Selle Suve Saladus [15/15 LÕPETATUD]

Esiteks: KRIITIKAT
Teiseks: Öelge, mida teisiti teha...
Kolmandaks: Vabandage kirjavigade pärast
Neljandaks: Kas on mõtet edasi teha





1.
Uus algus...

Tundus nagu oleks see juhtunud eile kuigi sellest on möödas kuid. Ma ei suuda sellest üle saada. Olin tol korral suvilas koos Gerli ja tema vanematega. Kahjuks juhtus see kõik nädal enne minu sünnipäeva... mu ema surm. Ma olin küll aru saanud, et see pidev nutmine teda tagasi ei too, aga ikkagi. Juba tänava peal kuuldes sõna "ema" jääb kõrvu kumisema ja pisarad hakkavad voolama.
Õnneks seda juhtub harva. Vaevalt, et siin väikeses talus midagi kuulebki. Isa jätkas endiselt kõikumatult tavapärast rutiini nagu poleks emaga midagi juhtunudki.
Märkasin, et tuge hakkasin leidma meie koduloomadest, see tähendab minu Kity-ist ja Lassest. Iga kord kui mul õhtuti uinuda raske oli võtsin Kity kaissu ja paitasin teda kuni magama jäin. Tihti kõndisin temaga terve päev metsas ja alles õhtul hilja jõudsin tagasi. Isa istus tavaliselt siis kurjalt köögis ja päris, kus olin kui uksest sisse astusin ise kriimuline ja Lasse hullemini must kui kunagi varem. Ta isegi ei usu mind kui ma ütlen talle, et jalutamas käisin.
Imelik on vaadata end iga päev peeglist vastu vaatamas ideaalne koopia emast. See tegi haiget. Nii võstingi üks hommik kätte köögikäärid ja lõikasin endale poisipea. Tundsin end kellegi teisena ja see andis rahustava tunde. Nii ma istusingi iga päev oma armast toas või sügaval metsas, suutmata kellegiga suhelda. Mul oli raske isegi oma vennale otsa vaadata. Oma armsale vennale, kes nägi kurja vaeva, et mitte päris joodikuks saada.
Mis ma ikka nii väga minevikust... te isegi ei tea, kes mina olen ja kes ma nüüd olen...
Ma olen Elisabeth. Tüüpiline pubekas, kes sai hiljuti 17. Äärmiselt enesekindel ja olen enda vastu väga karm e. madala enesehinnanguga. Ma olen eriti jonnakas. Viimasel ajal olen oma kassi ja koeraga rohkem kui kunagi varem. Suitsetan...
Seda ei olegi raske kätte saada kuna mu vend ja isa mõlemad tõmbavad korralikult päevas paar tükki. Peaasi, et nad ei avastaks. Olen kunstniku hingega. Loodan saada moekunstnikuks. Mis põhiline, ma ei suuda inimestele otsa vaadata... ja minu lugu algabki just nüüd siit samast Kärevere talust.
Väljas oli kenasti ligi 20 kraadi sooja ja tundsin, kuidas keegi mulle oma külma nina pihku toppis. Lasse...
"Tere hommikust sullegi," naeratasin ma koerale. Ebanormaalne, räägin temaga nagu inimesega.
Tõmbasin selga hommikumantli ja sammusin alla. Isa portfell seisis ukse juures. Imestasin, sest ta oli tavaliselt enne kella seitset kadunud tema aga istus köögis ja nautis vaikust ning kassi, kes tema süles istus ja nurrus.
Astusin sõnagi lausumata kööki ja asusin usinalt võileibu tegema.
"Tere hommikust," ütles isa viimaks.
"Hommikust," vastasin ma. Tundus nagu isal oleks midagi öelda.
"Ootame Ragnari ka ära, mul on vaja... rääkida,"sõnas ta kiiresti enne kui ma oma tuppa võileibadega kaon.
"Mhmh,"vastasin ja ringutasin ennast.
"Ma ei kannata seda enam välja,"plahvatas ta viimaks nii äkitselt, et ma ehmatasin ja pillasin oma võileiva maha.
"Oli seda nüüd vaja?" küsisin ma ja näitasin võileiva poole.
"Vabandust, aga ma tahan rääkida inimesega mitte juba kaks kuud mingi igale asjale ja või eiga vastava tüdrukuga," lausust ta karmilt, " ja selle suliga seal üleval, kes joob ja suitsetab nagu segane tahan ma ka rääkida mitte mingi pohmaka kutiga, kes kaanib end õhtul jälle täis!"
"Vabandust, aga mul on raske aeg!" karjusin ma pisarais vastu.
"Jah nagu ma ei teaks? Sa karjud öösel nagu segane ema nime ja enne vait ei jää kui hommik on," vastas isa.
"Kuidas palun?"
"Sa karjud, öösel."
Imelik ise ma küll ei tea, et ma karjuksin, vähemalt pole seda keegi mulle kurtnud.
Jätkub, sest ma ei viitsi täna õhtul rohkem kirjutada...

Tahaksin sinult midagi küsida, selle lause kohta: Äärmiselt enesekindel ja olen enda vastu väga karm e. madala enesehinnanguga. Ma olen eriti jonnakas.

Kuidas saab olla inimene samal ajal enesekindel, kuid madala enesehinnanguga? Madal enesehinnang peaks ju tähendama kõike muud kui enesekindlust

No see oli selline väike märkkus.

Muidu jättis päris hea mulje. No selle lühikese jupi kohta ei oskagi väga palju midagi öelda.

Ahjaa, viimane lause mulle ei meeldinud. Maailma tobedaim lause ühe jutu lõppu. ma mõtlen seda kõike, kõige viimast

Igatahes kindlasti jätka

Mul kukkus ka viimase lausega karp lahti. Et mis ma just lugesin... xD

Lugu ise... algus. Sisu... jeah. Ma viimasel ajal mõtlema hakanud, miks meie, noorte, loomingus nii palju surma on? Mu kaks põhilist lugu endal ka surmale üles ehitatud... *le sigh* Ja veel rohkemgi kui kaks tglt...

Mulle meeldis, et isa vihane oli selle käitumise peale. Tõesti pubed lapsed tal, kuid noh, jah... mis teha.

Uut kindlasti. :) Siis oskab ehk rohkem öelda.

Naughty: siit tuleb üks suur upsi... eks hiljem saate teada miks


nasicc: surmaga alustada on minu tüüpiline algus ma üritasin teha oma isa moodi käitumist xDD kuigi ta on tunduvalt vihasem...

Aga uue peatüki kavatsen siis varsti postitada on vaja veel paar asja korda ajada

*Nastik ma tõotan pühalikult, et ma ei varastanud pealkirja, ma pole kõiki lugusi veel lugenudki nii, et mul polnud õrna aimugi, et umbes samalaadne pealkiri on olemas.
Nuh jah ega ma täpselt tea kui palju keegi suitsetab päevas, sest mul enda vanemad ei suitseta ja ise ka ei tõmba(ei kavatse ka)...
Eks ma üritan jätkata

Naughty: hiljem saate teada...





inspiratsiooni puhang praegu võinoo algas koju jalutades koolist...

Nuu nagu te teate ei lõpetanud ma eile osa ära... nii, et edasi minev osa on nüüd teie ees. Tahtsin seda ka öelda, et mu kirjavigu Elisabethi kohta ärge tähelepange nagu juba üks teist tähelepani*punastab*



***
"Ma karjun?Öösel,"kokutasin ma, "miks te mulle ei öelnud?"
"Sa mõtled mind, sest ma kahtlen, kas Ragnar üldse midagi teab selle kohta, kaanib ju end täiesti täis ja alustab hommikul uuesti," ütles isa ,"aga ma ei kalduks teemast kõrvale. Noh jah, sa karjud ja kriiskad. Tavaliselt karjud sa täiest kõrist "ema" või "ära mine ära" ja palju muud sellist, aga kriiskad sa alati pärast rääkimist ja ühel hetkel jääd vait umbes minutiks ja alustad siis uuesti."
Ma naeratasin talle närviliselt, sest ma ei osanud midagi vastata. Peas keerles tuhandeid mõtted oma unenägude kohta, sest enda arust näen ma küll unes ilusaid unenägusid... või ma eksin, ma näen oma ema... see seletaks ka karjumise...
"Kuku Elisabeth magama jäid või?" naeratas isa mulle.
Vaatasin talle segaselt otsa kuni taipasin, et ta naeratas esimest korda mulle üle pikkade kuude...
"Jah jäin magama, ma lihtsalt märkasin, et sa naeratad," vastasin talle.
"Noh jah, ma tunnen end juba endana, pealegi edeneb firma hästi," lausus isa tõsiselt ja võttis aknalaualt ajalehe.
Hingasin raskelt. Kuidas isa sai sellest üle kiiremini kui mina? Ometi tema armastas ema kõige rohkem meist, tundis teda kõige rohkem. Tuhanded mõtted keerlesid mu peas ja hämmastusega tundus mulle, kuidas maailm aina väiksemaks jääb ja pimedaks muutub.
***
Aeglaselt tundus, kuidas pilt ette tuleb... suutsin jälle kuulda ja hingamine aeglustus. Avasin silmad, kõik tundus nii ere, nagu oleks ma uuesti sündinud, sest kodu hele kollane lagi tundus nüüd särav kollasena.
"Elisabeth, Elisabeth on sinuga kõik korras?" küsis närviline hääl minu kõrvalt. Vaatasin talle otsa. Seal ta seisiski oma ilusa musta juuksepahmakaga ja helesiniste silmadega nagu emalgi, nagu mullgi. Ragnar, minu armas suurem vend. Uskumatu, et ma teda kainena nägin.
Teine keda nägin oli isa. Ta seisis teisel pool mind, murekorts laubal ja mõtlik nägu peas.
"Miks te kõik nii tõsised olete?" küsisin ma ja tõusin maast püsti. Pea valutas. Ilmselt kukkumisest.
"Elisabeth, sa minestasid vaatasid korraks tühjusesse ja keerasid pildi tasku, sa oled juba kaks tundi nii olnud," lausus isa raskelt.
"Noh kuna Elisabeth on nüüd taas jalul võiks seda tähistada,"lausus Ragnar kavala ilmega ja läks külmiku juurde ja võttis kaks suurt õllepudeli ulatades ühe isale ja teise jättis enda kätte.
"Ragnar," ütlesin ma pettunud ilmega. Ma olin nii lootnud, et ta jääbki kaineks. Tühipaljad lootused. Sama moodi võiksin ma unistada, et ema tuleb tagasi...
Ragnar vaatas mulle segaduses vastu ja isa vaatas Ragnarit kurjalt ja tõmbas poisi käte vahelt pudeli ära.
"Põhjus Ragnar, miks ma ei lubanud sul enne baarikapi või külmiku juurde minna polnud ainule Elisabethis, põhjus oli ka see, et ma tahan teiega rääkida," sõnas endiselt murekorts laubal isa.
Ragnar, kes oli õlle pudeli puudmise pärast vihane istus nüüd kiirelt lauda tõmmates mind käest.
"Noh anna aga minna vanamees!" lausus ta vihaselt.
"Ragnar!"hüütasin ma nördinult. Nii ema tunne oli. Ka ema oli sama moodi hüütanud kui Ragnar tegi midagi või ütles midagi salvavalt. Ma ei usu, et ema oleks õnnelik kui ta näeks, et Ragnar joob.
"Esiteks, ma tean, et see tuleb teile ootamatult, aga ma ei saa enam teisti. See teeb mulle haiget kui ma näen teid mõlemat endiselt leinas. Ma tean, et see pole patt, aga kui nii pidi minema siis laske oma emal minna. Ma tean, et ta jääb teie südamesse igavesks, aga püüdke leppida, et te oma leinast kiiremini vabaks saaksite mõtlesin ma pikalt ja otsustasin, et me kolime ära. Me kolime linna, Tallinna, sest suurlinnas on teil muudki huvitavat teha kui istuda oma toas ja juua end täis või lihtsalt tundide viisi üksinda olla ja nutta. Ema oli teile tähtis ja ma tean seda. Aga mina ei saa lasta teil tema pärast oma elu hävitada. Me müüme maja maha. Me võtame Lasse ja anname ta vanaemale. Kity võib meiga jääda, sest korteris pole kasside kohta midagi öeldud." Ta vaatas mulle ja Ragnarile tõsiselt otsa.
Ma olin nii hämmastunud ja ometi oli see nagu silma ette kirjutatud. Samas oleks Ragnar nagu puuga saanud.
"On see vajalik?"küsisin ma rahulikult.
"Jah, sest meie majal on ostja olemas," lausus isa vastuseks.
Mulle ei meeldinud sõna maja. Kas maja viitas laudale ja puukuurile ? EI! Seega see on talu. Ja mitte ainult talu, vaid kodu talu. Minu talu!
"Ja korter?" küsis Ragnar kui oli minu löödud ilmet näinud.
"Ostetud. Ma tean, et oleksin pidanud sellest rääkima kohe teiega mitte enne tegutsema siis ütlema. Ma teatan ostjale, et ta saab siia kolida."
"Isa, sa ju ikka taipad, et kõik jääb poolikuks. Kõik minu sõbrad jäävad maha ja kool lõpetamata,"lausus Ragnar.
Oli põnev jälgida Ragnarit asjatamas, sest seda nägi tõeliselt harva.
"Sa mõtled oma joodikust sõpru ja suitsetajaid?" küsis isa vastamata. Samal hetkel helises uksekell.
--------------------------------
No nii, see esimese osa järg tuli nüüd küll pikem kui esimene vähemalt tundub mulle nii. Seega jälle kriitikat

Ragnar on 18. Ma olen harjunud ümber kirjutama nagu wordis, et ei pea kirjutama tegema kahte lõiku, sest tühi rida jääb ikkagi. Üritan siis Sinu elu kergemaks teha

Ma topin ka ükshaaval tühikud vahele, kuigi wordis ok.

Uut!

Aitäh, ma juba alustasin wordis, aga siis kadus inspiratsioon ära... pean vist jalutama minema, et oma inspiratsiooni tagasi saada

Liiga lihtne öelda... vb mai tulegi tagasi tänu lollile rotveilerile, kes mu lihtsalt ära sööb

Sa ajad mulle hirmu nahka nii... okei ma lähen ja mõtlen natukene, mida kirjutada (tegelikult on kaks või natuke rohkem lõike isegi juba kirjutatud )

õnneks on aed neil ees, aga mulle tundub, et see paganama koer võib sellest vabalt üle hüpata... see mõte kaikast meenutas mulle miski pärast trolli...

Noh ma panen siis sellele osale pühenduse ka . See osa on pühendatud kõikidele vendadele üle kogu Eesti.

PS! Kriitikat ja ma siban tagasi 3 osa juurde, sest mulle tuli täielik inspiratsioon peale



2. PEATÜKK

Õnnetus

Koputus uksele ehmatas mind ja väristasin ehmunult õlgu. Ragnar kõndis ükskõikselt ukse poole ja avas selle. Isaga me parasjagu ei pannud tähele (tegime võileibu) kui kõlas lask ja Ragnar kukkus oiates maha. Pillasin võileiva maha ja jooksin esikusse.

Seal ta oli. Pikali maas, veritses. Isa tormas mulle järgi ja nähes Ragnarit ta lausa põgenes tagasi kööki telefoni järgi. Oh issand, kas see on siis minu venna Ragnari lõpp? Ma nutsin seal üksinda, Ragnari pea põlve peal vaadates läbi pisarate poisi jõuetuid ja kinniseid silmi.

Isa tuli tagasi. Ta rebis poisi särgi lõhki ja pani käkras käteräti haava peale, hoides seda seal kõvasti. Mulle tundus, kuidas ma jään üksikus, mis sellest, et isa oli minu kõrval. Üksikuna tundsin end ikkagi.

Kuulsin isa vaevukuuldavat sosinat, mis kõlas nagu: „Kohe kohal.“

Aeglaselt mõeldes, mida ta sellega mõtles tundus mulle kõige otsem viis, et ta pidas silmas kiirabi.

„Anna andeks,“ sõnas isa surnule.

„Kuidas palun? Isa, miks sa temalt,“ suutmata Ragnari nime välja öelda jätkasin,“ vabandust palud?“

„Sellepärast, et see on minu süü, et Ragnar kuuli sai ja suri!“ lausus isa paar minutit hiljem nähes minu segaduses nägu.

„Mida sa tegid?“ ahmisin hämmastusest õhku.

Tahate te tõsiselt öelda, et minu isa oleks pidanud kuuli ette jääma hoopis? Oh issand jumal küll, millega vanamees nüüd siis tegeleb?

„Ma ütlesin sulle, et firmal läheb hästi, see lausa õitseb ja särab,“ lausus isa, „mul oli firmas raske aeg kui ema noh tead küll ja ma otsustasin, et pean tegema midagi, mis raha sisse tooks, sest ma kartsin kaotada oma Reelikat. Ma leidsin, et ainuke väljapääs oleks olnud narkots. Ma hakkasin seda müüma suurte summadega, umbes nii 500 € tükk. Sa ju tead, millised inimesed need sõltlased on, aga ma eksisin. Ka sellega mul ei vedanud. Olin tol hetkel juba meeleheites, sest emal hakkas halvem, kuid ühel päeval jalutas mulle vastu täiesti võõras inimene, kes oli kuulnud, et ma olen diiler. Ta ostis kogu valge hiinlase (Fentanüül, kes veel ei teadnud) ära. Aga jama oli see, et minu manustaja oli mind petnud. Panin raha seifi, sest Reelika, noh teda ei saanud enam päästa.“

Kogu selle jutu peale oli tekkinud uuesti kurbusest pisarad ja viha. Tänu isale, tänu sellele tõprale on minu vend surnud. Kuulasin isa edasi, aga paistis, et ta ei suutnud enam rääkida, pealegi oli kiirabi siin.

„Teie helistasite!“ karjus üks joostes?

„Jah mina,“ lausus isa vaikselt.

„Minestanud ja palju verd kaotanud,“ vuristasid kõik oma vahel ja Ragnar tõsteti aeglaselt kanderaamile.

„Härra ja preili Õis, pean paluma teil kaasa tulla või sõidaksite järgi,“ lausus üks punaste juuste ja siniste silmadega naine.

Noogutasin talle ja tormasin riideid vahetama. Mõtlesin kaasa võtta ka joonistusploki ja hariliku, sest ma ei kavatsenud haiglast lahkuda ja isalt seletuse kavatsen ka välja pinnida.
Jooksin oma toas edasi tagasi otsides oma teksajakki ja heledat suvekleiti, mis olin eile välja pannud. Ma ei leidnud kumbagi üles, isegi mitte oma joonistusplokki kuni leidsin asjad oma voodi pealt. Vahetasin ruttu riided ja kammisin isegi juuksed läbi kuni isa sisse tormas ja karjus: „Anna mulle andeks!“

„Isa, isa,“ kogelesin ehmatusest ja jooksin talle embusse. Loodan, et ta võttis seda kui ja-d, sest nii see oli. Aga selles majas ei suudaks ma elada ikkagi.

Eemaldasin end tema embusest ja võtsin laualt ainult võtmed ja telefoni. Mõte joonistusplokist jäigi ainult mõtteks, sest Ragnar on tähtsam.

Selleks ajaks kui mina endale sandaalid jalga sain ja vereloiku põrnitsema jäin oli isa tulnud ja me lahkusime majast lüües ukse ainult pauguga kinni.

*

Ma olin oma viis tundi vähemalt oodanud ja oodanud ja oodanud. Ma ei suutnud isegi mõelda.

„Isa sul jäi jutt pooleli,“ vastasin vaikselt.

„Kuhu ma jäin?“ küsis isa närviliselt. Tundus nagu tahaks ta asjaga kiiresti ühele poole saada, et ennast edasi halliks muretseda.

„Sinna maani kui sa ütlesid, et manustaja oli teid petnud,“ ütlesin kähedalt, sest olin oma viis tundi ainult sosistanud.

„Manustaja oli mind petnud ja päris kõvasti kohe. Ma ei saanud enne aru ka, et kuidas mul ei tulnud pähe, et see, kes mulle valget hiinlast müüs oli petis. See ostja ta ütles mulle, et see pole fentanüül. See oli tavaline söögisooda,“ isa turtsatas, „ta tahtis raha tagasi. Aga ma olin osa sellest rahast juba ära kasutanud ja töölistele palka maksnud. Ma vastasin talle, et ei saa teda aidata, sest see, kes seda mulle manustas oli petis. Ta läks marru ja andis mulle obaduse jalge vahesse öeldes ainult: „ma tahan raha tagasi ja kohe!“Mis mul muud üle jäi, ma tulin tulema ja ütlesin manustajale, et ei taha sellega enam tegeleda. Ma arvan, et see oli eraviisiline kättemaks mulle aga Ragnari kaudu. Aga kolida tahtsin ma tõepoolest ema pärast. Ma mõistan kui sa mind nüüd elulõpuni vihkad.“

Isa langetas pea ja jäi ootama minu vastust, aga seda ei tulnud minu pahviks löödud näo pärast.

Avasin suu, et vastata, kuid opi saalist tulev doktor tuli meie poole ja ütles: „Operatsioon on läbi. Patsient kaotas palju verd.“

Mulle tundus, kuidas maailm hakkas järsku pöörlema, oh issand, ta ei pidanud ikkagi vastu?
„Ta jääb elama,“ lõpetas doktor lause peale mõne sekundi hingetõmbamist, „aga te peate laskma tal toibuda, see oli ränk valu poisile.“


---------------
Kuidas osa meeldis?
Kas tahate juba poissi või, sest minul on ta täiesti välja mõeldud ja peaksite nägema teda 3 osas
Noh üks asi, mis kindlaks sai, et ikkagi ei suuda ma ilma tulistamiseta elada xDD ja aina hullemaks läheb... vist, sest ma tahan, et see ei kõlaks tavalise love story moodi

TAHAKS TAGASISIDET KA KUI SEE TÜLI EI TEE.

hehee, eks ikka sinu rõõmuks, aga ma ei saanud ju killerit sinna jätta ja üles tunnistama panna, mul on temaga omad plaanid nagu selle "upsiga" ka ma tegin seda narkotsi osa endal inimese vihik ja voldik nina ees ja lugesin terve Fentanüüli osa läbi . Ema räägib mul sama juttu, et komasid peaks rohkem olema ja nüüd saan vist ekstra komade koolituse ka xD.

Mul on juba kolmanda osa plaan peaaegu tehtud.

See oli nii.. lamp praegu. Ja see ka, et narkotsiga tegelev isik tõepoolest ei saanud aru, et tegemist ei ole narkootikumiga, vaid hoopis söögisoodaga? Mingi.. maitseerinevus või midagi peaks ju neil olema. Või ei ole?

Aga, lase edasi. Olen ka üks lugeja sul siin.

Hmmm... ma juba arvasin, et Ragnar on surnud... aga nuujh vara on vist kedagi tappa. arvestades sinu tempot loodan, et homme ülehomme on juba ka järgmine osa, tahaks juba teada, mis edasi saab


Hmmm. rotveileri kohta... nad on väga head ja sõbralikud koerad, mul oli üks ning tema pole kellegile kunagi kallale tunginud, isegi kasse ei puutunud .