See peatükk on pühendatud siis kõikidele lugejatele. Tahtsin teile öelda ka seda, et kuna peatükk tuleb nii pikk siis saate selle kahes osas ja oma õppimise asemel(sinnani ma ei jõudnudki) kirjutasin ma 3. peatüki esimese osa. Luban, et jätk tuleb kindlalt homme õhtul või isegi täna öösel, sest inspiratsioon on tabanud mind see nädal ja ma kavatsen selle viimseni tilgani ära kasutada.
Kõikidele päikeselist kevadet!
3.PEATÜKK
Tallinn & Elisabeth.
Olime isaga käinud korda möödas vaatamas igapäev, kuidas Ragnaril on. Ta oli teistsugune ja esimest korda pidin ära ehmatama. Ragnar oli nii kahvatu ja ta silmade all olid suured lillad laigud. Ometigi ta naeratas mulle läbi valude. Iga korraga veendusin ma Ragnari paranemises, aga üks asi tegi mulle muret. Kas Ragnar jätkab samas vaimus joomist või jätab ta selle maha.
Hirm jälitas mind iga kord kui ma bussijaama poole läksin. Kas mina saan ka kuuli? Isa oli öelnud, et läheksin eluga edasi, aga ma ei suutnud. Iga võõras, kes vastu jalutas tundus olevalt see salapärane ostja.
Teine, mis muret tegi oli kolimine. Lisaks sellele, et meie korter oli suur tundus mulle, et majas on iga teinegi asi vajalik kaasa võtta, isegi need, mis minu meelest olid täiesti ebavajalikud nagu vana puukorv, kus hoidsime küttepuid, mis sellest, et korteris polnud kaminat.
Isa vaatas mind põrnitsedes kui ma selle autosse panin. Osa asju läks varem ära nagu üleliigsed voodilinad, hunnik taldrikuid ja tasse, raamatud ja muidugi ema riided. Ma lihtsalt ei suutnud neid ära visata.
Pakkides ja asju ümber sättides tundus mulle, kuidas aega jääb puudu. See äkiline teade tähendas ka sõprade maha jätmist ja uut kooli. Ma polnud valmis ja ma teadsin seda. Viimase päeva õhtul kui osa mööblit oli kolimisautoga ära viidud seisin ma Ragnari toas ja vaatasin seda. Ma olin kaasa pakkinud iga viimasegi asjakese tema toast. Ise ta vaatab hiljem, mida ta ära viskab ja mida mitte.
Sama päeva õhtul sai ka Ragnar koju. Lõpuks. Ta vaatas kodu puuriva pilguga. Kuul makku tähendas ka karke natukeseks ajaks. Peale iga viimase kui toa vaatamist küsis ta: „Te tõsiselt jätate selle antiikse kella siia?“
Kuna mina elutoaga ei tegelenud oletasin ma, et see oli isa kätetöö. Mudisin närviliselt sõrmi. Ma oleksin tahtnud seda kaasa võtta.
„Noh jah,“ vastas isa umbes minutikese pärast vastuseks.
„See tähendas emale palju. See peaks kaasa tulema,“ sõnas vend jäiselt.
„Emale tähendasid paljud antiiksed asjad palju. Kolimisauto peale sai enamiku sellest, las see kell jääda siia. Lase emal minna,“ lausus isa tuhmilt.
Kadusin kiirelt köögist. Kõndisin trepist üles, et minna oma tuppa ja teha üks suits aga selle rikkus mu armas suur vend, kes koheselt mulle järgnes.
„Kas sa tahaksid seda kella kaasa?“ küsis ta.
„Kas sa sellepärast kõndisidki siia üles, et küsida minu käest kella kohta,“ naersin ma kuigi teadsin, et see tegi Ragnari närvilisemaks, „jah tahan, aga ma arvan, et see peaks ikkagi siia jääma, meil on kellasid niigi palju.“
„Aga see tähendas...,“ alustas Ragnar raevudes.
„Ema on läinud. Ta ei tule tagasi ja ma üritan edasi liikuda, aga see ei tule mul hästi välja, sest ma pole ideaalne inimene, kes suudab kõigega toime tulla. Ma olen kuid nutnud Ragnar. Ma olen oma piinad ära kannatanud,“ laususin vaikselt.
„Sa ei tea, mida sa räägid. Ema on tähtis ja sina oled raudselt liiga palju unerohtu võtnud, et ajad sellist paska välja,“ lausus Ragnar.
„See on tõde! Sina ei oska eluga midagi teha. Sa ei tea kui palju ma kannatasin. Nii ema kui sinu pärast. Kardan, et sa ei tea, mis tähendab valugi, sest sa oled ju täiesti purjus nii ööl kui päeval. Sa oled... ma ei teagi, kes või, mis sa oled,“ laususin raevudes. Ma kahetsesin seda kohe kui olin sõnad välja öelnud. See polnud ju ometi minu süü, et Ragnar ei oska oma valu välja öelda. Jah see on valus, aga elu läheb edasi! Ma ei saa ju igavesti jääda oma ema leinama, sest ka mina tahan oma elu elada!
„Anna andeks, aga see kell jäägu siia. Mina ei kavatse kuulata ega vaadata, kuidas sina enda elu põhja lased. Mina üritan edasi minna,“ pomisesin ma.
Ragnar lihtsalt seisis seal. Seisis ja korrutas muudkui „kõik on minu vastu“ ja lahkus minu toast mulle pilkugi heitmast. Ta lõi ukse pauguga kinni ja see andis mulle hea võimaluse oma raev voodi poole suunata. Lõin kaks korda järjes voodit ja kahetsesin seda. Ma kahetsesin, et siia ilma sündisin. Miks kõik probleemid on minu suunas? Kas ma üldse olen, millegagi heaga hakkama saanud? EI! Ma olen hädapätakas.
Viha maailma vastu aina suurenes ja suurenes. Enne kui ma seda talitseda ei suuda otsustasin keerata magama. Homme tuleb raske päev.
*
Ärkasin hommikul oma koleda unenäo peale. Mis ajast vulkaanid Eestis on? Naeratasin, sest see oli esimene öö, kus ma ema unes ei näinud. Sirutasin käe oma hommikumantli järele, aga seda ei olnud.
„Pagan,“ pomisesin ma, „kolimine.“
Selle asemel, et kaua veel kolimist ära kiruda tõmbasin selga valge tavalise T-särgi ja puuvillased püksid.
Naeratasin jälle. Eile õhtul läksin torisedes magama, aga hommikul ärkasin nagu särav päike. Sõna päikese juures naeratasin endamisi veelgi laiemini. Ema oli mind ikka kutsunud „oma väikeseks päikeseks“ ja see oli esimene kord peale ema surma, kus ma tundsin end enam vähem minana.
Kõmpisin trepist alla köögi poole, kus seisid isa ja Ragnar, mõlemad üritasid seda sama kella seina küljest ära kookida.
„Mis te teete?“ karjatasin tervituse asemel.
Isa ehmatas nii, et oleks peaaegu Ragnarile ribidesse äsanud.
„Aga sina ja Ragnar ütlesite, et tahate seda kella nii väga kaasa,“ ütles hämmeldunud isa.
Vaatasin Ragnarile otsa. Ta irvitas mulle vastu.
„Täitsa perses. Isa ära võta seda maha sealt. Ragnar valetab. Meil oli tüli ju eile. Ma ei taha seda kaasa. See kõik meenutab siin ema!“ sõnasin rahulikult.
„Isa palun, näed võta see kell ikkagi maha, Elisabeth sonib,“ anus Ragnar, aga isa muudkui puuris kella tagasi seina külge.
„Tead poiss, mul on sinus siia maani,“ lausus isa ja tõmbas käega mööda kaela, „ kelleks sa ennast pead? Valetaja ja joodik! Jumal küll, mis sinust saanud on?“
Ragnar läks mossitades külmiku juurde ja võttis sealt välja riivitud juustu ja avas selle paki.
„Jäägid,“ pomises isa kui ma vaatasin Ragnari jultumust süüa terve pakk riivitud juustu niisama ära.
„Ahsoo,“ pomisesin vastu.
„Me peame varsti minema hakkama. Omanik jõudis siia. Valmista endale midagi tee peale kaasa,“ lausus isa, kes oli kella puurimise lõpetanud ja vaatas nüüd aknast välja.
Noogutasin vastuseks ja hakkasin kiirelt võileiba meisterdama.
Isa läks esikusse ja lasi uue maja omaniku sisse.
„Tere tulemast Käravere tallu,“ kostis isa hääl esikust.
„Kui soe vastuvõtt, Hannes,“ lausus hele hääl, mis tundus väga tuttav vastu.
Mu süda vajus saapasäärde on see Gerli ema? Ei, ei, ei, ei. Ma keeldusin seda katekooriliselt uskumast muidugi oli see enne kui ta kööki astus.
„Tere Elisabeth,“ lausus naine kööki astudes.
„Tere,“ vastasin ma.
„Liia, ma saadan paberid ümbrikuga. Me peame nüüd minema hakkama,“ ütles isa.
„Muidugi Hannes. Ma saan aru,“ lausus Liia.
Mätsisin võileiva köögipaberisse ja kõndisin siis esikusse ja toppisin võileiva oma seljakotti, mis oli juba täis minu teisi asju.
„Lähme lapsed,“ hõikas isa üle maja!
Ragnar kõmpis elutoast välja esikusse ja sealt omakorda uksest välja. Liia jäi maja imetlema.
Kõndisin esikust välja ja heitsin viimase pilgu maja poole. Vaatasin seda ilusat punast maja viivuks teades, et ei tule siia kunagi tagasi.
Hingasin rahulikult ja istusin autosse. Vaatasin, kuidas isa tuleb majast välja käes viimane kohver. Nüüd on see läbi, üks etapp minu elust siin on läbi. Ma asun usinalt järgmise kallale.
Isa pani kohvri audi pagastikusse ja istus siis rooli taha. Auto sööstis kohalt ja Tallinn tuli iga sekundiga lähemale.
_________
KRIITIKAT JA
TAGASISIDET
PALUKS
Pealkiri: Re: Selle Suve Saladus [15/15 LÕPETATUD] ![Selle Suve Saladus [15/15 LÕPETATUD] - Page 3 Icon_minitime](https://2img.net/i/fa/icon_minitime.gif){kind=icon}
30/3/2012, 18:23
