Jääkülm suudlus [21. osa]

See, et Nathan teda hammustas oli geniaalne, täiesti sobiv ja ebaettearvatav.
Ruttu UUT !

tänud

Et uus osa siis Ma ei oska selle osa kohta küll mitte ühtegi sõna öelda, aga mulle meeldib see (vist) (Nagu ka kogu ülejäänud jutt)

15. osa

Veri mu peal. Need noateravused hambad ja need kohutavad punased silmad. Seal lihtsalt pidi olema midagi, mis selle kirjeldusele vastaks. Ja see kiirus, millega ma olin tagasi oma voodisse saanud. Ning tugevus, millega ta mind kinni oli hoidnud.

Ma võtsin järgmise lusikatäie suppi ning kallasin sellest poole endale sülle. See supp ei olnud just kõige parem toit, kuid kööki liha nõudma minna oleks olnud ka natukene liiga palju. Supp ei täida ju kõhtu, mõtlesin.

„Katherine, mis sa arvad siis?“ Mu silmad tõusid supikausist ning alles siis jõudis mulle kohale, et isa oli eelnevalt millestki rääkinud. Loodetavasti ei olnud tegemist millegi väga tähtsaga.

Ma võlusin ette võimalikult diplomaatilise näo ning näitasin isale, et ma tegelen väga hullu mõttetööga. Võib-olla see rahuldab teda, käis mul peast läbi.

„Härra le Bone lootis õhtupoole siit läbi astuda,“ lisas ta. „Ma loodan, et sul pole õhtuks mingeid plaane tehtud, sest oleks ju ebaviisakas külalist ootama jätta. Pealegi tuleb ta siia kindla põhjusega.“

Mu silmad läksid pärani hetkel, mil ma mõistsin, millest nüüd jutt käis. Ja ma oleks võinud kihla vedada, et ta tuleb siia uuesti jälle mu kätt paluma. Ning seekord pole mul mingit võimalust sealt põgeneda.

„Ma vist olen siis kodus,“ kostsin äärmise ebamäärasusega.

Veri kõikjal? Kõlas nagu need loomarünnakud, mille ohvriks see mees täna hommikul ja see õmbleja mõne nädala eest olid sattunud. Ja mis oli neil selle sisse kutsumisega? Selina oli maininud midagi, et neetutel ei ole võimalik elavate magamispaika sisse astuda, kuid ma ei suutnud sellele lausele mingit seletust leida.

„Kas sul pole kõht tühi?“ uuris isa ning tõi mu taaskord maa peale. Mul võttis hetke, et mõista, mida ta lausunud oli.

„Mitte väga,“ teatasin. Vähemalt ei suutnud minu meeletut isu see lahja supikene kohe kuidagi rahuldada. Ma vajasin midagi mehisemat. Liha. Või isegi mõnda puuvilja, mille närimisest ma juba mõnu tunneksin.

„Ega sa haigeks ei hakka jääma?“ päris ta murelikult.

Kõlas nagu suurepärane idee. Kuid tegelikult mul polnud tahtmist tänast päeva voodis vedeledes veeta. Mul oli küll vaja aega, et mõelda, kuid sellisel juhul istuks isa kuni minu uinumiseni mu voodi serval ning uuriks iga natukese aja tagant ega mul midagi vaja pole. Ei kõlanud nagu kõige parem variant mõttetööks üksinduses. Seega raputasin ma oma pead ning saatsin isale kergelt lohutava naeratuse.

Ma lurpisin moe pärast veel mõned lusikatäied suppi ning murdsin endale natukene sooja ja pehmet leiba. Sel hetkel oleks ma tõesti eelistanud kivikõva leiba, mida oleks saanud närida ja närida nii palju, et hambad praksuksid.

Siis ma lihtsalt ootasin, et isa ka oma supi söömise ära lõpetaks, kuigi ta ei nõudnud, et ma seal istuksin. Ta pigem lubas mul minna omi asju tegema. Samas ma vajasin momenti normaalses maailmas, kus poleks üleloomulikke olendeid. Kuid kui ta viimase tüki leiba endale suhu pistis ning lauast tõusma hakkas, olin ma juba püsti ning peaaegu
kihutasin oma tuppa.

Mul on ainult mõned tunnid enne le Bone'i saabumist, mõtlesin voodile maha istudes. Mu rikutud kleit oli vahetatud ühe kollase vastu ning mu juuksed lehvisid kergelt ümber mu õlgade. Ainsana andsid toimunud rünnakust märku hambajäljed mu kaelal, kuid mu juuksed varjasid need kerge vaevaga. Ja siis tundsin ma käe all üht paberitükki. Mu pilk rändas sellele ja ma tundsin ära oma ema kirja. Või siis täpsemalt selle, mille ta oli saanud salapäraselt N-ilt.

Äkitselt ei saanud ma enam aru, kust Nathan selle kirja üldse kätte oli saanud. Viimati oli see minust jäänud ju selle raamatu vahele, mis nüüd oli kuskil riiulis... Ja sel hetkel nägin ma maas vedelemas seda sama raamatut, lahtisena, kaaned üleval pool. Ma tõusin automaatselt voodilt, kükitasin raamatu juurde ja keerasin selle ringi. Pettumus vohas must läbi – ma ei tea, mida ma sealt leida oleks tahtnud, kuid igatahes seal seda ei olnud.

„Preili,“ sõnas Annie uksest sisse astudes, „Teie isa soovis, et ma Teid juba valmis hakkaks sättima.“

Ma võtsin raamatu põrandalt üles, sulgesin selle oma põlvede peal ja tõusin tagasi püsti. Ma asetasin selle voodile ning andsin Annie'le kerge noogutusega loa tegutsema hakata.

„Millist kleiti Te soovite kanda?“ uuris teenija garderoobi juurde minnes. „Kas seda helesinist või lillat?“ Ta näitas mulle võrdluseks kahte erineva lõikega kleiti.

„Ma tahan seda valget,“ kostsin hoopiski. „Ma ei plaani ennast mingi härra le Bone'i jaoks üles lüüa.“

„Aga Teie isa-“ Ma saatsin talle kurja pilgu, mis hetkega tüdruku suu sulges. „Kui Te nii arvate.“ Ta võttis mainitud valge kleidi kapist ja asetas sirgelt mulle voodi peale. Ma kõndisin tualettlaua juurde ning võtsin toolil istest. Annie võttis mu juustest kinni ning tõstis need kergelt üles, et näidata umbes, milline soeng tuleb. „Ja paneme juuksed siia üles, siis näevad kõik Teie pikka kaela-“

„Ei,“ urisesin ma, kui juba kaela mainimiseks läks, „juuksed jäävad nii nagu nad on. Lahti.“

„Aga, preili-“ Järjekordne kuri pilk pani ta vaikima. „Ma lähen siis otsin teile ühe peapaela.“ Ta tegi mu poole veel ühe kerge niksu ja lahkus toast.

Ma tõstsin juukseid nii palju kõrgemale, et ma oma kaela näeks. Vasakul pool olid selgesti eristatavad hammustusjäljed. Täpsemalt oli seal kaks sama suurt auku, kust alles mõnda aega tagasi oli verd jooksnud. Millegi pärast tundus mulle see jälg lihtsalt nii tuttav, kuid ma ei suutnud meenutada, kus ma seda näinud olin.

Uks avanes – Annie jõudis tagasi. Ma langetasin kiiresti juuksed ja vaatasin ennast peeglist. Mu silmad olid täpselt sama sinised kui tavaliselt ning see, kuidas valgus langes, muutis mu näojooned veelgi silmapaistvamaks. Aga siiski oli midagi mu juures valesti. Ma oleks nagu näost valgemaks muutunud.

„Kas valge või helesinine?“ küsis Annie kahte peapaela lehvitades. „Me võiksime Teie kleidilindi ka äravahetada.“

„Helesinine,“ kostsin tüdinud häälega. Sinine toob vähemalt mu silmad välja. Ja üleni valges näeks ma veel ekstrakahvatum välja. Teenija sidus peapaela mu juuste ümber ning naeratas iseendale tulemust nähes.

„Ta näete imeline välja,“ lausus ta mind peeglist silmitsedes.

Eriti imeline, kui tõsta mu juuksed veel natukene kõrgemale, mõtlesin ma silmi pööritades. Ma tõusin toolilt ja üritasin üldisemat pilti endast saada.

„Ma olen õhtusöögini raamatukogus,“ teatasin ma äkitselt nagu mingi jõu mõjul. Ma kujutasin ette, et kõige tõenäolisemalt leian ma vastuse just raamatute keskelt. „Sa võid seda ka isale öelda.“ Ma kiirustasin ukseni ja avasin selle, vaatasin veel korraks tagasi teenija poole ja lisasin: „Nii et, kui midagi vaja on, siis ma olen seal.“

Ma ei tea, kas ta vastas midagi, sest ma tõmbasin enda järel ukse kinni ning kiirustasin mööda koridori ühte suurde ruumi, mis seinast seinani oli raamatuid täis ja kus oli ainult üks pisikene sohvakene, mille peal tavaliselt mu isa istus ja luges. Kuid nagu ma arvanud olin, siis praegu teda polnud siin.

Ma vaatasin hetkeks riiuleid, mis erinevate teostega täidetud oli ja hetkeks haaras mu endasse masendus – kuidas ma peaksin siit midagi üldse üles leidma? Eriti kui mul polnud aimugi, mida täpselt otsida.

Ma kõndisin esimese riiuli juurde ning võtsin sealt ühe suvalise raamatu. Ma sirvisin seda kiiresti, panin selle tagasi riiulisse ja võtsin järgmise. Ning toimisin järgmisega täpselt samamoodi. Ja ülejärgmisega ning veel mõnekümne raamatuga, kuid tunni ajaga polnud ma ikkagi kaugemale jõudnud. Ma võtsin seekord lausa kolm raamatut korraga ja istusin nende keskele sohva peale.

Üks käsitsi kirjutatud sõna ühest nendest raamatutest köitis mu tähelepanu. Ning kogu see tekst, mis selle kõrvale oli täpsustavalt kirjutatud. Üleloomulike võimetega vereimeja. Veel lühemalt ja täpsemalt ei olnudki võimalik Nathanit iseloomustada. Ma vahtisin seda ühte sõna ning mulle meenus üks jutt lapsepõlvest. Ema oli mulle rääkinud, et lisaks printsessidele ja haldjatele eksisteerivad muinasjutumaailmas libahundid ja...

Ma lükkasin hoolimatult raamatu enda sülest, tõstsin lohakalt ühe käega kleidiserva ja jooksin välja raamatukogust. Ma kihutasin mööda koridori, kiiresti trepist alla ning nägin veel enne ukse avamist, et isa kõndis just selle poole.

„Tere, preil-“ jõudis härra le Bone veel öelda enne, kui mu teelt eest pidi hüppama. Vaatamata oma kiirusele suutsin ma näha igat näoilmet ja ka kõige pisemaid liigutusi mu ümber. Eriti hästi jäid mulle meelde isa üllatusest suured silmad ja le Bone'i ehmunud nägu.

Ma lootsin, et mu jalad juhivad mind õiges suunas, sest ma ei suutnud enam mäletada, kus täpselt ta elanud oli. Kuid ma nägin juba seda maja, mida oli võimatu unustada. Ma astusin need paar sammu trepist üles ning tõstsin käe ja koputasin valjult uksele. Ma ei suutnud enam hingata ja mu jalad värisesid all, kuid ma ei saanud enam
põgeneda. Mitte nüüd.

„Ega sa haigeks ei hakka jääma?“ päris ta murelikult.
Kõlas nagu suurepärane idee.

Ihhii. xD (Y)

Mõnusalt uusi osi on tulnud. :) Me likes it.

Millegipärast mulle ei meeldi see, et nüüd salapära kadunud on... kuigi varem või hiljem pidi see ju juhtuma.

Uuut!

oi, aitähh :)

tegelikult on mul endal ka nii kahju, et kogu see teadmatus nagu läinud on. kuidagi palju imelikum on aga samas oli see vältimatu, sest no, kes laseb ennast vampiiril hammustada (mitte just väga vabatahtlikult, aga ikkagi ) ja siis ei taha teada saada, kes see inimene on.

Jupp. Aga ootame ja vaatame, mis edasi saab. ;D
Pikk see jutt tulla võib?

Ma tõesti ei tea mul on nii palju ideid, mis juhtuda võib ja värki ja mulle kohutavalt meeldib seda juttu kirjutada, samas ei saa väga liiale ka minna. (nii et kui ära hakkab pöörama jutt, siis võid sa mind müksata siis saab ära lõpetada ) aga eks näib siis jooksvalt

Selge.

Mida rohkem osasid tuleb, seda parem.


(Y)(Y)(Y)

samas kui ma teid praegu ära hellitan ja kooli ajal vb üks osa nädalas tuleb, siis see pole ka ju hea aga ma kardan, et homme ei saa uut osa (sest mul vaja referaat valmis teha ning ma olen selle jälle nii osavalt viimasele minutile jätnud)

Nii-nii Selle osakohta siis no comments Ja järgmine osa tuleb vist alles järgisel nädalal.


16. osa

„Preili Katherine?“ Ukse avas see sama teenijanaine, kes mind hooldanud oli sellel päeval, kui Nathan mu läbimärjana tänavalt üles korjas. Ta silmis oli õnnesäde ja ta suu kaardunud rõõmsasse naeratusse. „Palun, astuge sisse.“ Ta viipas käega ja astus mu tee pealt eest. „Tulge võtke elutoas istet.“ Ta juhatas mu juba tuttavasse ruumi. „Ma kutsus kohe härra-“

„Aitäh, Martha,“ kostis naise selja tagant, ma keerasin ennast automaatselt selle hääle peale ringi ning nägin, et Nathan astus just elutoa uksest sisse. „Palun jäta meid omavahele.“

Ma oleks tahtnud vastu vaielda ning avasin juba suu, et midagi takistavat öelda, kuid sulgesin selle siis ja vaatasin, kuidas Martha toast välja kõndis. Mu pilk liikus tagasi noormehele, kes must ainult kolme-nelja meetri kaugusel seisis. Temast õhkas taas seda ohtlikust. Ma seisin liikumatult ning vahtisin teda ainupulgi, silmad hirmust suured. Aga ta ei plaaninudki midagi öelda.

„Mis sa oled?“ küsisin ma viimaks karmilt. Ta silmitses mind ettevaatlikult, kohati isegi paluvalt, kuid ma kordasin veel julgemalt ja valjemalt: „Mis asi sa oled?“ Ma surusin kogu oma paanika alla ning hoidsin lõua uhkel üleval.

„Sa tead,“ tõdes ta vaikselt. Ta vaatasin korraks maha ning näris kibedalt oma alahuult. Kui ta üles tagasi vaatas, raputasin ma kiirusti pead. Ta hingas veel korra sügavalt sisse.

„Katherine,“ ütles ta mulle tõsiselt otsa vaadates, „ma ei tahtnud, et nii läheks.“ Tema silmad puurisid aina tugevamalt minu omi. „Ma ei soovinud sind sellesse kaasata.“

„Mis asi sa oled?“ Ma rõhutasin iga oma sõna.

Ta vaatas veel korraks maha, hingas sügavalt sisse enne, kui pilgu tagasi minule tõstis. „Ma olen-“ ta hammustas veel korra omale huulde, „-vampiir.“

„Mida ma siin üldse teen?“ küsisin rohkem endalt pisarad kurgus. Mu mõistus käskis joosta ning mu jalad tegid koostööd üritades tema eest põgeneda. Ma polnud veel uksenigi jõudnud, kui ta äkitselt taas mu ees seisis. Uskumatu kiirus, märkis mu alateadvus.

„Katherine, palun, ma ei soovi sulle haiget teha,“ lausus noormees oma anuvate silmadega mind puurides.

„Juba tegid,“ teatasin talle ja üritasin tast kiiresti eemale põigata, kuid tema refleksid olid kordades kiiremad kui minu omad. Ma polnud jõudnud veel silmagi pilgutada, kui ta jälle mul ees seisis. Ta käed võtsid mu õlgadest kinni ning ta pilk sundis mind talle otsa vaatama.

„Palun, Katherine,“ anust ta mind südantlõhestava häälega. „Palun luba mul seletada.“

Ma astusin poolikute sammudega enda selja taha, et eemalduda kiskjast mu ees. Mu silmad otsisid veel mõnda varianti põgenemiseks ja mu mõistus üritas neist igat põhjalikult kaaluda.

„Lase mul minna, palun,“ ütlesin talle paluvalt. Ma tundsin, kuidas mu silmist viimaks pisaraid jooksma hakkas. Ma ei kartnud teda enam, kuid ma tahtsin seal majast minema. Ma tahtsin lihtsalt tema juurest minema.

„Katherine,“ sõnas Nathan mulle sügavale silma vaadates, „palun luba mul sulle kõike seletada. Ma võin sulle kõigest rääkida.“

Ma raputasin jäärapäiselt pead ning pühkisin käeseljaga põskedelt pisaraid. Ma ei tahtnud kuulda mitte midagi vampiiride kohta, keda tegelikult ei olnud olemaski. Kaine mõistus ei lubanud mul seda uskuda. Hetkeks tundsin ma ennast kui pisikene tütarlaps, kes meeleheitlikult üritab uskuda, et muinasjutud pole tõsi. Ainult, et muinasjuttudest oli sellisel juhul asi kaugel.

Nathan langetas pea, kuid ei võtnud ära oma käsi, mis mind siiani õlgadest kinni hoidsid.

„Katherine, ma luban, et ei tee sulle haiget,“ lausus ta uuesti üles vaadates. „Ei, ma vannun seda. Aga palun luba mul seletada.“

„Ma tahan koju,“ teatasin oma nutuse häälega. Ma tahtsin teki alla pugeda ja uskuda hommikul ärgates, et kõik, mis minuga täna juhtunud oli, oli kõigest jube unenägu. „Miks sa ei lase mul koju minna?“

„Hästi,“ ütles noormees viimaks ning lasi mu ühe õla vabaks. „Aga palun, sa pead lubama, et ei räägi kellelegi sõnagi sellest.“

„Miks?“ küsisin ning mu hääl murdus.

„See pole turvaline ei sinule ega ka minule,“ kostis Nathan mulle tõsiselt otsa vaadates. „Ja kui mina saan veel põgeneda, siis sul pole kuhugi minna.“

Ma mõtlesin hetke ning laususin viimaks allaandlikult: „Hästi. Ma ei räägi sellest kellelegi, kuid palun luba mul minna koju.“ Mu hääl oli siiani hädine ning mu silmi ilustasid ikka veel säravad soolapisarad.

Ta lasi ka mu teise õla lahti ja noogutas mu tee pealt ära astudes. Ma kõndisin kiiresti elutoast välja ning kiirustasin kõige otsemat teed pidi välisuksest välja. Ma vaatasin veel korraks enne ukse enda järgi sulgemist oma selja taha, et ainult näha tühja ukseava, kus alles sekundite eest Nathan seisnud oli.

Ma kõndisin väga aeglaselt – asetades mõtlikult jala jala ette, hoides selja uhkelt sirge ja lõua püsti. Sellegi poolest ei jäänud mul väga palju aega ümbrust uurida. Ma üritasin seda kõike kuidagi enda jaoks kokku võtta. Kuid mu mõistus tõrkus ikka veel. Esimest korda elus tahtsin ma tagasi seda igavat elu, mida ma olin elanud enne Nathaniga kohtumist.

Ilma mõtlemata koputasin ma tuttavale uksele ning ootasin, et keegi selle avaks. Natukene rohkem kui minuti pärast seisis ukseavas noorem meesterahvas, kes mulle oma tavapärast meelitavat naeratust näitas. Poleks ta kõigest vaene teener, võiks temaga väga lõbus olla, käis mul hetkel peast läbi.

„Preili Katherine,“ sõnas poiss, „kas Te soovite sisse astuda?“

Ma astusin sisse tuttavasse majasse, kus ma lugematutel kordadel olin käinud. Ma teadsin peast igat maali, igat nurka, isegi iga voodialust selles majas. Ma tundsin, kuidas ma olin sisse astunud justkui reaalsusesse.

„Kas ma kutsun preili Victoria?“ pakkus noormees.

Ma vaatasin hetkeks minuvanust poissi, tema kuldseid juukseid, mis olid mõnusalt sassis, tema tulirohelisi silmi ja minust natukene tumedamat nahka, mis andis märku meie seisuvahest. Ta nina oli natukene konksus ning suujooned natukene ebaühtlased, kuid näojooned üldiselt siiski kenad.

„Hiljem,“ laususin talle natukene lähemale astudes oma kõige võrgutavama hääletooniga. Ma teadsin, et olen nutmisest veel näost punane, kuid see ei kõigutanud mind karvavõrtki. Ma olen nii kindel, et Victoria on mulle millalgi tema nime öelnud, mõtlesin käigu pealt meenutades. Ma hammustasin kergelt oma alahuult ning ma nägin seda kutsikapilku tema silmis. Hea oli jälle oma alal tagasi olla. Jäi ainult loota, et keegi parasjagu sisse ei plaaninud astuda.

„Preili, kas Te-“

Ma surusin talle oma nimetissõrme suule ning naeratasin narritavalt. Ma suudlesin teda kergelt suule ning lükkasin vähekene tahapoole, kus ma teadsin olevat üks tuba, mida Goldid juba aastaid polnud kasutanud. Ma avasin kerge liigutusega ta selja taga oleva ukse ja suudlesin teda sinna sisenedes. Vähemalt selles suhtes oli mul õigus olnud – tuba oli tõesti peaaegu tühi. Selle keskel seisis ainult üks vana voodi.

Mu sõrmed harutasid osavalt ta pluusinööpe, samas kui mu suu teda ahnelt suudles. Tema käed olid kordamööda mu pihal ja juustes. Ma juhatasin teda kõige otsesemat teed pidi voodile ning lükkasin ta sinna pikali, ronides ise ta peale istuma. Poiss tõmbas mu kleidipaela lahti ning aitas mu kleidi kiiresti üle pea tõmmata. Seejärel tõmbas ta endal ka pluusi seljast ning ma libistasin oma käed üle tema lihaselise kõhu.

Samal ajal kui tema käed mu korseti paelu arutama asusid, võtsin mina lahti ta püksinööbid ja suudlesin teda aeglaselt, liikudes kaela pealt alakõhuni. Ma tundsin, kuidas ta mu korseti lahti sai ning ma tõusin uuesti piisavalt, et teda jälle suu peale suudelda. Ma tundsin jälle enda kontrolli ja seda ma vajanud olingi.

Eeh... lõpu ideest ei saa ma aru. Kontrolli saab ka muudmoodi kui teenreid kabistades. (Kui mul midagi kahe silma vahele ei jäänd jälle. )

Aga tead, mis?
Mulle meeldib. Nagu täiega meeldib.
Pole selline... kuidas nüüd öelda. Mulle meeldib, et katherine "ei pane Bellat" ehk siis et tal on jumala suva, et Nate on vampiir ja värki. Mulle meeldib, et ta kardab... et ta ei taha Nate'iga midagi tegemist teha... mujal pole sellist asja kohanud.
Muidu pakutakse kohe kaela ja oo lover, make me yours.

Vot.

UUUUT!

EDIT: Ammu pole nii pikka kommentaari kirjutanud..

See lõpp on lihtsalt tüüpiline Katherine, kes saab ükskõik kelle, kui ta seda tahab

Tänud Sa muutsid mu päeva kohe ilusaks nüüd ema niikuinii imestab, et mis ma siin omaette tema arvuti taga naeran

Nii hea

aitähh :)

Natukene jäi nüüd vahepeal siia pisikene vahe, aga tegelikult olen ma isegi õnnelik, et seda osa kohe üles ei pannud. Ma poleks siis saanud enam ühte detaili muuta ju


17. osa

Ta tõmbas mu korseti tugevalt kinni ning ma pöörasin ennast tagasi näoga tema poole. Oliveri – ma olin vahepeal välja mõelnud ka tema nime – silmad särasid rõõmust, kui ma teda veel ühe korra, seekord viimase, uuesti suudlesin. Samal ajal kui mina kleidi üle pea libistasin, pani tema oma pluusinööpe kinni. Ma vaatasin peaaegu kahetsusega, kuidas need kõhulihased peitu kadusid ja naeratasin veel korra noormehele. Ta sirutas sõnatult oma käed, et mu selja peal pael kinni siduda. Ma tõmbasin kiiresti sõrmedega läbi oma juuste ning kiirustasin ukse juurde. Ma saatsin Oliverile veel ühe võluva pilgu ja libisesin kiiresti uksepraost tagasi koridori.

Ma kõndisin rahulikul sammul trepist üles ning kõige otsemat teed pidi Victoria ukse taha. Ma koputasin viisakalt ning lisasin: „See olen mina, Katherine.“

Victoria avas ukse. Ta saatis mulle ootamatult suure naeratuse ja viipas, et ma sisse astuks. Ma kõndisin üle ukseläve ning mu pilk jäi pidama peeglil, kust oli näha, et isegi pärast selliseid reeglite rikkumisi võis suurepärane välja näha. Vähemalt polnud mu nägu enam nutmisest punane, vaid nüüd õhetasid mu põsed armsalt.

„Ja millega olen ma sellise au ära teeninud?“ küsis tüdruk oma voodi serval istet võttes.

„Ma lihtsalt-“ Vajasin kedagi, kellega saaks lõpmatult arutada, millist kleiti järgmisel ballil kanda? Kedagi, kes poleks vampiir ega nõid ega mingi muu elukas? Ma ei osanud seda lauset lõpetada nii, et see kõlaks tõeselt, kuid ei räägiks kellegi saladust välja. Kuidas ma üldse nii mitmega juba seotud olin saanud? Ma ohkasin mõtlikult.

„Kas juhtus midagi?“ päris Victoria murelikult.

„Isa korraldas mulle täna järjekordse kohtumise le Bone'iga,“ teatasin siis tüdruku kõrvale potsatades. „Ja seegi kord ma põgenesin tema eest. Ning kui ma nüüd koju lähen, siis lööb isa mu maha. Ta arvab, et ma olen kasvatamatu jõmpsikas.“

„Vaene laps,“ sõnas neiu ning kallistas mind rutakalt.

„Ja millest sina nii ärevuses oled?“ uurisin. Ta oli kogu aja kui sütel istunud ning ta oleks vist juba ammu minema jooksnud, kui oleks saanud.

„Ei midagi,“ kostis tüdruk sellise häälega, et ikka on küll midagi. Ta vaatas korraks
mulle otsa ning lisas siis õide puhkedes: „Mul oli täna suurepärane kohting.“ Ta silmad särasid kui tulukesed õnnest. „Ja kõik oli nii kena. Ja ta oli nii armas.“

„Kellega?“ küsisin.

„Härra William Parkeriga.“ Neiu näol oli uhke naeratus, kui ta õnnelikult voodilt püsti tõusis. William oli muidugi täpselt selline mees, kellest Victoria alati unistanud oli. Ta oli rikas, heast perekonnast ning superhea välimusega. Ja temast ei õhkunud tapvat – ja sellel korral sõna kõige otsesemas mõttes – salapära. „Me käisime lõunat söömas pargis ja seejärel jalutasime veel lõpmatult kaua mööda parki ringi. Ta rääkis nii tarka juttu.“

„Ja su ema on nõus, kui sa temaga abielluks?“ uurisin natukene kadedalt. Miks ei võinud minu isa lubada minul valida, kellega mina oma tuleviku koos veeta tahan?

„Muidugi,“ plahvatas ta õnnelikult peegli ees keerutades. Samas, kelle ma siis valiks? Ma jääks igaveseks vanatüdrukuks, kuigi mind ei isutanud kohe üldse koht proua Atlee asemel. Linna suurim klatšimoor/vanatüdruk preili Maline? Jääb ära. „Ta lubas homme lõunasöögile tulla minu juurde.“ Ta peatus hetkeks ning vaatas mulle otsa suurte üllatunud silmadega. „Ma ei tea, mida ma selga panen.“ Ta kiirustas oma riidekapi juurde, avas selle ja hakkas endale sobivat kleiti otsima.

Tere tulemast reaalsusesse, ütles hääl mu peas valjusti.

„Kas ma paneks roosa kleidi või rohelise kleidi?“ Ta tõstis kaks peaaegu identset kleiti kapist välja ja sukeldus uuesti oma riidekapi avarustesse. „Või kollase?“

Ma tõusin voodilt, võtsin esimese kleidi enda kätte ja tõstsin selle Victoria ette, hinnates ise pea viltu, kas see sobiks lõunale härra Parkeriga. Ma pidin tunnistama, et roosa pole just väga Victoria värv. Samas kui roheline kleit sulas ühte nii tema juuksetooniga kui ka tumeroheliste silmadega.

„Pane see,“ sõnasin talle rohelist kleiti ulatades. „See on lihtsalt super.“ Ma võtsin voodi pealt roosa kleidi ning enne, kui ma selle talle tagasi andsin, tõstsin selle enda kleidi ette ja vaatasin hetkeks peeglisse. Jah, mulle sobis see nii palju paremini kui talle.

„Preili Victoria?“ Keegi koputas vaikselt toa uksele.

„Sisse,“ lausus Victoria kapiuksi kinni pannes. Tuppa sisenes tuttav kolmekümnendates teenijanaine. Matilda oli kunagi olnud Victoria lapsehoidja ning nüüd täitis tüdruku ihuteenijanna kohustusi.

„Preili Katherine,“ ütles ta mulle kergelt niksu tehes. „Nii meeldiv Teid siin näha. Kas Te plaanite ööseks jääda?“

„Nii väga kui ma ka seda ei tahaks,“ kostsin, „siis pean ma tõesti juba koju minema.“ Ma heitsin kiire pilgu aknast välja ning see näitas mulle, et õues hakkas juba tõesti pimedaks minema. „Ja tegelikult ma olingi juba lahkumas.“ Ma kallistasin kergelt Victoriat ning naeratasin Matildale toast lahkudes. Enne ukse sulgemist vaatasin veel korraks Victoriale otsa ja lisasin: „Aga ma tulen varsti tagasi ja ma tahan siis kõiki detaile.“ Ma nägin, et ta sai aru, millest ma rääkisin.

Ma kiirustasin trepist alla ning astusin juba mõne hetke pärast uksest välja õue, kus möllas järjekordne torm. Vihma veel ei sadanud, kuid ma tundsin, et ilma jakita õues olla oli ikkagi tõeline piin. Ma hõõrusin korraks oma käsivarsi, hingasin sügavalt sisse enne, kui läbi tuule kodu poole hakkasin murdma.

Kui ma viimaks koduuksele koputasin, tundsin ma ennast nagu jäätükk. Mu nina tilkus sellest külmast ning ma isegi ei tundnud enam, et koju minemine oli paha mõte. Ma tahtsin lihtsalt sisse saada. Ja ma pidin lootma, et isa mulle leivalabidaga vastu ei kõndinud. Samas olin ma külmast juba nii tuimaks muutunud, et poleks isegi tundnud, kui ta mulle sellega virutanud oleks.

„Preili Katherine,“ ütles üks vanem teenija ust avades õnnelikult. Ta tõmbas mu kiiresti uksest sisse ning kallistas mind tugevasti. „Kõik on juba murest murtud. Eriti Teie isa. Tulge, ma otsin Teile mõned tekid. Härra ootab Teid elutoas.“ Ta vedas mu enda järel elutuppa ning lükkas mu sinna sisse.

„Katherine.“ Mu isa hüppas kergendatult diivanilt püsti ning peaaegu lendas minu poole. Ta embas mind kordades tugevamalt kui teenijanaine oli seda teinud ning suudles mind pea peale. Siis vaatas ta mulle tagasi silma ja sõnas: „Palun ära seda enam kunagi mulle tee.“

„Sa polegi pahane?“ küsisin isa tugevasti kallistades.

„Muidugi mitte,“ kostis ta. „Aga homme õhtul sööme me koos härra le Bone'iga õhtust. Ta oli pisut pettunud, kui sa ära jooksid ning tagasi ei tulnudki. Tal oli sulle midagi äärmiselt tähtsat öelda.“

See oli minu signaal. „Ma lähen nüüd magama,“ laususin aigutades, lasin isast lahti ning jätsin veel enne lahkumist talle põse peale pisikese musi. „Head ööd!“

„Ilusaid unesid, kullakene!“ hõikas ta mulle järgi.

Ma astusin väsinuna trepist üles ja kõndisin rahulikult oma tuppa. Ma võtsin garderoobist oma öösärgi, vahetasin kiiresti riided – iseseisvalt muide – ning toppisin oma päevariided kuidagi suvaliselt tagasi garderoobi. Seejärel hakkasin ma voodit ilusti sättima. Ma tahtsin just hakata patja kloppima, kui ma nägin padja peal seisvat kirja.

Muidu väga hea, ainult, et silma jäi kriipima sõna "super". Kahtlen, et siis ka super millegi kohta öeldi.

nüüd siis kasutati

tänud muidu :)

Ma võtsin garderoobist oma öösärgi, vahetasin kiiresti riided – iseseisvalt muide

HAAA! XD

Ei, hea oli. Tahaks juba järgmist osa. Mulle meeldis selle osa algus. jeruu.
Ciao.

Katherine on ikka palju arenenud, või mis?

järgmine osa on väga pooleli veel igatahes suured tänud

On, onnn...

Lõpeta ära. (Y)

ma ei suuda praegu mul sees keerab ja ma ootan, et südaöö juba kätte jõuaks (või siis ka mitte, ma enam ei tea )

Homme on Mael sünnipäev, seda ei juhtu iga päev... *laulab*
Aga eks ma siis ootan. Et sa üle saaksid oma südamepööritusest.

põhjus pidutsemiseks?
homme ehk... kui ma homme just masendunult ei nuta. *sülitab kolm korda üle vasaku õla*

Nah. Pidu tuleb tal hiljem.

Ära nuta.