Selle Suve Saladus [15/15 LÕPETATUD]

Tubli, mina käisin linnas ja nõudsin emalt endakle sided ja et ta viiks mu traumasse, kuid ei, minu näpuga olevat kõik korras -.-
Üritan emmet veenda mind homme koju jätta nüüd

Oh jestas, ma alles nüüd nägin su kommentaari. Aga mina tulin täna koju ja kõndisin koolist 100 km/h kiirusega koju

Pff... aga minu sõrm endiselt valutab , aga nohh mu juuksed on nüüd mõnusalt märjad. Supper ilm lihtsalt

Oh jestas, ma tänan sind kuninganna Nastik. Mulle on vähe vastukaja antud ja sinu vastukaja teeb mind rõõmsaks. Tean oma vigu ja areng on märgatav ka minule. Seda on tähele pannud ka minu esta õpetaja.

Gerli on siis Elisabethi sõbranna tema eelmisest elukohast. Silver ja Birgitta ja Lauri leiavad kindlasti oma koha veel jutus, aga kus seda ma veel ei ütleks. Eriliselt tähtsaks saavad ka nemad Elisabethi jaoks :)

Peale Ragnari kuuli saamist on tõesti linna, aga ka peale ema surma, sest ema suri ju juba enne jutu alustamist. Okei ma ei saanud aru, kas sa said minu vastusest aru.

Ma arvan, et mina oleks ka seal samas pildi tasku pannud, kuna Elisabethi ja minu jaoks oleks seal liiga palju infot. Seda, et ta pildi tasku paneb oli juba varem aru saada, pea käib ringi, higistamine jne... Ma olen oma elus korra pildi tasku pannud. See oli rõve. Tõsiselt rõve.

Kirjeldamise kohta on mulle varem ka öelnud, et seda on vähe nii, et nüüd ma pingutan selle kallal. Nagu ka komavigade. Eks ma aja pikku arenen ka, pealegi alustades seda juttu polnud ma juba väga pikka aega, vist ligi aasta kirjutanud korralikku juttu ka. Roostetan.

Aga mulle meeldib, et sulle meeldib.

Oi oi oi, vabandust, et uut osa pole veel ilmunud, aga mul on räme loomekriis. Teavitan kui uus osa siis tuleb.

Senikaua ilusat ilma!



PS! Ootan endiselt, et keegi veel ilmutaks loo kohta mingisugust kriitikat ; )

Selle osa lõpp sai nüüd küll väga vilets, tean, et suudaksin parema osa kirjutada, aga mu pea on nii kaua tühi olnud, et ma sundisin end lõpuks kirjutama. Osa on üleüldse kohutavalt lühike. Vabandused venitamise ja topeltposti pärast.



14.

Kõndisin mööda kuumavat teed, kohver järgi lohisemas. Pisarad langesid mu näolt alla. Olin neid kaua tagasi hoidnud. Viimased päevad olid kohutavad minu ja tema suhtele. Eile õhtul aga pakkisin ma kohvri. Keegi pidi ju sellele lõpu tegema. Elisabeth saab ju püha taevas temalt lapse ja ta tuleb nagu poleks midagi juhtunud ja kõik on korras.

Must seljakott mu seljast tõmbas päikest ja mu selg kuumenes. Olin end erakordselt paksult riietanud, sest pidin varavalges liikuma hakkama, et rongile jõuda. Sinna ma praegu rühingi. Peatusin hetkeks ja tõmbasin käega üle lauba. Higi kleepus mu külge ja päike kõrvetas mind. Tõmbasin pusa käised üles ja kõndisin edasi. Tundsin, kuidas väikestest tennistest tekkisid jalgadele villid.

Eemalt paistis rongijaam ja ma lisasin kiirust. Varsti olen jälle kodus. Jalad lonkisid viimaseid samme väsinult. Eemalt paistis Tallinnasse minev rong. Kui uksed avanesid, sikutasin kohvrit enda järel vagunisse ja sõitjad aitasid selle lõpuks kohale. Istusin viimaks toolile ja tõmbasin kohvri akna alla. Sikutasin tennised jalast ja liigutasin sokkides olevaid varbaid. Mõnus.

Minu ees istus vanamees, kes jäi õige pea tukkuma. Võtsin seljakotist välja pudeli veega ja kulistasin pool veest alla. Nõme oli olla. Äkki käitun valesti. Ei, kindlasti mitte, korrutasin mõtteis. Ümisesin rahustuseks tuttavat viisi juppi ja uinusin peagi.

*

Keegi toksis mind kepiga ja äratas mind võpatades üles. Algul olin kindel, et see on Ragnar ja siis mulle meenus, et olin rongis. Vanamees, minu ees oleval istmel naeratas hambutult. Olime Tallinnas ja mind valdas kihk helistada isale, kohe kui rongist maha saan.

Tõmbasin käega läbi blondide juuste ja tõusin, tirides enda kohvrit ja seljakoti ukse poole. Mees rongist aitas selle maha panna ja ma kõmpisin rongijaamast välja. Võtsin taskust telefoni ja vajutasin isa numbreid.

„Isa?“ küsisin arglikult, vanaema oli ju kindlasti üleval ja isa paaniliselt teatanud, et ma olen kadunud. Osad asjad olid ju seal.

„Jumalale tänu! Kus sa ringi hulkusid? Me olime sinu pärast mures!“ ähkis isa kergendatult.
„Ma olen Tallinnas, ma olen Balti jaamas,“ laususin temast välja tegemata. Hiljem võib ta mu peale karjuda palju tahab, aga mitte praegu.

„Ma tulen kohe sinna, oota mind seal ja ära kao jälle ära,“ sisises isa vihast, see polnud hea märk, järgmine kord peaksin äkki jätma kirja?

„Okei,“pomisesin vastu ja lõpetasin kõne. Vedasin kohvri pingi juurde ja istusin pingile. Kerge tuuleiil sasis mu juukseid. Tunnen, kuidas hakkan kohe nutma. Kas ma saan kunagi veel üldse õnnelik olla, kui minu ümber on kõik nii must?

Ümisesin enda rahustamiseks tuttavat viisi kuni märkasin autot, isa autot. Ta peatas selle teeääres ja ma vedasin kohvri sinna. Isa nägu paistis väga võltsilt kuri. Oli näha, et ta oli tegelikult maha rahunenud ja õnnelik.

Ta avas sõnagi lausumata pagastnikku ja võttis mu käest kohvri. Ta lennutas selle autosse ja lõi siis pagastniku ukse kinni. Istusin autosse, närvilisena ja ootasin, millal isa viimaks suu avab. Ta libistas end aeglaselt rooli taha ja ohkas viimaks. Auto libises kohalt.

„Kes ta on?“ küsis isa närviliselt. Vähemalt ei pea ta pikka viha.

„Mida?“ küsisin ma. Miks tal seda vaja teada on? Mis ta arvab, et ma lasen tal Steveni kallale minna või?

„Kellegi pärast sa pidid ju nii vara tagasi tulema,“ pomises isa närviliselt.

Vaatasin aknast välja, üksikud puud ja kõrged majad tuhisesin mööda.

„Vahet pole, ma ei lase sind tema juurde,“ sõnasin ma.

„Ahhaaa... ta on poiss, kes murdis su südame jah?“ pomises isa võidukalt ja peatas auto kodu ees.

„Isa jäta järele! Mul on niigi valus ilma selleta, et sa veel end peale pressid!“ karjatasin ma ja väljusin autost. Tõmbasin kohvri pagastnikust välja ja tirisin selle kortermaja poole.

„Palun, ma ei taha, et sa kannataksid!“ lausus isa. Ta ei kavatsegi vist rahule mind jätta.

„Unista edasi, ma ei räägi sulle midagi!“ laususin ma ja avasin võtmega kortermaja trepikoja ukse.

„Sellisel juhul räägin ma vanaemaga.“

Kurat.

„Oh... okei, ma räägin sinule kõik ära,“ pomisesin nurka surutuna.

„Noh?“ lausus isa ja tõmbas kohvri mu käest ära, et see ise üles tirida. Kõndisin veel minuti vaikuses ja tõmbasin hinge ning olin valmis talle kõik ära rääkima. Ma räägin talle Steveni kohta kõik ära. Kohe kui olen jõudnud korterisse.

Mulle siiski meeldis see osa. Pole midagi erilist lihtsalt mõnusalt vaikne ja tavaline. Kuid endiselt ootan järge :)

Kas 15's osa on viimane?

C0oozz: Aitäh.

SugarPiece: Jep, 15 osa on viimane, kuid ilmselt tuleb ka epiloog, praegu aga ei tea ma kuidas lugu lõpetada.

millal uuuuuuut? :)

Pole õrna aimu ka, siis kui mul tuleb isu seda juttu edasi kirjutada. Ausõna, kui vähegi veab siis äkki kahe nädala pärast.

Hoiatus: Viimane osa, epiloogi ei tule.



15.

(2 Nädalat hiljem)

Istusin oma toas ning põrgatasin vastu põrandat Ragnari korvpalli ning kuulasin Jessie Jd. Väljas oli tohutult rõve ilm, möirgas tuuleiil ning iga natukese aja tagant sadas rahinal padukat. Puud õõtsusid tuulekäes ning kaugemal oli kosta müristamist. Kõige mõttetum ilm maailmas.

Mõtlesin Stevenist, olin enda arust üsna hästi vältinud tema kõnesid ning meile, kuni ta saatis sõnumi, et tuleb siis ise minu juurde. Selle sõnumi pärast läksin ma lausa nii endast välja, sest tahtsin teda väga näha, aga samas tekitas ta minust tülgastust. Ma ei suuda teda isegi mitte puudutada, sest siis justkui jookseksid üle käe minu peale bakterid ning ma tunneksin endas tülgastust. Ainuke väljapääs oli Tallinnast, kus kurat kaduda selleks ajaks.

Pall põrkus põks-põks põrandalt tagasi ning lasin sellel veereda minema, tõmbasin jalad krõnksu ja panin pea põlvede peale ning mõtlesin, mis nüüd edasi saab. Kas ta tõesti tuleb Tallinna? Mida ta siit loota jõuab, et ma viskun otse tema sülle? Krigistasin vihaselt hambaid ning mõtlesin, kuidas siit välja saada.

Istusin nii lausa tund aega, kuni mulle meenus ema. Emast edasi kodu, kodust edasi Gerli ema, Gerli emast Gerlini. Lasin välja pisikeses piiksatuse ning tormasin toas edasi tagasi, et leida oma telefoni, aga kogu ostetud kooliasjade hulgast ei leidnud ma telefoni, kuni märkasin seda kummutipeal. Valisin Gerli numbri ning kuulasin telefoni tuututamist, kuni Gerli telefoni vastu võttis.

„Ja?“ küsis ta unise häälega? Oi kurat, unustasin ära, et Gerli magab ju alles kella 12 paiku. Tõeline unimüts.

„Gerli, Elisabeth siin, ma mõtlesin, kas võiksin sulle näiteks järgmine nädal külla tulla?“ piiksatasin erutunult telefoni nagu tõeline tibi.

Kuulsin, kuidas Gerli haigutas ning siis entusiastlikult vastas: „Jaa, muidugi tule, pea meeles, me elame nüüd teie vanas elukohas. Tule kohe homme, ema pole kodus saab mingi hullu peo maha pidada.“

Naersin telefoni teises pooles, see kõlas just nagu tavaline Gerli. Kujutasin ette ta rõõmust roosakat nägu kui ta mulle plastiktopsis oleva shampust ulatab ning me tantsima hakkame.

"Ja, ma küsin isalt, kas ta tooks minu ära,“ laususin ma. Tõusin püsti ning kollane, mustade täppidega kleit lohises põlvedelt alla. Sammusin ükskõikselt elutuppa, kus isa läpaka klahve klõbistades tööd tegi.

„Oota korra,“ laususin ma telefonile ning läksin isa juurde. Istusin ta kõrvale ning küsisin otse: „Kas sa viiksid mu Gerli juurde?“

Ta vaatas mulle otsa ning ohkas raskelt, seejärel lausus ta: „Muidugi, kauaks sa sinna jääd?“

Tema hääles oli kuulda alandlikkuse tooni, mis pani mind süüdlaslikult tundma. Isa ei tahtnud, et ma läheksin.

"Isa ma ei pea minema kui sa seda ei soovi,“ laususin vaiksel ning prantsatasin tema kõrvale istuma.

„Ma tahan, et sa oleksid õnnelik, seega mine,“ utsitas isa mind tagant ning naeratas kohmetult.

„Olgu, ma arvan, et mitte kauemaks kui nädalaks,“ sõnasin kergendatult hingates ja heitsin pilgu telefoni poole, mida hoidsin värisevate sõrmede vahel.

„Ma tulen homme,“ ütlesin ma rõõmsalt ning lõpetasin kõne. Kallistasin isa ning tänasin teda suure karukallistusega.

*

Roheline kohver taaskord pakitud, mõnus sirelililla kleit seljas ning jalas tennised istusin isaga autos ning me sõitsime taaskord lõuna poole, Gerli juurde. Olin ülimalt elevil, et püsisin vaevu vaikselt, kuid piiksatasin iga väikese minuti tagant midagi, et lõhkuda vaikuse sein, mis mind häiris. Soovisin, et mul oleks teipi, et ma saaksin oma suu kinni teibitada, kuna minu pidev jutuvadin häiris mind, aga ma lihtsalt ei jäänud vait.

Olime sõitnud veidikene üle tunni, minu pideva piiksatamise saatel kui isa lõpuks auto vana maja, kodu juurde parkis. Gerli jooksis, nägu naeru täis minu poole ja kallistas mind tugevasti.

„Sa oled muutunud!“ märkas ta kui ta vaatas mulle alt üles ja mina talle ülalt alla. Tavaliselt olin mina see, kes pidi temale alt üles vaatama.

„Suvi teeb imesid, pealegi pole sul siin kastevihmases rohus kontsi all,“ laususin naerusuiselt. Isa pani mu kohvri minu ette.

„Kas su ema on kodus?“ küsis isa pahuralt.

„Ei, ta läks linna, küllap tuleb õhtul tagasi,“ valetas Gerli justkui muuseas. Tühine asi.

„Olgu, ma hakkan siis minema,“ lausus isa, ta embas mind tugevalt ning peaaegu jooksis auto poole tagasi, et saada eemale kahest sädistavast teismelisest. Lehvitasin isale ja vaatasin kuidas auto nurga taha kadus.

„Okei, mida me siis sinu peoga ette võtame!“ küsisin ma ning läksime kahekesi majja, mina kohvrit järele vedades.

*

Istusin terrassil, käes plastiktops ja vaatasin, kuidas vihmatilgad minu kingadele kukkusid ja tundsin külma vett varvaste juures. Kuulsin, kuidas sees käib raju pidu, muusika mängis kohutavalt kõvasti ja mu kõrvad sellest kumasid. Olin suurem osa seltskonnaga õues, kuna oli neid, kes soovisid grillida ning ega nad oma grilliga tuppa ka ei roninud, et seda seal süüa.

Keegi prantsatas mu kõrvale, võõras tüdruk, kes kandis roosipunast toppi, lühikesi teksapüks ning ketse.

„Kes sina oled?“ küsis ta teraselt ning rüüpas plastiktopsist sõõmu. Ta tundus kuidagi kaugel olevalt, alkoholist kergelt uimane.

Ma ei vasta talle ja pööran pilgu kõrvale, kõik naudivad pidu peale minu. Gerli on nii muutunud.
„Kes sina oled?“ küsis ta mulle kõrva pasundades ja ma pööran pilgu temale, ta ei paistagi nii purjus enam.

„Elisabeth,“ vastasin lihtsalt ning lootsin, et äkki ta kaob minu kõrvalt.

„Elisabeth Õis? Jestas sa oled see, kes nuttis oma ema taga ja sai pärast hiiglasliku päranduse. Kuule, tegelikult, kas sul koksi on?“ küsis ta.

„Ei, ma ei pane narkotsi, oma elu sitemaks ma ikka tegema ei hakka kui see on,“ pomisesin ma. Viimane kord kui ma sõna, mis on narkots oli siis kui ma kuulsin oli see haiglas kui Ragnar kuuli sai.

„Jestas, mu isa ostis sinu isa käes mingi hiiglasliku koguse soola narko asemel, tead su armas issi saab surma ju, paps palkas palgamõrvari, nad on juba praegu sinu pool,“ irvitas tüdruk ja ma vaatan talle kissitades otsa. Ta silmad on pahupidi ning ta prantsatab minu kõrvale pikali, katkendlikult hingates. Tema plastiktops lendas tagurpidi ning jook voolas terrassil laiali.

„Oh ei,“ pomisesin ma. Mitte selle tüdruku pärast, vaid isa.

Torman temast mööda ning kraaksun, et talle kiirabi kutsutaks, rebin end läbi vana elutoa ja inimeste ning siis jooksen trepist üles iga natukese aja tagant kontsade pärast kukkudes ning jõuan lõpuks oma vanasse magamistuppa ning tirin kotist välja oma telefoni ning valin meeleheitlikult isa numbri.

Isa võtab toru, kuid vastab võõras hääl, mehe hääl: „Sorry tips jäid hiljaks, issi on surnud!“

Karjun meeleheitlikult ning telefon libiseb mu sõrmede vahelt välja. Puhken nutma ja kukun seal samas põrandal kokku. Ma olen ORB! Ma pole enam mittekeegi. Ma tahan surra, aga üks kord elus veel, ma tahan suudelda Stevenit.

LÕPP!

See lõpp oli väga-väga deep.

Need otsad jäävadki lahtiseks, sest kui mul peaks tulema tuju siis äkki SSS saab endale veel kunagi ka 2 osa ning siis on mul mille kallal mässata.

SA PEAD JÄTKAMA VÕI MUIDU MA TELLIN SULLE MÕRTSUKA!

Siis sul läheb kaua aega, et üldse üles leida õige Marta

Kuid võin sulle öelda, et võib juhtuda, et see lugu jätkub, kunagi.

Ära kahtle, et ma ei leia
I have contacts!

Fuu...

Ära muretse. Nii sama tögasin siin

I know

Do you?

Mhmh

Lol fine XD
Aga ma nüüd uut "Laulja" osa kirjutama. Tegelikult lähen enne ja päästan oma arvuti toast ära. Remondimees rebib hetkel tapeeti maha