Jääkülm suudlus [21. osa]

ma nüüd ei teagi, kas öelda, et lootus sureb viimasena või lootus on lollidele aga hetkel pole ma veel kirjutama hakanud - ema vedas endaga poodi aga ma tõesti võtan ennast öösel kokku (siis tuleb kõike normaalsem tekst kah )

Kust peaksin mina teadma? *suured silmad*

Kirjuta, kirjuta. Mul sinu uneajast kahju ei ole

uut saab täna öösel või homme vb ma kirjutan täna öösel valmis ja siis loen homme veel igaks juhuks üle..

suurepärane !!!
Jaaa mulle meeldib ka Nathan. Aga vahepeal oli hetk, nagu loeksin juba tuttavat asja: an animal? tead küll. videvik.
aga meeldis! meeldis kohe väga-väga..

UUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUT!

minu jaoks on see pigem väike copy-paste vampiiri päevikutest

aga tänud ja ma nüüd loen uue osa üle ning panen kohe üles kah

siis on uus osa ja minu meelest võib see laheduse poolest võistelda isegi esimese osaga..

9. osa

Mu silmad üritasid vägisi kinni vajuda, kui me aeglaselt mööda kodutänavat sõitsime. Ma nägin aknast kõiki pimeduse katte all tuttavaid maju möödumas. Ma tundsin, kuidas Nicholase rind mu pea all ühtlaselt kerkis ja langes. Kui välja arvata hobuste kabjaplagin, siis valitses ümbruses täielik vaikus. Kõik see mõjus kuidagi rahustavalt. Ja seda enam ei saanud ma aru, kuidas kunagi kohutavalt pimedust olin kartnud, kuidas seetõttu aastaid ema kaisus olin magama jäänud.

Hetke pärast tõld võttis hoogu veel vähemaks ning peatus siis täiesti minu maja ees. Ma hõõrusin käega uniselt silmi ning ajasin ennast sirgelt istuma.

„Kas ma saadan Teid sisse?“ küsis Nicholas ikka veel nii ametlikult. Ma raputasin talle silmi pilgutades pead. Sellegi poolest aitas noormees mu tõllast maha, ma saatsin talle hädise, kuid tänuliku naeratuse ning tundsin raskel sammul maja ukseni kõndides, kuidas Nicholase pilk mind murelikult jälgis kuni ma lõpuks ukse kinni lükkasin. Kuid sellegi poolest ma teadsin, et ta veel mõned tühjad minutid ust valvab.

Ilma isata tundus kodu nii tühi. Isegi vaatamata sellele, et kuulsin, kuidas teenijad alumisel korrusel veel vaikselt kolistasid. Ma otsustasin, et ei anna enda kojutulekust neile enne hommikut märku.

Ma astusin kaks sammu trepi poole, kuid vajusin siis väsinuna lihtsalt vastu seina istuma. Paar minutit ei teinud mulle midagi, need mõned minutid rahulikku vaikust koridoris, kus seda tavaliselt ei esine. Ma sulgesin vaikselt silmad ning toetasin pea mõnuga vastu külma seina. Harjumusena liikus üks mu kätest kaelakeed mudima ning alles siis sain ma aru, et tema oli mul seda kanda palunud. Ma kogusin kokku kõik allesoleva jõu ning rebisin kee julmalt kaelast. Mind ei huvitanud absoluutselt, kui palju see väärt oli või kui tihedalt see minu emaga tegelikult seostus. Sel hetkel oli tähtis ainult üks – ma soovisin kummitavast Nathanist lahti saada. See ööpäev, mil ma olin lapsikult mõelnud, et ta tõesti hoolib minust, oli mõjunud hukatavalt.

Ma ehmatasin, kui kuulsin uksel summutatud koputusi. Enda teada polnud me kedagi täna õhtul külla oodanud, eriti mitte nii hilja. Kuid sellest hoolimata tõusin ma vaevaliselt oma kohalt seina ääres ning kõndisin peaaegu jalgu järgi vedades ukseni.

Ukseavas seisis üks tütarlaps, arvatavasti sama vana kui mina. Ma teadsin seda nägu, ma olin teda varem kuskil näinud, kuid ei suutnud meenutada, kus või millal. Samas tähendaski minu elu kohtumist liiga paljude inimestega.

Neiu naeratas mulle sõbralikult ning tema riietuse järgi otsustades oli ta tulnud ballilt. Aga õhku jäi küsimus – miks? „Vabandust, et ma nii hilja tülitan.“ Ta naeratuses oli natukene ka vabandavat ilmet. „Aga ma otsin härra Rowe'd ja ma lootsin, et äkki ta on Teie juures?“ Selge, sealt ma teda teadsingi. Tumepruunid juuksed, tumedad silmad, hele nahk ning valge kleit helesinise lindiga – neiu, kellega Nathan õhtul ballil oli käinud.

„Mul on kahju,“ kuigi mul seda kohe mitte vähimalgi määral polnud – see inimene üle selle ukseläve enam ühtegi korda oma jalga ei tõsta, „aga mina nägin teda viimati ballil. Minu juures teda tõesti pole.“ Mu näoilme väljendas ilmselgelt kaastunnet ja võib-olla ka natukene kahjurõõmu – tundus, et Nathan oli ka tema jätnud.

„Siis pole viga,“ kostis neiu natukene vähem naeratades. „Kas Te mind sisse ei sooviks kutsuda?“ Ja millest mul temaga rääkida oleks olnud?

„Ma kardan,“ üritasin mõne loogilise seletuse tuua, „et kell on juba niivõrd palju ning ma tõesti ei tunne ennast kuigi hästi.“ Ma naeratasin talle vabandavalt ning lisasin igaks juhuks: „Võib-olla mõni teine kord.“ Ta võis ju unistada ja loota.

Hetkega oli naeratus neiu näost kadunud ning tema silmad vaatasid hüpnotiseerivalt minu omadesse. Ma tundsin, kuidas olin valmis tegema kõike, mida ta vaid ütles. Tüdruk ei pilgutanud kordagi mulle öeldes: „Kutsuge mind kohe sisse!“

Ma avasin allutatult suu ning laususin: „Palun astuge sis...“

„Katherine!“ Meie silmside katkes ning ma olin momentaalselt nendest nähtamatutest kütketest vaba. „Ärge kutsuge teda sisse!“ Ma vaatasin arusaamatult oma selja taha ning nägin Nathanit seal seismas. Noormehe näost oleks võinud välja lugeda tuhandeid erinevaid emotsioone: õnn, ettevaatlikus, kannatamatus, oht.

„Seda ma arvasingi,“ ütles neiu, kelle näole ilmus mitte-kuigi-sõbralik muie. „Selle asemel, et midagi asjalikku teha istud sina mõne inimese juures ning otsid enda juures midagigi inimlikku.“ Ta lisas peaaegu karjudes: „Aga seal pole enam midagi järel.“ Toon, millega ta rääkis, suutis mulle kananaha ihule ajada ning tema ilusast näolapist oli alles ainult vastikust täis kogu. Ja mu tähelepanu köitis, et nad sinatasid üksteist.

Mu silmad üritasid jälgida neid mõlemaid, kuid kahe osapoole vahel seista oli lausa kohatu tunne.

„Katherine,“ sõnas naine ukse tagant, et minu tähelepanu endale püüda. Ma vaatasin kartlikult tema poole ning silmapilkselt olin ma jälle tema võimu all. Kõik, mida ma nägin, olid tema tumedad silmad. „Kutsuge mind sisse.“ Tema hääl oli niivõrd sisendusvõimeline.

„Elizabeth,“ ütles Nathan hoiatavalt, „sa tõesti ei taha seda teha. Sa tead – ma olen vanem.“

„Palun astuge sss...“ Mu hääl värises ja siis silmside katkes ning ma avastasin ennast kümne sammu kauguselt uksepiidast. Ja kuidagi olin ma sattunud Nathani selja taha. Kõik oli kuidagi üleloomulikult kiiresti käinud, ma polnud isegi kindel, et midagi oli juhtunud, kuid lihtsalt polnud võimalik, et ma enne nii kaugel olin olnud.

„Nathan, kallikene,“ lausus Elizabeth üleolevalt ja tähtsalt, „sa tead, et minevikul on kombeks ennast korrata. Mõtle natukene kõigele, mis ainult neli aastat tagasi toimus.“ Ma oleks soovinud näha Nathani nägu. Ma oleks soovinud, et oleks saanud sellest välja lugeda, mis toimus neli aastat tagasi.

Ma astusin sammu Nathani selja tagant välja ning Elizabethi pilk vangistas mu hetkeliselt. Ta nägu kiirgas rahulolust.

„Kutsu mind sisse!“ käskis ta.

Mul polnud võimalust kuidagi kõrvale põigata. Ma pidin üks kord need sõnad lausuma. „Astuge sis...“

Nathan lükkas mu kõrvale, ma lendasin vastu seina ning kukkusin peaaegu samasse kohta, kus olin enne seda tobedat ukse avamist istunud. Mu jalg ja üks käsi valutasid kukkumisest, kuid arvatavasti polnud mul õnnestunud mõnda luud murda. Ma võisin ainult oletada, kuidas ma järgmised nädalad üleni sinisena ringi käin. Ma nägin kaelakeed enda kõrval ning lükkasin selle endast tuntavalt eemale.

„Pane kee kaela,“ käsutas poiss ainult. Ma võtsin värisevate kätega kaelakee maast ning üles vaadates nägin ma ukse taga seismas kedagi koletislikku. Ja kee kukkus uuesti maha. Elizabethi pruunid juuksed olid metsikult sassis, silmad veripunased ning nahk hallika tooniga. Kõige jubedamad olid tema teravad hambad, mis suhu enam ära ei mahtunud. „Sa tead, mis sind ootab, kui sa sisse üritad tulla,“ teatas noormees talle võidukalt ning pani ukse kinni.

Nathan vaatas mind ettevaatlikult enne kui lähemale astus. Tema pilgus oli hetkeks mingi säde, mis ütles, et ta tegelikult hoolib, kuid siis oli see läinud. Ta põlvitas ettevaatlikult minu kõrvale ning tõmbas mu oma tugevasse haardesse.

„Rahu, rahu,“ kordas noormees mind rahustada üritades. Adrenaliin oli äkitselt otsa saanud ja järgi oli jäänud ainult hirm. Ma värisesin üle keha ning nuuksusin meeleheitlikult. Ning seal oli ainult üks inimene, kes mind rahustada oleks suutnud. Ja teda polnud enam aastaid elavate nimekirjas.

Ma ei tahtnud isegi mõelda enam pimedas magama minemisele.

Niiiii hea!!

Ma ei jõua ära oodata, kuni see jutt kunagi lõpule saab. :)

Oleks võimalik, et juba tna või hiljemal juhult homme saaks uue osa`? :)

Mm... uut.

KK, ma tahaks, et see jutt juba läbi oleks ma tahaks juba lõppu jõuda täna kindlasti ei saa, aga ma pean vaatama, kas jõuab homseks ja aitähh :)

naciss, ja see on kõik, mida sa öelda oskad?

Ma oskan palju rohkemat öelda. Aga mul oli tol hetkel vaja rutata.,

hästi

see pole sugugi halvemaks muutunud, ainult paremaks. seega pole mul midagi muud öelda, kui et SUPER ja uuuuut uuuuut uuut!

:) aitähh :)

...mul ei ole kahjuks midagi tarka öelda...
*on sellest suurepärasest osast sõnatu*

mmm... tänud *mõtleb, millal viimati keegi sõnatuks on jäänud tema asju lugedes*

oi, aitähh

nii hea jutt.

tänud

oojaaa... ma pole ikka nii ammu kirjutanud. ja see osa sai ikkagi suhteliselt igav, aga ega iga osa põnevusega tappa ei suudagi

10. osa

Ma hingeldasin kohutavalt kiiresti ning põikasin järjekordsest puust mööda. Mu süda peksis metsikult ning mu jalad oli jooksmisest nõrgad. Ma teadsin, et ei suuda enam kaua vastu pidada. Ma olin väsinud ja nägin vaevaliselt rada, mida mööda põgeneda. Ma lihtsalt teadsin, et tal olid kõik eelised. Ja see oli lihtsalt mäng.

Mu jalg vääratas ning hetkeliselt oli iga samm valus. Ma üritasin oma tempot hoida, kuid üks vale liigutus sai saatuslikuks – ma komistasin lahtise puujuure otsa ja kukkusin kõhuli muda sisse. Ma pigistasin silmad kinni, teades täpselt, mis edasi juhtuma hakkab. Ma ei kartnud surma, polnud kunagi kartnud, kuid ma olin liiga noor. Ma näen oma ema, torkas mulle pähe midagi positiivset. Ma keerasin ennast kiire liigutusega selili ning vaatasin otse kiskja veripunastesse silmadesse. Ta teravad hambad olid paljastatud ja ta astus aeglaselt mulle lähemale, nautides iga sekundit sellest mängust.


„Katherine?“ kuulsin ma üht karedat häält mind äratamas. Hetkega ma teadsin, kui valjult ma taaskord karjunud olin. Või kas seda üldse saigi karjumiseks nimetada, sest pigem olin ma meeleheitlikult kriisanud. „Katherine, kõik on korras.“ Ma tundsin, kuidas ühed käed õrnalt mu ümbert kinni võtsid.

Ma avasin oma silmad ning vaatasin otse oma isa murelikku näkku. Ta pühkis ühe käega mu põse pealt pisara ning tõmbas mu veel tugevamasse haardesse vastu tema rinda. Kõik, mida ma teha suutsin, oli nuuksuda.

„Ära muretese, kullake,“ kordas isa ning kussutas mind nagu väikest last, „kõik on korras. Tasa. Tasa. Kõik on korras. See oli kõigest unenägu.“ Ta tõmbus natukene eemale, et mind veel murelikumalt silmitseda. „Ma toon sulle klaasikese külma vett.“ Ta tõusis püsti, võttis kapilt küünla ning astus sammu juba ukse poole, kui mu käsi tema varrukast kinni
haaras.

„Palun,“ kostsin väriseva häälega, „ära jäta mind üksi.“ Ainuüksi mõte sellest, mis pimedas toas peidus võib olla, tekitas mulle külmavärinad ning pani pisarad taas lakkamatult jooksma.

Ta astus selle sammu tagasi, põlvitas uuesti mu voodi kõrvale ning silitas hellalt mu juukseid. „Maga, Katherine, maga. Ma olen siin.“

Mu silmad vajusid küll vägisi kinni, kuid ma teadsin, mida ma uinudes näen. Ma ei tahtnud jälle seal metsas olla, jälle oma elu eest joosta, kuid viimaks ikkagi kaotada. Ma olin seda viimasel kahel nädalal teinud loendamatutel kordadel. Ma ei tohi magada, mõtlesin silmi avades. Ma vaatasin oma isa poole ning nägin tema pead minu voodile toetamas ning kuulsin tema suust tulevat valju norsatust.

„Ilusaid unesid,“ sosistasin peaaegu hääletult ning suudlesin teda hetkeks pea peale. Seejärel lükkasin ettevaalikult teki pealt ja hüppasin kergelt voodist välja. Ma ei soovinud rohkem magama jääda, kuid voodis oleks see kindlasti juhtunud.

Ma vaatasin mõtlikult aknast välja ning üritasin eirata pimedat oma selja taga. Need unenäod olid mind kummitanud juba kaks nädalat ning see ei läinud kohe kuidagi paremaks. Pigem tekkis iga unenäoga aina rohkem tundeid ja mõtteid. Ning kohe kindlasti ei aidanud see, et Nathanit polnud keegi juba kaks nädalat näinud.

Tuba oli hirmuäratavalt pime, ainult õrn küünlaleek valgustas seda. Miski on seal voodi all, mõtlesin ma korraga, silmitsedes kottpimedat voodialust. Ei, siin nurga taga, ütles mingi hääl mu sees, sisetunne. Mu silmad liikusid ühest pimedast nurgast teise ning mu käsi haaras kapi pealt küünlajala. Hirm ei lubanud mul oma kohalt liikuda.

Ma nägin midagi liikumas ja hetkegi mõtlemata olin ma jõudnud toaukseni. Siia ma küll ei jää, mõtlesin paanitsedes. Ma avasin ukse, tõmbasin selle enda selja taga korraliku pauguga kinni ning jooksin - just nagu unenäos, kuid ma polnud metsas, vaid oma kodus. Ma ei suutnud selja taha vaadata, ma keskendusin sellele, et ma trepist alla ei kukuks. Ma avasin maja ukse ja astusin pimedale tänavale.

Hetkega oli kogu ümbrus valge. Ma ei suutnud näha ühtegi maja, tänavakivi ega ust, millest ma hetk tagasi välja olin astunud. Kõik, mida ma kuulsin, oli kellegi hirmuäratav, kile naer. Mu silmad otsisid selle omanikku.

„Viimaks ometi,“ ütles naisehääl loiult. Ma olin seda varem kuskil kuulnud, kuid ma ei teadnud kus. „Ma sain oodates endale peavalu ja koriseva kõhu.“ Siis ma nägin teda. Tumedad juuksed, tumedad silmad, hele nahk ja hele kleit. Elizabeth. Ta jalutas aeglaselt mulle lähemale. Tema iga liigutus oli kurjakuulutav. Õudne lõpp on parem kui lõputa õudus, torkas mulle millegi pärast pähe. Ja sellest tõotas tulla õudne lõpp. Elizabethi naeratus oli kuri, ta silmadest oli näha, et ta üritas mõelda võimalikult aegalast viisi, et mind tappa.

„Elizabeth!“ hõikas üks hääl pahaselt – keegi oleks neiu peale karjunud nagu tavaliselt paha koera peale. Ta silmad otsisid selle hääle omanikku, kuid ta näoilme reetis, et ta juba teadis, kes see oli. „Hoia tüdrukust eemale!“

Elizabeth vaatas minust eemale, oma selja taha, ning vastas väriseva häälega: „Aga
ma ainult-“

„Ma ütlesin sulle, et tüdruk on minu.“ Nüüd nägin ka mina hääleallikat. Ta seisis eemal ja kaugelt oli juba näha, et oli riietatud üleni musta. Kuid seal oli midagi enamat. Noormehest õhkus külmust ja pimedust. Kogu ümbrus oli üleni valge, kuid tema ümber valitses pilkane pimedus.

„Aga see olin mina, kes ta kätte sai,“ õigustas Elizabeth ennast.

„Mine ära,“ ütles noormees külmalt, „sa tüütad mind.“ Ta astus mõned sammud mulle lähemale. Hoolimata sellest ei näinud ma tema nägu. Elizabeth heitis ühe kiire pilgu mulle, vaatas siis seda meest ning kõndis pahaselt minema.

Noormees astus mulle ühtlaste sammudega lähemale. Ta juuksed olid sama tumedad kui Elizabethil, tema silmad aga tugeva veripunase varjundiga ning tast kiirgas uhkust ja ilmselget enesega rahulolu.

„Sa oled vist Katherine?“ küsis noormees. Tema hääletoon oli muutunud. See oli äkitselt pehme ja soe, kuid kohe mitte kuidagi võlts. „Katherine Maline? Ma pean vabandama tema pärast.“ Noormees pööritas silmi ja viipas peaga suunale, kuhu Elizabeth oli läinud. Siis ta peatus, vaevalt poole meetri kaugusel minust.

Ma nägin nüüd igat pisematki detaili tema näos. Ta nina oli kitsas, suu natukene vildakas ja tema nahk oli peaaegu valge. Mehe hambad sarnanesid Elizabethi omadele. Ta ise oli üsna kõhna, kuid kindlasti mitte nõrk. Aga kahtlemata oli noormees äärmiselt nägus, perfektne.

„Kust Te mind teate?“ küsisin. Mu hääl oli ootamatult rahulik, ma ei kartnud teda enam mitte raasugi.

„See on minu väike saladus,“ ütles ta nagu oleks tegemist loomuliku asjaga. „Aga kus on minu kombed? Me oleme natukene ebavõrdses seisus. Mina sinu nime tean, sina minu oma mitte.“ Noormees ulatas mulle käe, lausudes: „Garret.“ Ja ei mingit perekonnanime? mõtlesin.

Ma tõstsin oma käe, kuid ei toppinud seda konkreetselt tema omasse. „Hmm...“ Ta võttis mu käe ning suudles seda õrnalt, ise samal ajal kummardades. Ma suutsin vaevalt märgata, et ta käsi oli jahe. „Kas ma peaksin nüüd ütlema, et on meeldiv Teiega tutvuda?“ Mu hääletoon oli natukene üleolev, kuid mitte liialt.

„Näiteks,“ kostis ta pead tõstes, „või sa võid ka öelda, et see oli mitte meeldiv.“ Ma nägin mänglevat sädet noormehe silmis ja muiet ta suul.

Ma tõmbasin käe ära ning teatasin kõrgilt: „Oli väga ebameeldiv Teiega kohtuda.“

„Ära kurvasta,“ teatas ta ja tõmbas hellalt oma nimetissõrme seljaga üle mu põse, „see ei jää kohe kindlasti mitte viimaseks kohtumiseks, mu printsess.“ Ta naeratas oma viltust naeratust, keeras selja ning kõndis minema. Ma jälgisin teda vaiksel tempol eemale jalutamas ja hetkel, kui ta silmapiirilt kadus, muutus kogu ümbrus endiseks. Ma seisin maja ees, mu selja taga oli uks veel lahti ja kogu tänav oli tühi.

Ma istusin vaikselt trepi peale, mu pea vajus käte vahele ning sel hetkel tuksatas mulle pähe ainult üks nimi: Selina. Ma peaaegu hüppasin trepilt püsti, tõstsin natukene seelikut ning jooksin mööda hämarat tänavat. Ma pidin sinna kiiresti jõudma, ma lihtsalt pidin.

aitähh
aga minul ja suurepärane kirjeldamisoskus? ei ütleks

Suurepärane kirjeldusoskus... jäi puudu jah vahepeal. :Ei saanud aru.
Esimese kahe lõigu kohta nii palju, et oli teada, et see on unenägu suht kohe ja et see kõlas nagu Videvikkude proloogid. (epiloogid?)
Muidu meeldis. (:
Tahaks uuest tüübist midagi rohkemat teada.

nojahh.. see unenägu oli minu jaoks vist lihtsalt vajalik ma isegi ei tea miks, aga oli
kirjeldamisoskus on jahh selline

aga tänud
ja uuest tüübist saab sul varsti juba liiga palju