Jääkülm suudlus [21. osa]

ma tegelikult kirjutasin mingi suht suurelt sinna, mis edasi juhtuma hakkab.. aga samas ma ei usu, et sa täiesti ära arvad, mis toimub

see ära jooksmine oli jama, aga see kukkus täna kõige normaalsemalt välja..

aga tänud :)

igatahes tänud

ma siis VÕTSIN nüüd aega, et kirjutada aega läks, aga välja kujunes isegi üpriski normaalne.. (see sõna 'aeg' kordub siin nagu töövihikus oli üks lause: Kas sinu sõbra sõber on ka sinu sõber või..?)

6. osa

„Seal oli kunagi see üks noormees, kellega ma kogu oma elu oleks soovinud veeta. Ma armastasin teda rohkem kui kedagi teist.“ Ma vaatasin oma emale kurbade silmadega otsa. „Kullakene,“ kallistas ta mind tugevalt, „aga mitte kunagi pole ma kedagi sinust rohkem armastanud. Kuid mu vanemad olid meie suhte vastu. Aga tea, Katherine, et mitte kunagi ei luba ma sellisel asjal sinuga juhtuda.“ Ta suudles mind õrnalt otsaesisele ning pani teki korralikult peale.

Ma hingasin sügavalt sisse ja avasin maja ukse. Ta seisis siiani seal ning naeratas meeldivalt. Ma võisin ainult kujutada, kui jube ma välja nägin – segamini juuksepahmakat kontrollis ainult üks kuldne peapael ning mu nägu oli vihastamisest siiani punane. Kas kellelgi oleks võinud veel ideaalsemat ajastust olla? Vist mitte. Kuid tema oli ju ajastamise peale lausa professionaal.

„Tere päevast, preili Maline,“ lausus ta mesimagusa häälega. „Kuidas Te magasite?“ Noormees ei näinud isegi välja nagu sooviks ta sisse astuda. Vastupidiselt tundus ta piisavalt rahul ka ukse taga seistes.

„Härra Rowe,“ kostsin ja tegin pisikese niksu. Mu suule oli juba ilmunud tõeliselt suur naeratus. „Hästi, tänan. Ja Teie?“ Ma teadsin, et saabub moment, mil ma pean eilse pärast vabandama, kuid ma üritasin seda võimalikult kaua edasi lükata.

„Rahutult,“ tunnistas ta ausalt.

„Ja miks te veel sealpool uksepiita seisate?“ küsisin lõbusamalt. Kuid Nathani silmis süttis mingi säde, mis mu kõhu hetkeks keerama ning südame kiiresti põksuma pani. Ja sugugi mitte heas mõttes, pigem lõi äkitselt põlema mingisugune ohutuli, aga mul polnud õrna aimugi miks.

„Mind pole sisse kutsutud,“ lausus ta nagu see oleks kõige tavalisem asi, kuid see säde oli seal ikkagi.

„Aga palun,“ teatasin rõõmsalt naeratades, „härra Rowe, kas Te sooviksite sisse astuda?“ Ma astusin kahe sammuga ukse eest ära, et noormees sisse lasta. Nathan seisis siiani välja, vaatas märkamatult kiiresti paremale ja vasakule justkui kaheldes ning astus siis majja rahuloleva muigega sisse.

„Ega ma Teid ei seganud siia tulles?“ küsis noormees ja lükkas oma selja taga majaukse kinni.

„Tegelikult mitte,“ valetasin. Ta oleks võinud siiski parema aja valida. „Teate,“ laususin häält tasandades, „ma sooviksin...“ Mu kurk oli kuivanud – see polnud lihtsalt mina, kes teiste ees vabandas. Tavaliselt tegid seda kõik teised ja minu ees. Rowe vaatas mind arusaamatult. „Eile...“

Nathan asetas oma nimetissõrme mulle suule ning raputas väikese naeratusega vaikselt pead. „See polnud midagi. Ärge muretsege.“

Ma langetasin tasase ohkega pea. Ja tabasin ennast mõttelt, et Nathan on siiani teine inimene, kelle juuresolekul olen ma mina ise. Esimene oli olnud mu ema, kuid viimased neli aastat polnud enam tedagi.

„Teil on ilus maja,“ kommenteeris Rowe ümbrust uurides. Me seisime siiani esikus ning ma olin jälle täiesti teadlik, et isa ja le Bone võivad siiani elutoas istuda ja igat sõna pealt kuulata. „Väike ja hubane,“ täpsustas ta. Muidugi väike, eriti kui tema lossiga võrrelda.

„Aitäh,“ laususin sellegi poolest. Ma asetasin vasaku käe näpu enda suu peale vihjates, et noormees vaikselt oleks, ning haarasin teise käega tema omast kinni. Siin majas oli ka privaatsemaid kohti, kus isa meie vestlust pealt kuulata ei saanud. Ma tirisin ta vaikselt trepist üles ning kõige esimesest uksest sisse.

Tegemist polnud küll kõige ilusama toaga meie majas ning minu omaga ei saanud seda võrreldagi, kuid see oli nii tavaline koht, et isa polnud kunagi mõelnud sellele, et mind siit otsida. Victoria ja mina olime kunagi siin lõpmatuseni ennast peitnud ja igasuguseid jutte välja mõelnud. Seda samal ajal kui vanemad inimesed – ehk meie enda vanemad – alumisel korrusel teed olid joonud ning täiskasvanud inimeste juttu ajanud.

„Ja mida me siin teeme?“ küsis noormees tuba silmitsedes. Sisustusega tuba ei hiilanud ning viimasel ajal olime me siia paigutanud kõik asjad, mida enam ei vajanud. Seega tõi iga asja vaatamine mulle peaaegu pisarad silma – enamik neist olid seotud inimesega, keda ma elus kõige rohkem olin armastanud. Emaga.

„Elutuba on natukene ülerahvastatud ning esik pole just kõige turvalisem koht siin majas,“ teatasin. Minu parem käsi hoidis siiani tema vasakust kinni ja ta ei lasknud isegi siis lahti, kui ma lähimale diivanile istusin. Selle asemel istus ta sinna samma minu kõrvale. Nathani pilk rändas tasakesi mu hõbedasele kaelakeele, millega ma alateadlikult mängima
olin hakanud.

„Kust Te selle saite?“ päris ta silmadega vihjates. Kaelakee oli tehtud puhtast hõbedast – või nii puhtast, kui see üldse võimalik oli – ning selle otsas rippus näpuotsasuurune valge ümar ripats.

„See kuulus kunagi mu emale,“ kostsin. „Pärast tema surma sain ma kõik ta asjad endale.“ Ma keerasin pilgu noormehelt ära ning silmitsesin mõtlikult tema selja tagust beežikat seina. „Kas see on normaalne, et pärast kõiki neid aastaid, igatsen ma teda ikka veel?“

„Muidugi,“ ütles Nathan ning alles siis sain ma aru, et olin oma mõtte ka valjusti välja öelnud. Ma vaatasin uuesti talle otsa ning noormehe parem käsi pühkis mu põselt ühe pisara, mis sinna märkamatult oli voolanud. „Ärge unustage, et meie poolt armastatud inimene ei sure kunagi. Teda pole küll siin, kuid ta on meie südames. Igavesti.“

Ma lasin ta käest lahti ning tõusin püsti, üritades oma pisaraid varjata. Kuidas ta suutis mind üldse välja kannatada? Eile olin ma tema peale karjunud, nagu oleks see tema süü, et isa mind le Bone'ile mehele üritab panna, ja nüüd juba nutsin tema õla najal.

„Katherine,“ lausus noormees minust selja tagant kinni võttes. Mu nimi kõlas tema suus nii ilusti, nii loomulikult, peaaegu sama hästi kui kunagi mu ema suus. Ta keeras mu õrnalt ümber, et ma näoga tema poole seisaksin.

Midagi mõtlemata küünitasin ma tema poole ning suudlesin teda. Minu esimene suudlus üldse. Ja ta isegi ei tõuganud mind ära, nagu ma oleks pakkunud, vaid tõmbas mu veel tugevamalt enda vastu, hoides oma käsi mu pihal. Minu üks käsi puhkas tema õlal ning teine sasis hoolega Nathani juukseid. Kuid kõigest hetke pärast tõmbus ta natukene eemale.

„See-“ sõnas ta õrnalt hingeldades ja surus oma suu veel korra minu omale, „-pole üldse-“ veel üks pisikene musi, „-reeglitekohane.“ Nathan vaatas mulle sügavalt silma ning tõmbas õrnalt oma käeseljaga üle mu põse. Ma sulgesin õrnalt silmad ja toetasin ennast tema rinna vasta.

„Palun, lubage mulle üht,“ ütles noormees mind tugevalt enda vastas hoides. „Ärge seda kaelakeed enam kunagi ära võtke.“

No väga tubli.

Väga, väga, väga tubli.

Ja nii tuleb iga päev teha. :DAega VÕTTA. vahel tõesti ei unune... ss üle päeva. (6)

Osa oli hea kuni suudluseni. Mulle meeldis nende selline... maidea nüüd... See oli järsk. Praadimine oleks mõnusamolnud. Vähemalt mina eelistaks nii.

Uut.

Kellelgi oli see sõna signas kunagi. Olen kallunud sama teha... xD Säästab vaevast.

see signasse panek on hea mõte aga samas, kui sa loed mingit jura juttu ja siis kirjutad hästi kurja kommentaari ja siis vaatab, et soovid uut (mitte et ma selliseid jutte väga palju loeks )

see suudlus on praegu väga hea eesmärgiga tehtud (või vähemalt mõte oli selline )

aga suured tänud

PS. ma tõesti üritan tihemini seda aega VÕTTA (aga see hakkab vist tulema rohkem uneajast )

Tõesti ei jõua***

Uneajast ei näpista mina kohe mitte midagi.

nädala see küll ei jõua ja mul on valida, kas kannatavad hinded või uni (ja tegelikult kui uni kannatab, siis hakkavad varsti hinded ka kannatama... ) nii et..

Nii et siis võta aega õppimisest. (I) kannatavad ainult hinded.

see on hea variant

Väga.

aga võib-olla võtaks selle aja hoopis kooli arvelt? vähemalt kirjutada ma siis oskan ja mida veel vaja on? kellel seda ülikooli kunagi üldse vaja on läinud?

Käib kah. Peaasi, et uued osad platsis oleks.

ja sa lähed seletad mu direktorile, miks ma enam koolis ei käi? sa võid kõik teised ka kaasa võtta, kes seda juttu loevad

Häh, mis sest põhjusest. Saab ilma ka.

jah, kui kuidagi ei saa, siis kuidagi saab alati

Justament.- :d

Kas sa kirjutaksid palun uue osa
*kiisu silmad*

see on hea mõte
ja ma loodan, et homme on aega sellega töötada (aga midagi kindlat ei saa lubada). sellegi poolest võin kinnitada, et peale kolmandat märtsi hakkavad osad natukenegi tihedamalt tulema

Nonäete kõige kiiremini saab uue osa, kui ma ei mõtle, et selle peab kohe valmis kirjutama et siis väike pilguheit ka sellele, milline Katherine enne Nathanit oli

7. osa

„Katherine,“ ütles ta magus hääl ning ta sõrmed võtsid mu lõuast tugevalt kinni, sundides mind talle otsa vaatama, „seda ei juhtunud. Kas sa mõistad?“ Ma üritasin meeleheitlikult oma pead raputada.

„Aga see ju juhtus,“ jäin ma endale juba mitmendat korda kindlaks. Mu hääles oli tunda juba nutumaitset, sest Nathan oli mulle üle pika aja näidanud, kus asus tegelikult päike. Peale ema surma oli olnud tema esimene inimene, kes oli minust hoolinud. Kas ma olin seda tõesti endale ette kujutanud? Kõike seda? Ka seda pilku, millega ta mind vaatas? Ju siis.

„Katherine, see pole turvaline.“ Noormehe kütkestavad silmad üritasid mind veenda, aga nähes, et see just kõige paremini ei tööta, heitis ta pilgu hetkeks kõrvale. Ennast kogununa, vaatas ta mulle uuesti otsa, palju süngemalt kui enne. „Katherine, Te pole kunagi minu jaoks midagi tähendanud. Ja Te peate sellest aru saama.“ Millegi pärast oligi see kõik liiga hea tundunud, et olla tõsi.

Ma ei osanud talle midagi vastata. Ju siis olin ma olnud lihtsalt mõni tema järgmistest vallutustest. Ometi oli ta tundunud erilisena, teistsugusena. Ma polnud kunagi ühelgi noormehel hullunult järgi jooksnud, pigem olid nemad mind jahtinud – rollide vahetus tundud väga harjumatuna.

„Minge siis,“ laususin nõrgalt. Ma ei plaaninudki talle järgi joosta. Nathan keeras ennast ümber ning kõndis aeglaselt ümber maja nurga. Sel hetkel vajusin jõuetult märjale murule istuma, mu pea langes käte vahele ning mu silmist voolasid vaiksed pisarad. Kuidas suutsid kõik, keda ma kunagi vähegi armastanud olin, mulle noa selga lüüa? Miks nad mu üksinda kanjonisse abi ootama jätsid? Ma lihtsalt ei suutnud seda rohkem endale lubada.


„Kuidas Te seda teete?“ imestas Nicholas toolile tagasi vajudes. „Te viite mu veel pankroti.“ Kuid noormehe tuju ei langenud karvavõrdki. Selle asemel võttis ta oma rahakotist järgmise rahatähe ja pani selle lauale panuseks. „Kuues.“

„Kas Te jätkate selle tobeda õnnemänguga?“ norisin teda noormehele õrnalt lähemale
kummardades ja talle silma tehes. Sel hetkel olin ma tagasi oma endises maailmas. Ma otsisin võidetud rahapatakast oma järgmise panuse ja pani selle tema oma kõrvale. „Kolmas nagu ikka.“

Me jälgisime, kuidas kaheksa hobust täie kiirusega jooksma hakkasid. Ma närisin ärevusest – ja õnnest – oma alumist huult. Seejärel kihutas teistest ettepoole kolmas hobune ning mingi võluvägi jättis kuuenda taaskord viimaseks. Ma sirutasin elegantselt käe raha poole ning panin selle sujuva liigutusega ülejäänud võitude sekka. Ja ei saanud öelda, et neid vähe oleks olnud.

„Teate,“ laususin armsalt naeratades ja oma juustega vallatult mängides, „öeldakse, et kellel ei vea õnnemängus-“

„-sellel veab armastuses,“ lõpetas Nicholas minu lause. Ta kummardas mulle tuntavalt lähemale. Ma ei liikunud millimeetritki, kuid õigel momendil tõmbasin rahapatakast ühe kümneka, mille viisin kerge liigutusega meie nägude vahele.

„Kolmas.“ Ma keerasin ennast piisavalt, et saaks panuse lauale asetada.

„Te tõesti viite mu pankrotti,“ ütles noormees ennast juba vähemalt kolmandat korda korrates, kuid ulatas siiski oma raha. „Esimene.“

„Jah,“ naeratasin talle flirtivalt, „ei tea, mida rahvas mõtlema hakkab, kui härra Gold oma varanduse ühele süütule tütarlapsele kaotab.“ Ma laksutasin ilmsüütult oma ripsmeid ja märkasin järgmiseid hobuseid raja äärde kogunemas.

„Ma võiksin neile rääkida,“ teatas Nicholas mind hoolsalt silmitsedes – ma vaatasin hetkeks kelmikalt üle vasaku õla, et natukene ahvatlevam paista -, „kuidas üks imekena taevasiniste silmadega tütarlaps jooksis mulle tänaval vastu ning haaras kogu raha endaga seni, kuni mina tema lummuses olin.“

Ma kergitasin üllatunult kulme. „Ja Te tembeldaksite mu vargaks?“

„Preili Katherine,“ lausus Nicholas mulle sügavalt silma vaadates, „keegi ei mainiks seal teie nimegi.“

„Minu võit,“ kuulutasin laualt raha kokku kraapides õnnelikult. „Aga kui Teie vihjate kellelegi imekenale tütarlapsele siniste silmadega, siis oskavad kõik automaatselt sellest omad järeldused teha.“

„Seekord on minu panus kolmandal,“ vastas noormees naeratades ning raha lauale ladudes. Ma teesklesin hetkeks solvunut, aga asetasin tema panuse kõrvale ka enda oma.

„Väga vale valik,“ kuulutasin talle kõva häälega. „Seekod võidab seitsmes.“

„Rääkige, preili Katherine,“ sõnas noormees, „kas Te õhtul ballile tulete?“ Nicholas tõusis oma toolilt ning ulatas mulle oma abistava käe. Ma toetasin ennast hetkeks sellele, tõusin püsti ning lasin sellest koheselt lahti. Ma olin endale lubanud lõbusat hommikupoolikut ja selle olin ka saanud. Viimastel nädalatel oli noormeeste segiajamine kuidagi teisejärguliseks muutunud, kuid Nathan isiklikult oli kandnud hoolt selle esikohale toomises.

„Kuidas ma saaksin millestki sellisest ilma jääda?“ vastasin küsimusele küsimusega. Ma keerasin talle selja ja asetasin ühe käe puusa, et oma ilusat figuuri eriti rõhutada. Ma tundsin peaaegu füüsiliselt tema pilku mu pihal. „Victoria on selle nimel nii palju töötanud.“ Ma teadsin, kuidas noormehe naeratus hetkega vajub.

„Seega tulete Te ballile ainult oma sõbranna pärast?“ uuris Nicholas natukene nukramalt. Mida ta siis lootnud oli? Pärast kõiki neid aastaid ei teadnud ta mind ikkagi piisavalt?

„Härra Nicholas,“ pöördusin noormehe poole ja keerasin ennast näoga poisi poole – minule jäi ta igavesti selleks toredaks vanemaks vennaks. „Teie peaksite mind ikka nii palju tundma.“ Ma tegin talle silma ja üks mu suu pool moodustas armsa viltuse naeratuse.

„Ja mida see peaks tähendama?“ päris noormees tooli seljatoelt oma ülekuube võttes.

„Ma ütlesin, et seitsmes võidab, aga muidugi,“ teatasin selle peale hoopis otsustavalt, „Te võite mu iga kell koju saata.“ Ma saatsin talle oma armsa naeratuse ja võtsin tema käe alt kinni. Loodetavasti ei soovinud ta sellele küsimusele enam vastust, kuna see oleks tema jaoks ebameeldiv olnud. Kuidas öelda kellelegi, et ta on lihtsalt üks mängukann? Eriti kui see keegi on su parima sõbranna vanem vend.

Haha.

Mulle niiiiii meeldib selle loo õhkkond ja kuidas sa kõike kirjeldad. Kõik tuleb silme ette ja kujutan nii elavalt ette, et... Kiiresti uut!

Kuigi mai saa aru, miks nüüd igal pool oma silmarõõmudele väidetakse, et nendest ei hoolita...

järgmises osas ehk saab aru, miks ta seda pidi ütlema (ja põhjus on tegelikult väga lihtne ), aga ma pole kindel, kas sellest saab kohe aru

aga aitähh :)

Ur welcome.

KIIRESTI UUT!

ma lubasin emale, et homme õpin reedesteks töödeks... aga see õppimine hakkab välja nägema umbes selline: viis minutit õppimist, viisteist minutit kirjutamist, viis minutit õppimist jne aga tegelikult on praegu veel aega kirjutamist vähemalt alustada

Ja enne magamaminekut lõpule viia.

Kuigi jah... õppimine, õppimine, õppimine. Võiks ka homset targalt ära kasutada... geo eksam tulemas esmaspäeval ja... neljapäeval kolm tööd vist ja... *oeh* Aga kirjutada jõuab ikka!