Selle Suve Saladus [15/15 LÕPETATUD]

Hagrid, I love Hagrid
Sa veel küsid, muidugi meeldis

Laske siis uuel ja lühikesel osal head maitsta. Tegemist on ikkagi esimese juubeli osaga.

Juubilar on ta,
sel lool on juubel,
Juubilar on ta...


10.

Jõudes Pärnade kodule lähimasse parki hakkas Liisa koeraga mängima eemal. Kõndisime Liisega, kruus jalge all krabisemas mänguväljaku poole, mis asus pargi keskel. Mänguväljaku kõrval oli skatepark ja korvpalliväljak, kus hetkel käis raju võistlus.

Istusime Liisega kiikedele ja jälgisime mängu. Olin sinistes riietes poiste poolt, aga Liise valgete. Ergutasime tuliselt võistkondi ja lõpuks, kui neil oli vaheaeg kõndisime nende poole.

„Wow, elasite päris tõsiselt kaasa,“ ütles üks poiss meie juurde lähenedes. Ta kandis sinisest riidest riietust. Poiss oli brünett ja ta juuksed olid siilisoengus ja märjad.

Ta tõmbas rätikuga üle pea ja jätkas: „Mina olen Risto!“

„Liise,“ säras äkitselt tibatillukene tüdruk minu kõrval, „ ja see on mu sõbranna Elisabeth.“

Naeratasin Ristole ja poiss naeratas vastu. Tal oli väga lai naeratus.
Eemalt hüüdis neid treener ja mäng läks uuesti lahti. Istusime nüüd väljaku ääres. Mõlemad võistkonnad püüdsid anda endast maksimumi. Aeglaselt avasin ma suu ning pöördusin Liise poole

„Liise, kuule ma pole sind mitte kunagi nii käitumas näinud, ära ütle, et sa armusid pelgalt välimusse,“ sõnasin aeglaselt rõhutades igat sõna.
Liise vaatas mulle oma säravate siniste silmadega otsa ja kammis oma blonde juukseid.

Ta mõtles hetke ja vastas siis: „Ma ei ole armunud, pigem üritan vist esimest korda endast head muljet jätta. Tegin end vist hoopis narriks.“

Krimpsutasin nina ja kirusin end mõttes hinge põhjani. Särav tütarlaps minu kõrval oli äkitselt muutunud kurvaks. Ma teadsin kui raske on Liisel ja Liisal koolis sõpru leida, sest mõlemad olid jalustrabavalt ilusad ja neid peeti liiga uhketeks.

„Ära muretse,“ podisesin rohkem endale kui Liisele.

„Tule, Liisa jõuab varsti muidu siia,“ lausus Liise. Lehvitasime veelkord poistele ja kõndisime Liisa poole.

„Oh, see pisikene Hassokene on küll nüüd surmani väsinud. Lähme parem ära koju,“ ütles Liisa.

„Okei,“ vastas Liise tuimalt ja heitis viimase pilgu Ristole. Ta tõmbas oma juuksed paremale poole ja kõndis siis meile järele.

Pisike koerake ähkis rõõmsalt ja Liise jalutas koera koju. Oli õhtu ja aeg kontrollida, kas

Stevenilt on kõnesid. Jõudsime kiiresti tagasi kaksikute kortermaja ette ja ma kallistasin mõlemat tüdrukut ja sügasin veidi koera kõhu alt, kes jälle limpsis minu jalga.

Steveni kodu uksepoolel oli õues kamp tüdrukuid ja poisse, kes jõid energiajooke. Kõndisin neist tuimalt mööda, aga üks poiss, kes oli ilmselt minu ära tundnud, viipas käega, et ma lähemale tuleksin. See oli Steven.

Kõndisin nende juurde ja jäin Steveni kõrval seisma. Poiss lõhnas alkoholi järgi.

„Vot see on minu tibu Elisabeth,“ ütles ta noortele ja tüdrukud vaatasid mind altkulmu.

Steven pani oma käe minu õlale ja tahtis mind suudelda, aga ma tõukasin ta eemale.

„Maga kaineks mees,“ ütlesin ma talle.

„Mis on musirullikene? Enam ei kõlbagi või?“ küsis vihane ja purjus Steven.

„Ei kõlba jah. Sa oled täiesti purjus või õde aitama. Mina veel uskusin sind,“ ütlesin peaaegu nuttes.

Ta oli mulle valetanud. Võibolla, et oli hoopis seal korteris kellegagi amelenud. Kuidas ma võisin olla nii loll? Miks, miks ma pidin just temasse armuma?

Hakkasin kodu poole jooksma ja viskasin hõbeketi maha. Steven tuigerdas mulle järele. Olin aeglane ja ta sai mu kätte.

„Tule siia ja anna mulle üks musi!“ ütles ta vihaselt. Ta hoidis mind kramplikult ja kõvasti kinni.

„Käi eemale!“ röökisin ma ja üritasin poisi haardest pääseda. See oli mõttetu tegevus, sest poiss oli minust kümme korda tugevam.

„Palun,“ ütlesin läbi pisarateta.

Ta lähenes mulle ja suudles mind. Rabelesin ja hammustasin talle keelde. Hetkeks poisi haare nõrgenes ja ma pääsesin minema. Jooksin nii kiiresti kui sai kodu poole.

„Ma maksan sulle veel kätte libu!“ röökis ta. Kuidas sai Elisabeth olla temasugusega? Jooksin aina edasi ja vaatasin tagasi. Steven oli hõbeketi üles tõstnud. Prantsatasin kellelegi otsa.

„Vabandust,“ pomisesin ma ja aitasin võõra püsti. Risto.

„Oi, tere,“ pomises poiss, kui ta mu ära tundis.

„Tere, vabanda, ma pean tormama,“ ütlesin ma ja jooksin poisist välkkiirelt mööda.

Olin jõudnud vanaema maja ette ja astusin kiirelt majja. Jõudsin õigele korrusele ja avasin ukse. Vanaema istus elutoas ja küünitas mind ainult prillidega raamatu tagant.

„Näh,“ pomises ta, „kuhu sa Steveni jätsid? Miks sa hingeldada?“

„Koju, ma olin kaksikutega, käisime jooksmas, lähen nüüd dušši alla,“ ütlesin ma ja kõndisin oma toa poole. Värskendav dušš oligi see, mida ma hetkel vajasin.

Kõndisin tuimalt kassist mööda, kes mind nuusutas ja seejärel minule halvustava pilgu heitis. Haarasin oma toast rätiku ja jooksin pesema.

Kuuma vee all hakkasin ma aeglaselt rahunema ja jõudsin otsusele. Ükskõik, juhtugu, mis juhtuma peab, ma pean Steveniga asjad selgeks rääkima kui ta kaineks saab. Panin selga lillelise kleidi ja kuivatasin oma juuksed ära.

Kõndisin aeglaselt, kergelt trampides kööki ja panin teekannu vett täis. Asetasin kollase kannu oma kohale ja vajutasin nuppu, aeglaselt hakkas vesi keema. Otsisin kapist välja šokolaadi tordi, kust vanaema oli võtnud juba tubli tüki kooki ära.

Limpsisin keelt ja võtsin endale piraka tüki kooki. Ma ei jõudnud teed ära oodata ja võtsin sealt juba ampsu. Mahlaselt šokolaadine maitse jõudis mulle suhu. Vanaema ei pannud kunagi koogi sisse toiduaineid vähe. Kui ikka kooki teed siis ikka palju ja magusalt.

Valasin vee kannu ja võtsin sidruni tee pakist välja teekoti. Asetasin teekoti aurava, kuuma vee sisse ja läksin suhkrutoosi laua pealt võtma. Panin teelusika täie suhkrut tee sisse ja segasin seda. Võtsin teekoti ära ja viskasin selle minema.

Kõndisin toiduga elutuppa vanaema kõrvale. Ta vaatas tulise himuga „Kirgede Tormi“ ja luges ühe silmaga raamatut.

„Kuidas sa suudad kahte asja korraga teha?“ küsisin ma.

„Samamoodi nagu sina suudad süüa ja vaadata telerit samal ajal,“ pomises vanaema vastuseks. Ta naeratas mulle ja pani siis raamatu käest.

„Räägi nüüd mulle, mis tegite kaksikutega,“ sõnas vanaema.

Rääkisin talle kogu jutu ära, ainult, et Steveni osa koju tulemises jätsin vahele.

„Sa ütlesid, et käisid jooksmas,“ nurises vanaema.

„Käisimegi, ainult, et koos koeraga,“ laususin vastuseks.

Jõime koos teed ja vaatasime vanaema seebikaid edasi. Tundsin esimest korda, et olen kohas, kus ma pean olema. See ongi minu saatus.

Mulle niiii meeldib see jutt, hetkel kriitikat pole, seega jätka kiiresti!

Mulle meeldib, et sulle meeldib. Üritan nii kiiresti teha kui mu näpud jõuavad ja mul õige tuju on uue osa kirjutada.

Seega tuleb loota, et sul tuju oled :)

C0oozz: Tuju oli õige.

Uue osa kommenteerimiseks siis nii palju, et mul tuli lõpus lihtsalt pisar silma. Kirjutan ja ajan iseennast nutma.



11.

Järgmisel päeval saabus tume kohver ja üks kast. Andsin kullerile oma allkirja ja võtsin asjad vastu. Ma olin nagu pooleks murtud. Nagu oleksin ma järjest taguda saanud. Ma ei rääkinud kellegagi, ma lihtsalt ei suutnud. Kõik oleks olnud nagu pärast ema surma.

Vanaema juuresolekul ma harva poetasin mõne sõna. Ta oli murest murtud.
Istusin oma toas ja joonistasin oma joonistusplokki pisikest kutsikat, Hassot. Kogu seltskonnast rääkisin ma kõige rohkem Liise ja Liisaga. Tüdrukud helistasid mulle iga päev ja rääkisime mõned minutid, senikaua kuni nad ei suutnud oma armsast kutsikast enam kauem eemal hoida.

Pliiats liikus mu käes vabalt ja kiiresti. Üks joon teise järel. Teise järel kolmas joon, vahepeal värvisin harilikuga kohti tumedamaks. Mu käsi oli kummaliselt krampis ja ma tundsin nagu oleks hõbedane kett ikka veel mu käe küljes. Uksekell helises, aga ma ei läinud seda avama. Vanaema tuleks oma võtmetega majja, kui ta töölt jõuab.

Uksekell helises uuesti. Inimesed on ikka kannatamatud. Ohkasin vaikselt ja panin ploki lauale. Tõmbasin jalad laua pealt ära ja kõndisin aeglaselt ning kuuldamatul esikusse. Kikivarvukil, piilusin läbi vaateaugu, kes seal on.

Poisil oli seljas sinine suvesärk ja jalas mustad teksad, ta musta värvi juuksed olid sassis ja helesinistes silmades oli lootusekiir. Steven. Poisi käes oli kimp roose ja ta tilistas uuesti uksekella. Mu süda peksis tohutult ja mu käsi liikus aeglaselt ukselingi poole. Olin seda juba avamas kui mulle meenus, mis juhtunud oli.

Poiss kõndis pettunult ukse tagant ära, jättes lilled ukse ette ja ma kõndisin rahulikult elutuppa, rõdule. Kükitasin maha, läbi vanaema rooside, ta ei märganud mind. Vaatasin, kuidas ta minema kõnnib, aega ajalt piiludes rõdu poole. Viimaks kui ta nurga taha kadus, tõusin püsti. Üksik pisar langes mu põselt alla poole.

Kõndisin nina luristades tuppa tagasi. Panin teleka mängima ja jäin tummalt Fox Life kanalilt meeleheitel koduperenaisi vaatama. Pisarad langesid ja mu süda tilkus verd. Ma tahaksin veelkord tunda ta lõhna. Kas või viimast korda.

Haarasin laualt salvrätiku ja kuivatasin oma pisarad ära. Lippasin riideid vahetama ja helistasin Liisele ning Liisale. Tüdrukud võtsid vastu ja leppisime kokku, et saame meie tee peal kokku. Kibekähku panin selga sinised teksast lühikesed püksid ja nende alla roosad baleriinad, peale aga roosa maika. Pistsin telefoni ja võtmed taskusse ning paitasin korraks kassi.

Avasin esikus ukse ja panin selle hooga kinni ning lukku. Jätsin lilled sinna, kus nad olid ja peaaegu joostes tormasin ma kaksikutele vastu, kes tormasid omakorda minule vastu, kaasas kutsikas. Kallistasin tüdrukuid ja rääkisin neile Stevenist. Kõndisime naerdes koos parki ja tegelesime kutsikaga.

„See on Stevenist ikkagi jube, mis sellest, et ta purjus oli,“ lausus Liise ja sügas Hassot kõhult, mille peale koer teda limpsis.

„Mina pole nõus,“ väitis Liisa, „see tegu oli küll kole, aga Steven võib seda isegi kahetseda. Minu meelest sa mängid praegu poisi tunnetega. Liise, sealt tuleb sinu sõber.“

Liisa osutas pilguga kaugusesse ja otsis inimest. Risto kõndis meie poole, hambad laiali naeratades. Ta lükkas oma brünetid juuksed kõrvale.

„Hei,“ tervitas poiss meid rõõmsalt.

„Tere,“ pomisesin Liisaga kooris. Võtsime koeraga tegelemise üle ja läksime eemale, koerte parki, kus rõõmus Hasso ronis erinevate atraktsioonidest läbi. Naersime Liisaga koera üle, kes oli just torust sisse läinud ja Liise seisis temal ees. Koer üritas välja pääseda siis torust teisel pool, aga kuna sealt tuli vastu järgmine kutsikas siis lõid mõlemad koerad araks ja taganesid.

Möllasime Hassoga veel pool tundi, kui kõik kolm; nii mina, koer kui ka Liisa olime surmani väsinud. Liise jalutas koos Ristoga meile vastu.

„Teid oli põnev eemalt jälgida,“ ütles poiss ja muigas. Okei, nii palju me nüüd ka ei lollitanud.

„Ikka parem kui teie ninnunännutamist vaadata,“ pomises Liisa ja haigutas laialt.
Liise läks öeldu pärast näost punaseks ja piilus siis oma rohelisi ketse, mis tal jalas olid. Risto ainult muigas selle peale. Öeldu tõttu läbis kerge valusööt mu keha. Liisa muigas koos Ristoga Liise üle. Ühel hetkel tõmbasin ka mina muige oma näole.

„Kuulge, hakkame parem minema,“ pomises Liise. Ta võttis Liisa käest koera rihma ja kõndis koos Ristoga kõige ees. Liisa ja mina tulime neile kiirel sammul järele.

„Noh, kas sa ei karda, et Steven äkki tuleb jälle?“ küsis Liise murelikult kui olime hakanud kaksikutega hüvasti jätma.

„Raudselt tuleb, aga küll Risto selle eest juba hoolitseb, et ta mulle lähedale ei pääseks,“ pomisesin ma. Risto elas minust veidi kaugemal.

„Okei,“ pomises Liisa ja nad kõndisid koer süles kortermajast üles. Jätkasime Ristoga vaikselt kodu poole minemist.

„Liise rääkis, et Steven on su poiss,“ pomises Risto aeglaselt.

„Jahm, või noh, ma ei tea, kas ta praegu ka on. Tema eest ma ära jooksingi tol korral. Ta oli purjus ja kohtles mind halvasti,“ pomisesin ma nutt kurgus.

„Mul on kahju,“ pomises poiss. Kõndisime aeglaselt ja möödusime samast kambast, mis ka eelmine kord seal oli. Samad tibid, kes ennegi, näitasid näpuga minu poole. Nad arvasid endast ilmselt liiga hästi. Kortermajast väljus Steven ja mu süda vajus alla. Ta märkas mind koos Ristoga ja ma aimasin halba.

„Elisabeth!“ karjus poiss. Ta sörkis meile järele ja ma hakkasin jooksma. Nagu ennemgi.

Risto jooksis mulle järele ja haaras mu käest.

„Kuula ta vähemalt ära,“ pomises poiss ja laskis käest lahti. Seisin seal, nutt kurgus nagu mingil lapsel ja vaatasin Steveni poole. Risto kõndis edasi aga vilksatas aega ajalt tagasi.

Steven jõudis minuni ja aeglustas sammu. Ta jäi minust umbes meeter kaugemale seisma, aga ta nägu oli vihast punane. Otsekui oleksin ma midagi valesti teinud.

„Mida sa tahad?“ sisisesin läbi hammaste.

„Kes see oli?“ küsis armukade Steven jäigalt vastu.

„On see sinu asi?“

„Võib – olla, et ongi.“

„Ta on sõber, Liise väga tõenäoline poiss. Me kohtusime samal päeval, millal sina...“

Ma vakatasin poole lause pealt ja üks pisar veeres mu näost alla.

„Elisabeth, mul on kahju. Ma olin purjus, anna andeks,“ pomises poiss ja vaatas kõnniteed.

Astusin sammu poisile lähemale.

„Sa valetasid mulle,“ ütlesin kurjalt.

„Ma tean, aga ma ei tahtnud, et sa teaksid... neist. Nad on mu õe sõbrad ja ma läksin temaga kaasa sel päeval. Nad on imelikud, joovad, suitsetavad ja panevad narkotsi,“ poiss ohkas ja ma nägin ta silmis kahetsuse pilku. Ta vaatas mulle otsa.

„Mina suitsetasin ka,“ pomisesin.

„Ma tean. Sel päeval, alguses aitasingi ma õde, aga lõpuks jätsime tehtud töö pooleli ja kõndisime nende sekka. Ma olen alkoholi vastu nõrk. Võtsin päris palju nii, et silmad läksid pahupidi. Märkasin sind, purjus olles tahtsin ma nalja teha. Ma tegin sulle haiget ja ma sain sellest alles järgmine päev aru.“

Pisar langes mu näolt alla ja nüüd ma teadsin, et käes on õige hetk. Ma jõudsin poisi juurde ja suudlesin teda. Hoidsin temast kõvasti kinni ega lasknud lahti. Ta käed hoidsid mind kõvasti kinni. Suudlesin teda pikalt ja aeglaselt. Lõpuks lasin poisi lahti ja ta võttis mu käest kinni. Kõndisin koju Steveni saatel.

Kortermaja ees suudles ta mind jälle ja ma kallistasin teda. Aeglaselt lasin ta sõrmedest lahti ja kõndisin majja, endamisi naeratades. Elus tuleb pingutada, et kõik korras oleks.

Oota sa hakkasid sellepärast nuttma, et ta Steveniga ära leppis? Või sain ma valesti aru
Muidu väga meeldis, seega jätka siis ka kungai (:

Ja, õnne pisarad


Jätkan jätkan, kui veab on homseks uus osa olemas

Sul vale arusaam homsest? :) :)

Ilmselt jah aega pole, mõtteid pole.

Natukene hommikust kirjutamist ja väga lühikene osa on teie ees. Antud hetkel, aga ma paremini ka ei oleks suutnud kirjutada. Mõtteid pole, aga suur auku ka ei tahaks sisse jätta, sest muidu on nii, et ei mäleta enam üldse mitte midagi.

Loodan siiski, et äkki see osa kuidagi õnnestus teile meeldivaks lugemiseks teha, sest minule endale see väga meeldis. Lugege ja kommenteerige palun.



12.

Eelmised kaks nädalat olid ilusad. Neid nädalaid jään alati mäletama. Olin inimestega, kes mind armastasid ja keda mina armastasin. Ometi olin ma naelutatud vanaema kortermajja nagu oleksin vanglas. Ma käisin küll väljas, aga ikkagi tõmbas mind juba enne hämarat tagasi vanema korterisse. Ma olin iga õhtu pugenud siis teki alla, võtnud padja alt välja oma päeviku ja kirjutanud hea mitu lehekülge sündmusi kirja.

Ma pole mõelnud sellele, et kõigest kolme nädala pärast pean minema tagasi Tallinna. Ma ei tahtnud sinna, mind ei tõmmanud Tallinna. Sinna, kus autode mootori mühin kestis kõik ööd ja kõik päevad. Tartus oli ka seda, aga siin olin ma tundnud ennast rohkem kodus. Tallinnas ei olnud mul kedagi peale isa ja venna. Siin ümbritseb mind aga puhas armastus.

Ohkasin raskelt oma voodist ja piilusin minu jalgadega mängivat Hassot. Kaksikud olid perega Itaaliasse Toscanasse sõitnud ja ma pakkusin, et võin koera hoida. Võtsin koera sülle ja kutsikas limpsis oma keelega mu nägu. Sügasin teda kõhu alt kuni mu kade kass tuli minu kõrvale ja nõudis oma osa.

Kahe looma kokkusaamine oli naljakas lugu. Kity oli koertega harjunud, sest meil oli koer või õigemini on, aga hetkel on ta teise vanaema juures ja naudib oma pensionipõlve. Olin esikus asetanud kutsika kergelt maha ja Kity tuli asja juurima. Mõlemad värisesid. Kity käis, saba uhkelt püsti koera ümber ringe ja nuuskis teda. Ta oli ta omaks võtnud ja Hasso jäljendas kassi. Kutsikas oli mänguhimuline ja hammustas kassi sabast. Mitte tugevasti, sest ta ei tahtnud talle halba aga kass ehmatas küll. Nad ajasid üksteist terve maja taga mina järgi jooksmas, et püüda üks neist kinni. Samahästi võisin ma ka päikese ülevalt alla tuua.

Nädala alguses oli neil raske aga lõpuks harjusid mõlemad ära ja on nüüd suurimad sõbrad, kuid kass oli kade. Lasin koera maha ja paitasin seejärel Kityt, kes nurrus iga pai peale. Ta keeras ennast külili mõnules.

„Oh teid küll,“ pomisesin ja tõusin voodist. Roomasin kohvri juurde ja panin selga sinised lühikesed püksid ja nende peale musta maika. Tegin endale krunni ja kõmpisin jalgu taga lohistades kööki. Kallasin mõlema looma söögikaussi võrdselt nende toitu ja valasin kohvikannust kollasesse kruusi kohvi. Segasin kohvi piimaga ja jätsin lauale.

Elutoast oli kuulda telekahääli. Kõndisin elutoa poole, lükates köögiukse enda järel kinni. Leidsin vanaema elutoast pea sülearvutis, prillid ninalt alla libisemas. Ta toksis sõrmedega ükshaaval klaviatuuri ja otsis õigeid nuppe.

„Tere hommikust,“ pomisesin ma.

Vanaema pööras näo minu poole ja lausus: „Tere hommikust! Kas magasid hästi? Saan ma sulle midagi hommikusöögiks valmistada?“

„Ei vanaema, ma ei ole näljane,“ sõnasin ja istusin tema kõrvale. Vanaema jätkas toksimist ja märkasin, et ta räägib msni kaudu kellegagi.

„Kellega sa räägid?“ küsisin ma.

„Sinu isaga,“ pomises vanaema, „ ta on kannatamatu, küsib muudkui, kellega sa käid ja pahandab, et ma aeglaselt kirjutan, aga need paganama prillid ju libisevad ninalt alla ja tähed kaovad ära. Oh heldekene küll.“

Naersin ja lippasin köögist enda kohvi ära tooma. Kaks looma sõid valedest kaussidest toitu. Koer kassi omast ja kass koera omast. Muigasin loomade üle, mõlemale paistis toit maitsevat. Võtsin köögikapilt oma kohvi ja kõmpisin sellega elutuppa tagasi.
Vanaema porises midagi Ragnari kohta ja otsis klahvilt E-d ja I-d.

„No jumal jessukene küll, kus sina siis ennast peidad?“ pomises vanaema kui oli E tähe leidnud. Näitasin talle, kus I asub ja naine vandus.

„Mida sa Ragnari kohta rääkisid?“ küsisin ja rüüpasin sõõmu kohvi. Kibe maitse jõudis suhu. Kohv oli jahtunud.

„Ta tuleb siia, tema mingi sõbranna on ka oma vanavanemate juures ja ta tuleb ka siia, kuhu ma tema majutan, pole minul õrna aimu ka. Tavaliselt käite te ju eraldi!“ mõmises vanaema.

„Ragnar tuleb siia!“ küsisin uskumatult. Ragnar vihkas emaema. Ta ei suutnud elada roosihulluga rohkem kui kaks päeva ühes majas. Väikesena oli ta teinud nagu mõnes multikas, pesulõksuga nina kinni pandud. Ta kandis seda terve päeva kuni ta nina lõpuks hulluseni valutama hakkas. Naersin oma vanema venna üle ja toppisin roose ta nina alla.

„Jah tuleb! Hakkab täna päeval rongiga siia poole kihutama, see sammune sõbranna kaasas, ta nimi oli noh ka Elisabeth!“ lausus vanaema.

Oi ei. Tahate te öelda, et see on Steveni ekspruut!? Kindlasti on ta juba meist teadlik ja kavatseb mu sõnaotseses mõttes hulluks ajada!? Sellepärast ta Ragnariga semmibki!?

„Oh ei. Ta on Steveni ekspruut!“ laususin vanaemale, kes oli minu kohkunud ilmest mulle suurte silmadega otsa vaadanud.

„Ma loodan, et ta teda siia ei too,“ pomises vanaema. Talle ei meeldinud Ragnar, sest poiss polnud kunagi „heapoisi“ tüüpi olnud.
Noogutasin heakskiitvalt ja rüüpasin oma kohvist viimase sõõmu.

„Kus ta magab?“ pressisin läbi hammaste. Vanaema lõi läpaka kaane kinni ja pani sülearvuti lauale.

„Sinu magamistoas põrandal,“ vastas ta lihtsalt, „elutoas on liiga palju roose tema jaoks.“ Viimaseid sõna vanaema ütles läbi hammaste. Juhtum väikese Rangariga oli vanaema väga kurvastanud.

Okei, miks ta ei või elutoas magada!? Tema tahab ju siia tulla! Võib väga hästi elutoas ka magada, pole enam meie süü, et tema ei suuda roose kannatada. Ööbigu siis Elisabethi pool!

Tõusin diivanilt püsti ja vedasin end jalgu lohistades esikusse. Panin jalga need samad, kreemjas tooni kontsad, millega tulnud olin. Kammisin esikus juuksed ära ja võtsin siis oma väikese käekoti. Helistasin Stevenile, sammudes ise korterist välja. Jäin trepikotta seisma, oodates, millal poiss süvendab vastu võtta. Trepikojas oli kolm lapsevankrid, kõik erinevat värvi ja jalgratas. Seal haises kohutavalt prügi järele.

Poiss võttis haigutades vastu: „Mis sind nii vara helistama paneb Elis?“

"Ragnar tuleb koos Elisabethiga siia... täna ja ma ei tea kui kauaks,“ laususin kindlameelselt.
Kuulda oli, kuidas poiss tõusis voodis istukile, sest ta voodi ragises.

„Mida?“ küsis ta, „mis on Elisabethil siia asja?“

„Noh, nii palju, kui mina aru olen saanud siis tuleb ta oma vanavanemate juurde ja on Ragnari tüdruk.“

„Kurat!“ pomises poiss, „Elisabeth ei oleks sinu vennast kunagi huvitatud. Ta teab, et meie käime ja ülikindlalt on ta ikka veel väga vihane, et ma temaga lahku läksin.“

„Kui ma poleks teda nutmas näinud oleksin ma öelnud, et sa pingutad üle,“ sõnasin ja hakkasin trepist alla kõndima. Ilmselt olid mu sammud kuuldavad.

„Sa lähed kusagile?“ küsis ta.

„Jah, sammun sinu juurde,“ laususin ja kõndisin üles tagasi. Võiks siis koera ka kaasa võtta.

Avasin ukse ja võtsin koera rihma ja sammusin oma magamistuppa, kus leidsin koera. Ta mängis mu tekiga, rihma nähes läks ta pööraselt õnnelikuks.

„Kohtume su maja ees,“ sosistasin telefoni ja panin selle käekotti. Kinnitasin koerale rihma ja me sammusime koos välja majast. Ta kõndis kiiresti ja pigem vedas tema mind kui mina teda.

Jõudsime Hasso tempot arvestades väga kiiresti kohale, kuid poiss juba seisis seal.

„Millega ja millal nad tulevad?“ küsis poiss närviliselt ta võttis rihma mu käest ära.

„Rongiga täna päeval, arvan, et lõunal.“

„Jalutame neile vastu?“ küsis ta.

„Võib kah. Kas Elisabethil on üldse vanavanemad Tartus?“ küsisin.

„Jah, eelmine suvi kolisid. Aitasin neil asju lahti pakkida. Nad olid ülikindlad, et ma olen Elisabethi tulevane kaasa,“ lausus poiss.

Kõndisime sellesse samasse parki, kus Hasso kogu aeg mängimas käib. Veetsime seal kaua aega. Seni kaua kuni kutsikas ära väsis.

„Kell on kaks, huvitav, kas nende rong on kohal juba või alles tuleb?“ pomises Steven.

„Mul pole õrna aimu ka,“ laususin ja võtsin väsinud Hasso sülle.

„Minul on,“ sisistas poiss, „sest sealt nad tulevadki.“

Oh õudust! :O Mis nüüd saama hakkab? :O

Kisma? Hahh..väga meeldis, jätka siis kiiresti ja loodame, et sul vahepeal mingit ülipikka loomekriisi ei teksiks.

Ausõna, mul on mõte olemas, aga ma ei tea, kas ma oskan selle kirja panna. Oh jestas, ma pean oma kahte teist lugu ka veel kirjutama.


Loodetavasti saate uue järgmine nädal.

Aina põnevamaks läheb .
Tee kiiresti uus osa val-mis ku-ni ma po-le sind ma-ha löö-nud

Ohh... just ma ju ei tohi sind maha lüüa noo leian muu võimaluse...

Ütlen siis nii palju selle osa kommenteerimiseks, et ma loodan, et ma liiga etteaimatava osa ei kirjutanud. See osa on tulnud täie südamega ja teatan rõõmuga, et õnneks/kahjuks ei saa 20 osa tõenäoliselt viimaseks osaks. Ja sellel osal on üle pika aja siis ka pealkiri, aga ma ei tea, kui palju teile tundub, et see käib osaga kokku või ei.

Nautige siis


13.

Muutused

Kaks inimest astusid meie poole. Tüdruk oli punapäine ja käis kollase minikleidiga. Ta kandis peal kummalist jakki, ühel pool oli varrukas pikk teiselpool oli topimoodi varrukas. Tal olid pikad punased lokkis juuksed. Mu süda jäi seisma, teisel pool seisev poiss oli tuttav. Samas ka kohutavalt võõras.

Mu süda tagus kõvemini. Mulle tundus, et see tungib mu südamest välja. Ma leidsin end, närvipuntra olekus, mulle tundus, et iga sammuga millega Ragnar ja Elisabeth lähemale jõudsid kaugenes Steven minust. Ometi hoidis poiss mu käest tugevasti kinni. Närisin väga närviliselt oma väga katkisi huuli.

Lõpuks jõudsid mõlemad meieni ja ma tundsin Steveni haaret mu käe ümber. Lasksin sellest lahti. Elisabeth naeratas mürgiselt ja viskas mulle pilgu peale.

„Kuhu jääb siis viisaks tervitus?“ küsis tüdruk endiselt naeratades. Tema silmadesse aga naeratus ei jõudnud. Ta pööritas silmi ja uuris tähelepanelikult minu riietust. Justkui käiks ma ringi mingi vanaema pluusiga.

Neelatasin hetkeks ja loopisin oma juuksed ette ja laususin väga mürgiselt: „Tere.“

„Kuidas läinud on, poisiröövel?“ küsis Elisabeth mürgiselt. Märkasin ta kõhul kergelt kühmu.

Poisist lahkuminek ei ole tema figuurile küll head teinud.

„Luba mul täpsustada, ma hakkasin käima Steveniga siis kui te olite juba lahku läinud,“ sõnasin ma sisisedes. Steven muigas üleolevalt.

„Esiteks jättis poiss minu sinu pärast maha, teiseks see inimene oskab väga hästi varjata seda, mida ta teeb,“ lausus Elisabeth peaaegu röökides. Ila lendas. Viimased sõnad olid segased. Ma ei mõistnud nende tähendust.

Ragnar andis Elisabethi põsele suudluse. Pöörasin automaatselt pilgu kõrvale ja vaatasin nüüd enda kontsi.

„Steven,“ lausus Elisabeth. Tema hääl oli kuiv natuke nukker aga ikkagi kalk. Tema silmades olev pilk oli hetkega kerkinud südamlikumaks.

„Me peame rääkima,“ lausus ta peale rasket hingetõmmet. Ta ei suutnud varjata oma armastust Steveni vastu.

Olin täiesti unustanud oma süles oleva koera, muidugi ei saanud ju Elisabeth seda kommenteerimata jätta.

„Hoia oma koeradaami hästi,“ lausus Elisabeth võltsilt naerdes. Ta vedas Steveni kättpidi eemale. Istusin pingile ja paitasin koera. Ragnar ei teadnud, mida öelda. Ta lihtsalt seisis, käed puusas minu ees ja vaatas mind.

„Elis,“ lausus ta. Panin käe tema vaigistamiseks ette. Ma ei tahtnud kuulda mitte ühtegi sõna temalt.

„Palun,“ sosistas ta.

„Jäta mind rahule!“ röökisin ma. Hirm, et Elisabeth võtab minult Steveni ära kasvas. Äkki nad lepivad ära ja jooksevad nelja tuule poole minema? Millest nad üldse rääkida tahtsid?

Tundus nagu oleks mu vend minu mõtteid lugenud. Ma paitasin koera edasi ja blond poiss istus minu kõrvale.

„Ta ei lähe kusagile, kumbki ei lähe, tegelikult üks neist ei jõuaks kuigi kaugele. Ma arvan, et su armas boyfriend räägib sulle ise, mida Elisabeth teada tahtis,“ lausus poiss raskelt.

Tõmbusin temast eemale ja lasin koera enda sülest maha. Tõusin püsti ja astusin paar sammu. Pöörasin pea tagasi.

„Mulle aitab,“ laususin ma, „ kas jääd siia konutama või tuled minuga kaasa?“

„Ma arvan, et konutama,“ lausus poiss ja kissitas noorte poole silmi. Ta läheb kindlasti minema, mitte miski ei takista teda. Elisabeth oli tema jaoks õige, nad on mõlema jaoks õiged. Miks ma keeldusin seda uskumast kui ma Steveniga käima hakkasin? Elisabethi silmades olev pilk minule oli kalk ja külm, aga Stevenile soe.

Kõndisin aeglaselt, kaks pisarat langemas mu näolt alla poole. Viimased sada meetrit kõndisin ma ekstra aeglaselt, lootes, et äkki Steven ikkagi tuleb mulle järgi. Äkki ta märkas, et ma olen läinud. Ma oleksin vaadanud otsekui tühjusesse, sest kedagi polnud tänavatel.

Luristasin nina ja sammusin edasi. Ümisesin midagi leinamarsi taolist. Vanaema oli tööle läinud kui ma lõpuks korterisse saabusin. Vahetasin riided ära ja pesin koera käpad puhtaks. Lülitasin oma telefoni välja. Panin selga liibuva pika lillelise kleidi ja istusin rooside keskele rõdule. Lasin koeral ka siia tulla. Elutoas oli diivanil suur lahtipakkimata spordikott.

Puhkasin veidi oma mõtteid. Tänu Elisabethile on mu elu rikutud. Ta viib Steveni siit minema. Ma tean seda, aga ma keeldusin seda endale tunnistamast. Ma ei suuda keskenduda end mõtlema, et Stevenit ei viida ära.

Hingasin veel sõõmu värsket õhku kui kuulsin inimesi tulevat koju. Olin kindel, et see on Ragnar. Koos Elisabethiga, sest üks tüdruk kilkas. Mind nad ilmselt tähele pole pannud. Tõmbasin käega silmad puhtaks ja trampisin rõdult välja.

„Kuule koeradaam,“ pöördus Elisabeth minu poole, „oledki selline vä? Mingi 24/7 loomadega, nii mage.“

Mu keha tõmbus krampi ja tahtsin Elisabethile paar head sõna virutatud. Kujutasin ette, et mu käsi liigub sõrm tema poole suunatud, astudes talle lähemale. Ta kohkub ja kukub nii, et murrab jala ja saab marraskil naha. Selle asemel kõndisin tuimalt mööda ja virutasin köögiukse kõvasti kinni.

„Issand kui titt ta on,“ naeris Elisabeth kõvasti. Seejärel oli vaikus kuni telekas mängima pandi ja telekahääled vaigistasid nende jutu.

Tõmbasin vahepeal alla voolavad pisarad ära. Läksin enda tuppa ja tõmbasin vanaema poolse vannitoa ukse lahti jätsin loomad enda tuppa. Tasakesi liikusin läbi vanaema toa tema ukse kõrvel oleva tumbani ja kuulasin nende juttu.

„Mis sa arvad, kas peaks talle rääkima, Steven ju teab,“ lausus Ragnar. Ta hääl oli murelikum kui tavaliselt. Keegi istus diivanile. Ilmselt Elisabeth.

„Muidugi, me oleme sellest rääkinud. Issand kui tore, ta varises mu ees täiesti kokku, nagu surnu ainult, et elav,“ sõnas Elisabeth.

Kõik oli väga segane. Kas nad olid Stevenile peksa andnud? Mida nad kellelegi pidid rääkima? Ma sundisin end mõtlema, et nad ei taha midagi minule teada anda.

„Lähme siis,“ lausus Ragnar. Tundus, et see on talle vastumeelne. Nad hakkasid köögi poole kõndima ja see oli minule märguanne. Kõmpisin vannituppa ja tegin nagu kammiksin ma oma juukseid. Nad koputasid uksele.

„Tulge sisse või jääge välja, teie valik,“ laususin ma väga võltsilt. Mõlemad astusid koos tuppa ja tulid otsejoones vannituppa. Elisabethi näol oli lai naeratus. Ragnar toetus vastu seina ja pani käed rinnal vaheti.

„Tahtsite ka midagi või tulite siin niisama mind vaatama?“ küsisin. Teadmatus ajas mind närvi.

„Sa oled liiga tähtsusetu inimene, et sind niisama vaatama tulla,“ lausus Elisabeth. Ta hingas ühe sõõmu õhku ja heitis Ragnarile ühe pilgu. Siis vaatas ta mind suurte silmadega ja näppis soojendustoru.

„Vaata,“ lausus tüdruk ja pööras pea, peites oma näo juustesse, „see, mida ma nüüd ütlen tekitab sinul ja sinu armsal boyfriendi rohkelt probleeme.“

Viimaseid sõnu ütles ta väga magusalt toonil ja kuuldu mulle ei meeldi. Pea hakkas ringi käima.

„Edasi,“ ütlesin kähedalt.

Ta heitis pilgu oma kõhul ja silitas seda: „Ma olen rase. Ma saan Steveniga lapse.“ Tegelikult oli mulle juba ütlematagi selge.

Nüüd maailm lausa tiirles ringi ja süda tilkus verd. Meiega ongi kõik. Elisabeth võtab ta minult ära. Miks Ragnar siis üldse siin on? Miks ei ole Elisabethi kõrval Steven?

„Steven varises minu ees kokku ega saanud aru, kuidas see võimalik on. Me kasutasime kummi ja kõike, aga ikkagi. See purunes,“ lausus tüdruk.

„Abort?“ pakkusin välja.

„Ma ei tapa lapsi,“ vastas Elisabeth lihtsalt.

„Mis osa siin Ragnaril on?“ küsisin julgelt. Heitsin poisile pilgu, ta seisis endiselt nurgas samamoodi.

„Polegi, tema on minu boyfriend, kes jäi kõigest hoolima minu kõrvale,“ lausus Elisabeth. Jummel küll, ta varastab nii Steveni kui mu venna ära. Maailm pöörles endiselt ringi.

Ma ei vastanud midagi lihtsalt seisin seal, varisedes seestpoolt kokku. Võtsin kokku oma viimasegi jõuraasu ja olin valmis esitama oma viimase küsimuse. Vaatasin ainult peeglisse, vaadates enda kahvatusse näkku. Kõik on meie vahel läbi.

„Steven?“ küsisin väriseva häälega.

„Ta vajab aega, et otsustada, aga lapse isa on ta igatepidi. Ta peab mind toetama. Minu elus on kaks meest. Üks neist minu kaasa ja teine minu lapse isa. Sina, see pole enam minu mure, sina oled lihtsalt see, kes otsustab nüüd, kas ta ulatab oma käe tagasi Stevenile või jätab selle endiselt enda taskusse.“

„Aga kui ta otsustab, et ei taha last?“ küsisin. Miks ma ainult küsin? Mu peas keerleb segadus, tänan aju, et sa sellistel hetkedel nii freak outid. Okei see on esimene kord. Ma juba räägin iseendaga.

„Tal pole valikut. Tal ei saa olla valikut,“ lausus Elisabeth nii tundeliselt kui suutis. Tundus, et ta muretses sama asja üle.

„Elisabeth?“ küsisin ma, „ ma ei lase tal lihtsalt minema kõndida. Ta ei saa nii tuim kutt olla.“

„Sa võid veel üllatuda kui tuim võib keegi olla. Pead arvestama siis sellega ka, et mina kavatsen nüüd teie ellu vahele trügida, teie elu tõenäoliselt ka põrguks muuta.“
Nüüd läksin ma täiega närvi. Peopesad tõmbusid higiseks. Pea käis ringi. Ma olen täielikult out. Ma pean aega saama, et aru saada, mida endaga ette võtta

Mulle ei meeldi see Elisabeth.. see mõrd.. -.-

Ahjah, seda ka. Miks sa koguaeg pealkirja muudad? Miks sa lihtsalt jutu nime ei jäta? Sa ju ei tea, millal tegelikult täpsemalt lõpp võib tulla. Kas tüütu ei ole koguaeg seda muuta?

See Elisabeth on ikka täielik rõve eit, kisuks tal praegu silmad peast ära Aga muidu ülisupper jutt nagu mega meeldib (Y) Jätka siis kiiresti

Sugar...: ei ole üldse tüütu.

C0oozz: aitäh!

Õõhhh... Hate Elisabeth (see, kes rase on ofc) oehhh.... lööks tal hambad sisse, nagu really.

Mulle meeldis ja nüüd tuleb vist SÕDAAAAA

Sina ei tea MIDAGI :p


Mina aga tean sest ma juba alustasin 14 osaga ja loodan selle reedeks valmis saada.

*Loeb päevi reedeni* pääris vähe on jäänud ja siis esmaspäeval Lätti, yeeeeey ma siis istun Natašaga bussis

Teadagi, et istud. Ma istun ikka Karruga .

Aiaaa alaselg valutabbbb... käisin rullitamas.