadega tüdrukut. Ta naeratas mulle kurjakuulutavalt ning mu näoilme muutus kohkunuks. Isa oli ta sisse kutsunud.

„Katherine,“ sõnas mees rõõmsalt ja uhket mu taga ning ma nägin ta kätt, mis tüdrukule osutas, „see on Elizabeth.“

Oeh, nii hea jutt ikka, oota uut huviga. :):):)

Ooh, miks ma arvan, et see mis temaga enne juhtus oli ainult lahja soojendus.
Temast on ikka nii kahju.
Ja kusjuures sa lisasid oma loole esimese vasikuse. Isa usaldab tütre vaenlast. Vastik.
UUT!

PS: Masekas paistis natuke läbi, aga sellest ei ole midagi, hetkel vajabki see jutt natuke masendust.
Kuigi see on ainult natukeseks!

sa mõtled lahja soojenduse all millist sündmust siis täpsemalt?
aga sellel usaldusel on VÄGA hea põhjendus

aga aitähh teile :)

Seekord tuli uus osa siis väga kiiresti mul oli eile õhtul aega, et kirjutada ning ma tõesti naudin selle jutu kirjutamist.

13. osa

Ma vaatasin kõigepealt hämmeldunult otsa oma isale ja seejärel kahtlustavalt Elizabethile, kes mulle oma kõige ebameeldivamat naeratust näitas. Ta tõusis diivanilt ja kõndis kergelt nagu ingel meie poole.

„Katherine, nii meeldiv on Teiega viimaks ometi kohtuda,“ lausus neiu mulle kätt ulatades. Ma vaatasin seda ühe hetke jälestusega ning otsustasin siis kaasa mängida. Ma raputasin ta kätt hetke ja pillasin selle siis julma ükskõiksusega käest.

„Teiega ka,“ kostsin vastikust väljendava tooniga. Ma võisin ju teeselda mingil määral, et ma olen temaga viisakas, aga mitte mingil juhul läbinisti.

„Ma siis jätan teid tüdrukuid siia kahekesi juttu ajama,“ sõnas isa ning enne, kui ma midagi vastu jõudsin öelda, oli ta läinud. Ning mina seisin koos Elizabethiga elutoa ukse peal. Kuid isegi pärast isa lahkumist ei kadunud naeratus ta näolt.

„Räägi, Katherine,“ ütles ta ringi keerates ja aeglaselt sohva poole sammudes, „kuidas Te mu tobeda vennaga siis tutvusite?“

„Teie vennaga?“ kordasin.

„Ärge palun öelge, et Te ei teadnud, et Nathaniel minu suur venna on,“ lausus ta diivanile tagasi istudes ja mind hämmeldunud näoga vaadates. Ta oli ikka pagana hea näitleja ja vähemalt selle eest pidin ma talle asu andma. Kuidas veel oleks ta suutnud mu isa ära võluda?

„Te mõtlete Nathanit?“ Ma oleksin nagu pärast sadat aastat pimedast kotist välja tulnud. Ma ei teadnud mitte midagi, mis minu ümber toimus. Ja Nathan oli ju lubanud mulle seletada. Enne seda oma järjekordset tobedat põgenemist.

Elizabeth pööritas tüdinult oma silmi ja vangutas pead. „Ta eelistab tõesti seda nime kasutada, aga minu jaoks jääb ta igavesti Nathanieliks.“ Ta hingas ühe korra sügavalt sisse ja jätkas. „Niisiis, mis toimub Teie ja minu venna vahel?“ Ta hääletoon muutus viimase lausega käskivamaks.

„Mitte midagi,“ ütlesin peaaegu ohates. „Viimastel nädalatel ma pole teda näinudki.“ Ma kõndisin mõned sammud sohvale lähemale ning istusin selle servale, võimalikult kaugele Elizabethist. „Ja siis ta lubab selgitada, aga kaob ära ning ta käitub üldse nii kahtlaselt.“ Ma tundsin nuttu kurku kerkimas. Miks ma seda isegi talle räägin? mõtlesin enda peale pahaselt.

„Aga Te nägite teda täna hommikul,“ sõnas neiu endale kindlaks jäädes. „Ma tunnen ta lõhna ja see on värske. Väga värske.“

Ma vaatasin Elizabethi hetkeks nagu pidalitõbist. Ning ma ei suutnud mõista, miks ta üldse siin rahumeelselt juttu ajamas on. Tavaliselt ma oleks teda seostanud pigem rohke tegevusega, kuid seal ta istus. Diivani peal nagu piltilus printsess, aga ma teadsin, mis ootab katte all. Ja ühtlasi ma teadsin ka, et täna öösel ma ei maga.

„On põhjust ka,“ lausus äkitselt üks tuline hääl ukseavast. Ma keerasin koos Elizabethiga oma pead ning nägin seal seismas Nathanit. „Elizabeth, targem oleks sul lahkuda.“ Noormehe hääl üritas iga hinna eest rahulikuks jääda, kuid seal katte all oli midagi keemas.

„Vennakene ise kohal.“ Neiu, kes minust vaevu meetrikese eemal oli istunud, tõusis sohvalt ning astus kaks sammukest Nathanile lähemale. Iga tema liigutus oli kutsuv ja väljapeetud. Sellist Elizabethi vaadates ei suutnud ma mõeldagi, et ta võib käituda kui loom.

„Ma loodan, et sa suudad ennast taltsutada, õeraas,“ kostis Nathan külmalt. „Härra Maline on kõrvaltoas ning kuuleb iga vale liigutust.“

„Muidugi kuuleb,“ teatas Elizabeth ja astus veel ühe sammu vennale lähemale. „Aga
ta ei usuks kunagi, et mina suudaks midagi sellist teha. Pealegi olen mina tema heas nimekirjas.“ Ta vaatas oma venda üleolevalt. „Erinevalt sinust.“ Ta naeris lapsikult ja näitas nimetissõrmega Nathani peale.

„Elizabeth, sul oleks targem lahkuda.“ Noormehe hääl oli ainult natukene valjem kui sosin, kuid teravus ta hääles andis sellele kõla.

„Meeleldi,“ ütles tüdruk. Ta tegi korraks minu poole kerge niksu ning trügis siis venna kõrvalt mööda, lisades talle üsna valju häälega kõrva: „Aga ma olen viimaks sisse kutsutud.“ Ma nägin, kuidas ta mööda koridori õiges suunas kõndis, kuid ma ei julgenud liigutada enne, kui kuulsin välisukse pauku.

Selle märguande peale olin ma püsti ning enesele märkamata olin ma kuidagi sattunud juba Nathani käte vahele. Või peaksin ma ütlema Nathanieli?

„Sa-“ alustasin ma, kuid ta ei lubanud mul lõpetada.

„Ma olen siin,“ kostis noormees ja ma tundsin, kuidas ta mu vastas hingas. „Ja ma ei plaani lahkuda. Eriti mitte nüüd.“

„Kas sa seletad-“ Kuid taaskord jäi küsimus õhku rippuma, sest tema huuled olid leidnud minu omad ja ta suudles mind kergelt, kuid äärmiselt ahnelt. See oli kestvuselt vaevu midagi enamat kui lihtne musi huultele, kuid selle tähendus oli märksa sügavam. Ma teadsin, et ta tõesti ei mõtle veel lahkuda.

„Preili Katherine?“ äratas meid Annie hääl uksel. „Hommikusöök on valmis. Kas ma panen ühe lisakoha?“ Siis jõudis mulle kohale, et isa polnud teadlikki, et Nathan siin on ja Annie asemel oleks meie võinud vastu jalutada ka tema. Millegi pärast kaotas kogu ülejäänud maailm Nathaniga koos viibides tähtsuse.

Ma vaatasin korraks noormehele mu ees silma ning nägin, et ta teadis, mida ma mõtlesin. Mul polnud aimugi kuidas, aga ta sai must aru.

„Ma ootan sind üleval,“ sosistas ta mulle kõrva nii vaikselt, et Annie'l ei olnud mingit võimalust seda kuulda.

„Pole vaja,“ kostsin Annie'le ning ootasin, et teenijatüdruk lahkuks. Seejärel tõmbasin ma Nathanit veel endale lähemale ja suudlesin teda narritavalt ühele suunurgale. Siis kõndisin tast mööda ning naeratasin omaette. See läheb nimekirja kui minu järjekordne võit.

„Katherine, kas Elizabeth juba lahkus?“ küsis isa koheselt, kui ma söögitoa uksest sisse sain. Ta istus juba oma koha peal ja ootas äärmiselt kannatamatult mind.

„Jah,“ laususin ning mu mõtted läksin korraks sellele, mismoodi neiu minema oli jalutanud. „Tal oli vaja kuhugi väga kiiresti minna ning ta ei saanud kauemaks juttu ajama jääda.“ Ma naeratasin oma säravat naeratust, kui lisasin: „Vaatamata sellele, et me mõlemad oleks soovinud veel oma eludest rääkida.“ Isale see meeldib, mõtlesin. Ning ma ei eksinud.

„Tule nüüd,“ ütles ta kärsitult, „võta juba istet, et saaks viimaks sööma hakata. Ma olen nälga suremas.“ Ma muigasin, kuid täitsin isa palve.

Sel hetkel, kui teenijanna toidu mu ette asetas, ei olnud mu kõht enam üldse tühi. Pigem oli mul süda niivõrd paha, et ei soovinud suutäitki süüa. Ometi polnud ma juba päris pikka aega midagi korralikku hamba alla saanud. Ja ma olin üleval olnud juba mitu korralikku tundi.

„Isa,“ pöördusin ma tema poole, „mul vist ikkagi pole kõht veel nii tühi. Ma natukene sõin ka selle sõbranna juures.“ See polnud küll täiesti tõsi, aga ehk rahuldas isa idee, et mul oli tegelikult kõht täis.

„Aga mine siis,“ sõnas ta. „Heida natukeseks pikali ja puhka.“ Ma kissitasin hetkeks oma silmi kahtlustavalt, kuid lükkasin siis tooli laua alt välja ja kõndisin söögitoast välja. Midagi siin majas polnud õigesti. Mu isa poleks kunagi lubanud mul poole hommikusöögi pealt välja jalutada. Talle polnud kunagi isegi sobinud idee, et mina söön pool tunnikest hiljem kui tema.

Mida lähemale ma oma toale jõudsin, seda rohkem hakkas mul kõhus keerama. Ma lükkasin mõtlikult toaukse lahti ning nägin, et Nathan istus mu voodi serval. Ta jõllitas enda käes mingit paberijuppi ja ma nägin üht pisarat üle ta põse voolamas. Ma astusin talle lähemale, natukene kõhklevamalt, kuid ta ei vaadanud minu poolegi.

„Nathan,“ laususin tema kõrval voodil istet võttes, et noormehe tähelepanu võita.

„Kust sa selle said?“ küsis ta murduva häälega ning lehvitas seda paberit minu nina ees. Ma vaatasin seda hetke ning tundsin ära kirja, mille ema oli saanud ainult päev enne enda surma.

„Ma leidsin.“

Noormehe pilk oli nii siiras ja hoopis teistsugune, täis valu ja igatsust. Ma polnud teda kunagi sellisena näinud. Tavaliselt oli ta justkui jääkülm, valmis taluma minu igat tuju ja tegu. Kuid mitte nüüd.

Mu käsi liikus Nathani lõua alla ning ma tõstsin seda niivõrd, et ma talle silma saaks vaadata. Ja siis tõmbas mingi jõud mu talle lähemale. Ma isegi ei mõelnud sellele, kuid järgmise hetkel meie huuled kohtusid. Ta käed liikusid mu seljale ning tõmbasid mind aina lähemale. Mu kõht tegi kõiksuguseid imelikke jõnkse iga tema liigutuse peale ning mitte miski muu siin maailmas polnud nii tähtis kui meie praegu siin. Ja kui ta mul viimaks korralikult hingata lasi, siis liikusid tema huuled ikkagi mööda mu kaela allapoole ning ta käed lükkasid mu kergelt voodisse pikali, samal ajal kui ta huuled mu kaela suudlesid.

Järsku tõmbus ta tagasi ning keeras ennast seljaga minu poole. Kuid vaatamata sellele nägin ma põgusalt tema nägu. See oli moondunud – ta silmad olid kuidagi punaka läikega ja kõvasti tumedamad ning esimest korda nägin ma, et noormehel olid nõelteravad hambad. Hetkeks täitis mind hirm, kuid sellegi poolest lükkasin ma ennast küünarnukkidele ja sirutasin ühe käe, et Nathan tagasi enda poole keerata. Ta vaatas korraks minu poole oma metsikute ja kurbade silmadega ning tõusis siis voodilt.

„Nathan,“ laususin lämbuvalt kurva häälega ning üritasin veel noormehest kinni haarata, kuid ta oli läinud. Ta seisis akna ees näoga aknast välja.

Ma tõusin oma voodist püsti ning kõndisin tema selja taha. Ma lihtsalt seisin seal mõnda aega. Ta vahtis süvenenult aknast välja ning ignoreeris mind. Ma tahtsin kuidagi talle öelda, et ta võib minuga rääkida, et ta võib mulle kõik ära seletada, aga ma ei osanud enam rääkida.

Ja siis ta keeras ennast tagasi minu poole. Ta nägu oli paksu jääkihi alla mattunud, sealt polnud võimalik enam ühtegi emotsiooni välja lugeda. Kõik oli läinud.

Ning veel kiiremini kui ma oma silmi jõudsin pilgutada, olime me tagasi voodi peal. Ma olin pikali noormehe all, tema hambad surutud mu kaela ning tema käed tugevalt mind paigal hoidmas. Ja mul polnud jõudu, et talle vastu hakata või isegi, et talle öelda, et ta lõpetaks.

wouhh, oooota uuut, kiiresti, väga põnev,meeldis!!!! :)

aitähh :)
uut saab suht varsti, sest mul juba pool valmis vist

tänud :)

Ma kirjutasin eile ikka päris palju. Ja praeguseks on mul tegelikult ka järgmine osa olemas, aga ma pean enne veel ülejärgmise valmis kirjutama. Ehk siis, kui veab, saate homme järgmise osa ka

14. osa

Ta lasi must lahti, tõmbas käeseljaga üle suu ja tõmbus natukene eemale istuma. Kõik, mida ma veel näha suutsin, oli tema punased silmad, šokeeritud pilk ja rahulolu selle taustal. Ja siis kolksatas mu pea kõrvale ning silmalaud vajusid raskena kinni, ma ei suutnud enam hingata. Kõik mu silme ees oli must, ma olin justkui uppumas.

„Katherine,“ ütles kellegi hääl läbi selle musta kihi, mis mind ümbritses, „joo. Julgelt.“ Ma tundsin mingit vedelikku enda suu vastas, aga ma ei osanud neelata. Ma ei teadnud enam, kuidas neelata. Ometi läks see mu kurgust alla. „Ära peatu.“ Keegi silitas mu juukseid. „Tubli tüdruk.“

Must kiht minu ümber hakkas iga sekundiga aina vähenema. Ma kuulsin, kuidas keegi mu läheduses ahnelt neelas, tundsin vedelikku oma kurgust alla minemas ning hakkasin tasapisi nägema noormehe figuuri.

Iga sekundiga muutus kogu maailm mu ümber palju selgemaks. Ma nägin juba selgesti Nathani nägu mu kohal ning mul läks hetk mõistmiseks, et ma peaksin teda kartma. Ma lükkasin ta käe enda suu juurest, tõusin istuli ning üritasin voodist välja tagurdada.

„Katherine, palun.“ Noormehe hääl oli anuv ning ta silmad olid siirad, kuid ta ei olnud teinud katsetki, et mulle läheneda.

Ma tundsin, kuidas voodi mu käte all otsa sai ning ajasin ennast kiiresti selle kõrvale põrandale püsti, jälgides hoolikalt, et ma Nathanile selga ei pööraks. Järgmisel hetkel olin ma seljaga vastu seina.

„Hoia minust eemale,“ sõnasin võimalikult ähvardavalt, kui nägin Nathanit minu poole liikumas, kuid mu sõnad kukkusid välja pigem äärmiselt haleda palvena. Teist korda elus tundsin ma ennast nii nõrga ja saamatuna. Ma ei saanud teha mitte midagi muud kui lihtsalt seista seal.

„Katherine, palun, kuula mind.“ Noormees astus mulle ettevaatlikult lähemale. Ta silmis oli tõelist kahetsust, kuid see ei aidanud kohe kuidagi kaasa. Ma tahtsin joosta tema ees, aga see kiskja ise seisis mu tee peal ees ning põgeneda polnud kuhugi. Ma olin lõksus. Ainus võimalus oli minna läbi seina.

„Mine lihtsalt ära,“ laususin lootust kaotades. Mida lähemale ta mulle astus, seda rohkem surusin ma ennast vastu seina. Mu endine hääl oli kadunud ja asendunud meeleheite, hirmu ja paanikaga, pisarad mu kurgus ähvardasid mu lämmatada. Ma kartsin teda kohutavalt, ehk isegi rohkem kui ma kunagi üldse Elizabethi kartnud olin.

„Katherine, palun luba mul seletada.“ Nathan astus mulle veel ühe sammu lähemale, kuid iga sõna, iga samm tegi selle kõik ainult hullemaks.

Üle mu põskede kihutasid järjest soolased hirmupisarad. Ma üritasin oma mõistust ja silmi selgena hoida, kuid ma ei suutnud. Mul polnud selleks piisavalt jõudu. Ma nägin ainult, kuidas üks vari minust eemale kõndis, kui ma mööda seina ennast libistades maha istusin.

„Mul tõesti on kahju,“ lausus ta uksest välja astudes. Ma kuulsin ukse sulgumist ning vajusin allaandlikult seina kõrvale pikali.

Ma ei tea, kaua ma seal lamasin ja lohutamatult vesistasin, aga see aeg tundus lõpmatult pikk. Ainukest lohutust pakkus mulle külm sein, mille vastu ma oma tulikuuma nägu toetasin. Ma oleks võinud vanduda, et mul on palavik. Ja ma lootsin, et kõik, mida ma näinud ja tundnud olin, oli kõigest mu palavikulise ettekujutluse vili.

„Katherine,“ kuulsin ma selja tagant endale üht tüdruku häält lähenemas. Ma teadsin, et olin seda häält varem kuulnud, kuid ma ei tahtnud kedagi praegu näha. Ma tundsin, kuidas ta mu selja taha põlvitas ning mu tasapisi selili keeras. Läbi uduste silmade tundsin ma ära Selina veel udusema kuju. Ta kallistas mind tugevasti ning kinnitas korduvalt, et kõik on korras ja et ta on nüüd seal.

„Kes sulle seda tegi?“ uuris ta ning asetas oma külmad sõrmed mu kaelale, täpselt sinna, kust Nathan hammustanud oli.

Ma nuuksusin veel mõnda aega ta süles ja tema üritas mind rahustada, kuigi mul polnud tahtmistki olla taas rahulik. Ma oleks tahtnud mööblit ringi loopida ja kõigi peale karjuda, aga ma ei suutnud isegi püsti tõusta.

„Mu kleit,“ nurisesin ma, kui tundus, et enam ühtegi pisarat ei tule. Ma olin peaaegu üleni verega kaetud. Nüüdseks juba kuivanud verega. Kogu ilus valge kleit oli rikutud.

„Kui täiesti aus olla, siis minu kleit,“ parandas Selina mind pisikese naeratuse saatel. Ta tundus kohe palju õnnelikum, kui nägi ja kuulis mind korralikult rääkimas, mitte segaselt karjumas või omaette soigumas.

„Ahjaa,“ kostsin. Ma olin juba ära unustanud, et Selina selle mulle laenanud oli, et ma hommikul koju öösärgis ei ilmuks. „Tahad sa võid mõne minu kleidi asemele võtta?“ Pakkumine oli täiesti siiras. Mu hääl polnud veel endine, mu mõistus oli siiani segane, aga ma teadsin, mida ma ütlesin ning isegi hääl, mis nutmisest kare oli, oli täiesti aus.

„Pole vahet,“ lausus tüdruk mind püsti aidates. „Me peaksime su ära pesema ja uued riided sulle selga panema. Annie tuleb varsti sind lõunasöögile kutsuma ja meil pole vaja, et ta sind niimoodi näeb.“

Ta toetas mind, kui me vargsi koridorist läbi hiilisime ja järgmisesse tuppa sisenesime. Seina ääres oli üks tühi vann, mille kõrval oli minu tavaline vannimantel ja üks lisarätik.

„Ma toon sulle vett,“ sõnas tüdruk mind ühele toolile istuma aidates. „Sa võta seni need riided seljast.“

Ma tegin nagu ta käskisin, aga mu käed olid nutmisest nõrgad ning ainuüksi kleidi seljast saamine võttis terve igaviku. Kohutav oli vaadata roosakaks värvunud kleiti ning tunda kuivanud verd enda sõrmede all.

„Nii,“ astus Selina uksest sisse ning valas natukene kuuma vett vanni põhja. „Tule nüüd.“ Ta võttis mult käest kinni ning aitas vanni sisse. Vesi oli tulikuum, kuid mu nõrgad jäsemed ei saanud sellest kuigi hästi aru. Selina valas vanni juurde külmemat vett, mis ainult ei täitnud vanni, vaid ka äratas mu keha uuesti ellu.

„Kuidas sa teadsid,“ küsisin ma tüdrukult, kes tooliga mu vanni kõrval istus ning mind asjalikult jälgis, „et ma su abi vajan?“

Ta huulile ilmus armas naeratus, mis justkui sosistas, et see kõik on ju nii loogiline. „Ma nägin sind,“ ütles ta ning ta nägu läks vaid ühe hetkega palju süngemaks, „sa olid suremas. Ma mõtlesin, et ma jään hiljaks. Ja kui ma sind kõigepealt nägin, kui ma uksest sisse astusin, siis-“ ta hääl katkes ja ta vaatas vesiste silmadega mulle otsa, „-ma arvasin, et ma olengi su kaotanud.“

„Nathan päästis mu,“ sosistasin rohkem endale. Võib-olla polnud noormees ainult õel kiskja, vaid ka suure südamega inimene, kes mu hädast päästis.

„Kes seda sulle üldse tegi?“ päris ta hoopis.

Ma ohkasin sügavalt ning vaatasin Selinat. „Nathan.“

„Ja siis ta päästis su?“ Tüdruk vaatas mind hämmeldunult. „Kes peaaegu tapab inimese ja siis päästab ta surmast?“ Ta raputas segaduses pead. „Ja mis ta siin üldse tegi?“

„Ta päästis mu Elizabethi küüsist,“ kostsin. Ja see polnud ju esimene kord.

Ma kogu hingest tahtsin, et Nathan poleks see paha. Ma oleks soovinud, et ta oleks hea, kuid ometi ta üritas mind tappa. Minu oma magamistoas. Ning see ei andnud talle kohe kindlasti mingeid eeliseid selleks, et olla hea. Samas oli mu kõhusopis midagi, mis iga kord, kui ma sellele noormehele mõtlesin, justkui ellu ärkas.

Selina käsi pühkis mu põselt ühe jooksupistnud pisara.

„Tead,“ lausus Selina mind unelustest välja tuues, „kui ma sind esimest korda nägin, siis oletasin ma, et sa oled nagu kõik need rikkad ja ärahellitatud preilid.“ Ma vaatasin talle otsa ja nägin, et ta rääkis täit tõtt. „Aga ma eksisin. Ja ma olen õnnelik, et ma saan sulle abiks olla.“ Ta vaatas veel hetke mulle otsa ning tõusis siis sihikindlusega püsti.

„Aga nüüd peseme me su pea puhtaks.“ Ma naersin vaikset helisevat naeru selle peale ning lubasin tüdrukul mu pea kuuma veega märjaks kasta.

Ohh, ma poleks uskunudki, et Nathan teda päriselt hammustabki, aga jhm. Nüüd ma ootan mis edasi saab, et kas sellel tagajärjed kah on.

Nii, et ootan uut

Igal tegevusel on ju tagajärjed, aga millised...
homme vast saab uut (nagu ma juba enne mainisin)