Juhuuu :) Mul hakkab see kirjutamine iga päevaga aina tihedamini tulema
Ja täna ma istusin lihtsalt maha ja kirjutasin selle osa valmis
8. osa„Tõesti kahju,“ lausus üks vanem daam ühe natukene noorema neiuga rääkides. „Ta oli nii andekas õmbleja.“ Noorem neiu ainult noogutas kurval. „Pealegi olen ma kõik ilusad kleidid just tema käest tellinud.“
„Aga mis ta tappis üleüldse?“ uuris noorem naine. Silmnähtavalt võis sellest saada üks järgmine suur kuulujutt, mida ka poole aasta pärast räägitakse. Ainult selle vahega, et selleks ajaks oleks ühest täiskasvanud ohvrist saanud juba kolm pisikest last ja keegi ei teaks enam, mis moodi nad olid tapetud või millal täpselt.
„Mingi loomarünnak,“ ütles vanem naine kurvalt õlgu kehitades. „Igatahes leidis ta oma poeg mehe surnuna aiast.“ Noorem daam raputas aeglaselt, peaaegu kaasatundvalt pead. „Ma rääkisin talle kogu aeg, et üksinda pimedas õues käia on kahjulik.“
Ma olin ¹okeerituna oma kohale tardunud. Loomarünnak keset suurt linna? Muidugi ma olin kuulnud, et too õmbleja oli surnud, kuid keegi polnud kuulnud kuidas täpselt. Aga selles suhtes ma usaldasin proua Atlee'd täielikult. Küll tema juba teadis.
„Kogu õu oli verd täis olnud,“ lisas vanem naine ning mu silme ette tekkis see paks punane vedelik, mis automaatselt mu pea keerlema pani. Ma tõesti soovisin – elus esimest korda -, et poleks nende vestlust pealt kuulama jäänud. Aga mida targemat mul sellel ballil teha oligi?
Ma nägin nooremat prouat hetkeks värisemas. Hirmust, oleks ma pakkunud. Ma teadsin, kui lähedal ta sellele tapetud mehele oli elanud. Ma teadsin ka, kui lähedal mina.
„Katherine?“ kuulsin ma üht tuttavat häält endale lähenemas. Ma keerasin ennast kiiresti ümber, lootes, et ma näost väga ära pole. „Kullakene, Te olete näost täiesti valge.“ Victoria pilk oli murelik.
Ma raputasin pead. „Pole midagi,“ kostsin, suutmata oma värisevat häält varjata.
„Äkki Te peaksite endale midagi juua kallama?“ pakkus neiu. Ma noogutasin, lootes, et tüdruk mu rahule jätab. Kuid Victoria võttis kõigest mu käe alt kinni ning ma olin sunnitud koos temaga liikuma. Tüdruk juhtis meid ühe diivani juurde ja sundis mind istet võtma. „Mis sa arvad ballist?“ Ametlikkus oli hetkega haihtunud.
„Sa oled väga palju vaeva näinud,“ ütlesin naeratust näole surudes.
„Ema soovis, et isa surmaastapäeva pidu oleks võimalikult meeldejääv,“ naeratas tüdruk kergemalt, kuid seal eemal võisin ainult mina näha seda kurbust tema sees.
„Kuidas sa ennast tunned?“ uurisin Victorialt selle peale. Me mõlemad olime kaotanud ühe vanema ning ma teadsin täpselt, mis tunne seda kõike meenutada oli. Kuid proua Gold soovis iga hinna eest saada hakkama linna kõige uhkema peoga. Isegi kui see tähendas elada üle kõik need kannatused, mis ka kümne aasta eest.
„Esimest korda ei ole ma selle peale mõelnudki,“ lausus Victoria eemale vaadates. Ma nägin, et ta valetab, kuid teadsin, et pole mõtet pikemalt sellel teemal peatuda. Ma teadsin, et see valu ei kao, vaid vedamise korral ainult tuhmub natukene.
Me kumbki ei öelnud sõnagi, vaid vahtisime niisama saalis ringi. Ma ei saanud eitada, et pidu polnud uhke – Goldide kodu oli muutunud uhkemaks kui linnapea mõis. Sellest võis veel tõesti saada aasta pidu.
„Kes need veel on?“ küsis Victoria vaikselt ahhetades. Mu pilk rändas korraks tüdruku poole ning järgnes siis tema omale. Mu silmad läksid imestusest suureks, kui nägin Nathanit ühe piltilusa neiu kõrval seismas ning nägin, kuidas nende käed seotud olid. Tüdruk kandis valget kleiti helesinise lindiga ning tema tumepruunid juuksed olid lahti ja lokkis.
„Pole õrna aimugi,“ kostsin uhkelt. Nii et mu oletus oli tõesti täkke läinud? Rowe oli üks tõeline naistemees, kes arvatavasti märkis oma voodipostile noaga, mitu kaunitari tal nädalas oli õnnestunud püüda. Sel nädalal juba vähemalt kaks.
„Ma olen kindel,“ teatas Victoria oma kohal natukene nihkudes, „et neid nimekirjas polnud.“ Samas tüdruk isegi ei mõelnud püsti tõusmisele. Ja ma võisin ainult oletada miks – noormehe välimus vastas täpselt Victoria maitsele. Ning mind isegi ei huvitanud, kui Nathan talle haiget teeks.
Ma otsisin saalist kedagi, kuid enne tema leidmist polnud kindel, keda täpselt. Ma nägin Nicholast ruumi teises otsas kolme omavanuse noormehega asjalikult juttu ajamas ja jooke joomas. Just seda mul vaja oligi – nelja noormeest, kes kõik mu järgi hullunult jookseks. Mu tähelepanuvajadus ajas tõesti üle ääre. Ometi oli kogu saal täis inimesi, kes lummatult minu igat liigutust jälgisid.
„Vabandage mind,“ sõnasin oma kohalt püsti tõustes. Ma katsusin, et mu soeng tõesti korras ning kleit enam-vähem sirge oleks ja sammusin sirge seljaga läbi saali selle teise nurka. Ma kuulsin, kuidas Victoria mulle midagi järgi pobises, kuid oma sihikindlusega ei kuulnud ma sõnagi. Ma olin jälle tähelepanu keskpunktis.
„Preili Maline,“ kummardas üks punapäine noormees mulle natukene – ma olin teda ka varem Nicholase seltskonnas näinud, kuid siiani ei teadnud härra nime. Ma naeratasin talle suhteliselt üleolevalt, kuid siiski armsalt.
„Härra Nicholas,“ pöördusin hoopis oma sõbranna venna poole, manades näole natukenegi kurvema ilme, „ma sooviksin Teile kaastunnet avaldada Teie isa pärast.“ Pealegi oli see surmaaastapäev ainukene põhjus, miks siin pidu pandi.
„Me just rääkisime,“ lausus üks Nicholase kaaslastest, härra Porter, juttu teistele teemadele viies, „kuidas Nicholas peaks endale leidma ühe naise, kes temast korraliku pereinimese teeks.“
„Ja kas Te vihjate millelegi?“ küsisin mängleva naeratuse ja tooniga.
„Ärge üritagegi väita,“ ütles teine noormees, keda ma lapsest saati olin teadnud, „et Te pole Nicholasel hullunult ja armunult järgi jooksnud.“
„Palun,“ kostsin käega ¾estikuleerides ja näoilmega natukene mängides, „ma olin siis kõigest viieaastane.“ Punastamine oleks sinna suurepäraselt sobinud, kuid ma oletasin, et mu nägu oli naeratamisest ja naermisest niikuinii punane.
„Ja Nicholas oli üksteist,“ sõnas see sama noorhärra Burlton naerdes.
„Vabandust,“ segas meid üks äärmiselt tuttav hääl. Ma keerasin ennast natukene ning avastasin, et seisin vastamisi Nathaniga. Ja ta oli must umbes kümne sentimeetri kaugusel. „Ma ei soovinud teid segada, härrased, kuid lootsin, et äkki preili Maline sooviks tantsida.“
Ma näoilme reetis selle jälestuse, mida ma tema vastu tundsin. „Päris kindlasti mitte,“ teatasin mürgiselt ning keerasin ennast näoga temast eemale. Ma nägin, kuidas Nicholas omaette muigas ja Amos täiesti avalikult irvitas ning nägin ka ¹okeeritud nägusid teistel noormeestel.
„Preili Mailne,“ kostis Nathan veel tungivamalt. Ma vaatasin hetkeks üles ning hingasin rahulikult sisse. Siis raputasin kindlameelselt pead ja vahtisin ainult enda ette. Ma ei teadnud, kas ta kõndis minema või mitte enne, kui Nicholas rääkima hakkas. Ma ei teadnud, mida nad rääkisid – ma lihtsalt ei suutnud neid jälgida ja kuulata. Ma nägin ainult silma nurgast, kuidas Nathan selle plikaga tantsis ning kuidas nad üksteisele naeratasid ja silma vaatasid.
„Preili Katherine?“ nägin ma Amose suud liikumas ning järgmisel hetkel olin ma tema süles. Ma olin äkitselt lihtsalt tasakaalu kaotanud ja mu pea käis kohutavalt ringi. Ma kuulsin häguselt, kuidas muusika edasi mängis, kuid kõik inimesed olid äkitselt minu ümber – osad uudishimu pärast, teised murest ja kolmandad kuna nende kaaslased mind jälgisid.
„Ma saadan Teid koju,“ ütles Nicholas mind Burltoni sülest püsti aidates. „Kas Te suudate ise seista?“ Ma silmad seirasid hetkeks ümbrust ning nähes Nathani ehmunud nägu natukene eemal, raputasin abitult pead ja toetasin tungivalt Nicholase rinnale. Sellest võis tõesti saada aasta kõige kõmulisem pidu. Ma pidin ainult meeles pidama, et seda Victoriale rõhutada.
Pealkiri: Re: Jääkülm suudlus [21. osa] ![Jääkülm suudlus [21. osa] - Page 5 Icon_minitime](https://2img.net/i/fa/icon_minitime.gif){kind=icon}
23/2/2010, 21:03
(äkki kehalise õps lubab mu koju, kui ma isegi kõndida ei suuda korralikult?