Selle Suve Saladus [15/15 LÕPETATUD]

Täiega äge jutt!
Lugesin kõik osad läbi, nagu ma lubasin

Viinamari: Tore kui meeldib.

Seega üle pika aja (vähemalt 2 nädalat) leidsin aega, et kirjutada uus osa ;D viimased lõigud on valminud täna

Tuli üsna lühike... vist

Kriitikat ja tagasisidet paluks mõni hää sõna ei tee ka paha.



5.PEATÜKK

Young Love...



Helistasin Elisabethile. Tema ja Steven on väga mõlemad mulle lähedaseks saanud. Eriti Elisabeth, tundub nagu oleksin ma endale õe saanud. Elisabeth on täitsa äge inimene, eilegi sai ette võetud mõned vägiteod. Ainult, et ma ei mõista, mida tahab Steven minust, sest ta rääkis üsna vähe, oli meiega umbes tund aega ja lahkus siis, andes minule ja Elisabethile võimaluse minna linnas ringi jalutama. Tegelikult oli sellest sündmusest läbi juba nädal, Elisabeth oli korra minul isegi käinud ja ööbinud.

Telefonist kostis vaikne tuututamine, mis teatas, et Elisabeth pole veel vastu võtnud.

Toksisin jalaga õrnalt puitpõrandat, lugedes sekundeid, millal telefon kinni vajutada. Veel ennem kui jõudsin kümnenda sekundini, kostis minuni Elisabethi hele hääl öeldes: „Tere, Elsa.“

Pidin kergest ehmatuseks sekundiks toibuma, sest oleksin peaaegu telefoni maha pillanud, jumal teab, mis mu ilusast, uuest telefonist siis saanud oleks. Hingasin hetkeks sisse välja, korrates seda kolm korda veel kuni vastasin. Ta juba kutsus mind hüüdnime pidi. Isegi mu enda isa ei kutsu mind sedasi, vend veel vähem, sest tema jaoks olen väikene plikatirts.

„Hommikust, tahtsin küsida, mis sul täna kavas on?“ küsisin suure õhinaga. Okei, ma põhimõtteliselt juba klammerdusin selle tüdruku külge.

Ehmatusega märkasin, et Elisabethi hele hääl oli kuidagi kurb, võrreldes tema tavapärase häälega. Teiselt poolt toru kostus palju luristamist ja nuukseid. Läksin pabinasse! Kurat küll, millega ta hakkama saanud oli?

„Elisabeth, mis viga on?“ küsisin oma tavapärase häälega, lisades sinna natukene ehmatust ja kurbust.

„Steven... Steveniga on midagi lahti. Ta on minust kaks päeva eemale hoidnud. Ta on kuidagi kinnine,“ luristas tüdruk teiselpool toru nina.

Ei no, on tal tujud? Läksid nad tülli? Mis kuradi pärast, maailma kõige õnnelikuma paari omanik nutab? Väike tüli, mis see ikka on?

Nii paljud küsimused nõudsid minu käest vastust, vastust, mida ma ise ka ei teadnud, mida Elisabeth ei teadnud.

„Ära muretse, ma... ma tulen kohe sinna?“ pakkusin välja. Hammustasin endale huulde. Kurat, pean ma nii kaasatundlik ja vedelake olema? Steven on ju ka suur poiss, okei mees ja Elisabeth peaaegu täiskasvanud naine. Peaksid juba ise oskama tülisid lahendada, mitte nutma nagu lapsukesed. Võibolla on see nende esimene tüli?

Kehitasin õlgu.

„See oleks tore, peaasi, et see sulle tüli ei tee,“ sõnas Elisabeth, „ei, ma tulen ise sinna. Kohe praegu.“

Noogutasin teispool telefoni, unustades, et Elisabeth ei näe ju mind, ta ainult kuuleb. Lõin vaba käega endale vastu laupa ja mõmisesin telefoni: „Mhmh.“

Elisabeth lõpetas kõne äkiliselt ja ma jäin lihtsalt keset kööki seisma nagu viimane totakas, endal telefon kõrva ääres ja suu pärani. Lõpuks, taibates, mida ma teen, tõmbasin tumeda telefoni kõrva äärest ära ja panin lauale.

Nüüd oli vaja kiiresti tegutseda, sest isa oli just eile alustanud koos Ragnariga remondi tegemist vannitoas ja esikus, nii, et need kaks ruumi nägid välja tohutult koledad.

Esik, mis oli endiselt täis nii kaste kui ka nüüd igasugust ehituspahna, oli väga tolmune ja kole, asjad laokil. Võtsin nurgast harja ja tõmbasin kõik kingad kokku ühte nurka, ladudes sellest erinevatest toonides, jalanõude müüri.

Enda arust oletades, et nüüd on see enam vähem kõmpisin oma tuppa ja vahetasin oma mõnusa panda pidžaama ära, rohelise topi ja sinise teksaseeliku vastu. Sättides viimaseid asju paika, helises uksekell ja ma tormasin seda avama.

Avasin kiiruga ukse ja minu ees seisis väga sassis juustega ja endiselt nuuksuv Elisabeth. Lasin tal sisse tulla ja ta sadas mulle kaela. Ta löristas ninaga. Lõpuks olin jahmatusest üle saanud ja pakkusin, et teen teed.

„See oleks tore,“ vastas Elisabeth.

Kamandasin tüdruku elutuppa istuma, lahkudes ise ruttu toast, et pääseda ühest nutvast tüdrukust. Köögis oli kuidagi turvalisem tunne, lisaks seal ei olnud punaste, suurte silmadega tüdrukut. Panin teevee keema ja otsustasin, et helistan Stevenile.

Haarasin telefoni järele ja valisin numbri. Tõstsin telefoni kõrva äärde ja juba kostuski tuttav hääl teisel pool telefoni, öeldes väga vaikse häälega tere.

„Steven? Elisabeth on end halliks muretsemas, ta ütleb, et sa pole temaga kaks päeva juba suhelnud!“ ütlesin, tehes meeleheidet ja see ei tulnud mul üldse hästi välja.
Teiselpool toru kostus vaikne naer.

„Elisabeth? Kas ta sulle ei öelnudki? Ma kolin minema, katkestasin suhted kõigiga, lihtsamalt öeldes, jätsin ta maha ka,“ lausus murelik, veidi lõbustatud hääl telefonist.

„Steven, ma annan Elisabethile, ta on minu juures ja väga endast väljas,“ laususin kiirelt ja sammusin veel kiiremini elutuppa, enne kui ta jõuab toru ära panna.

Elisabeth oli juba teadlik, et ma Stevenile helistasin. Ta sirutas oma pika, heleda käe telefoni poole ja ma ulatasin selle talle.

„Steven! Appi kui hea on sinu häält jälle kuulda! Miks sa mulle ei helistanud. Ma nii igatsen sind, tahad kokku saada?“ küsis tüdruk kergendatult vuristades.

Pikka aega ei kostunud Elisabethi poolt vastust ja ma lippasin tagasi kööki, et teha ära Elisabethile tee. Selleks ajaks oli köök vallutatud ka Ragnari poolt, kes endale võileiba meisterdas. Naeratasin talle viisakalt ja asusin Elisabethi tee kallal pusima.

Ühtäkki oli kuulda elutoast kriisgeid ja kolksatust. Tore, uus telefon on juba Elisabethi poolt mõrvatud!

„See ei ole võimalik!“ ahmis tüdruk õhku.

Pidasin vajalikuks kiiresti elutuppa joosta, endal käes loksuv teetass, mis kogu aeg üle ajas.
„Elisabeth, Elisabeth!“ ütlesin meeleheites. Tüdruk istus diivanil, täiesti šokis, korrutades muudkui, ei, palun ei.

„Ta... ta... ei, palun ei. Ta jättis mu maha!“ kriiskas tüdruk viimaseid sõnu. Tüdruku silmad, mis olid telefoni kätte saades, natukenegi säravamad, olid nüüd täiesti pisaratega täidetud. Panin teetassi klaasist lauale ja istusin Elisabethi juurde diivanile ja võtsin talt ümbert kinni, lastes tal minu õla peale nutta.

Hammustasin huulde. Kui Stevenil oli mingi puudus siis see, kuidas asju teatada. Niimoodi äkiliselt ja oma armsamale... no ma tõesti ei tea.

Elutuppa astus ka üleni paljas, ainult bokserid jalas Ragnar, kes saatis minu poole suure küsimärgiga ilme. Liigutasin huuli, öeldes „hiljem“ talle vastuseks.

Ta noogutas ja lahkus toast. Naeratasin talle järele ja hoidsin nuuksuvast Elisabethist tugevamani kinni. Ma olin maruvihane Steveni peale, sest nüüd pean mina kuidagi Elisabethi maha rahustama. Ümisesin talle ette esimese laulu viisi, mis mulle pähe tuli ja varsti nuuksumine aeglustus.

„Aitäh,“ pomises ta ja võttis klaaslaualt ära külma tee ja kulistas selle alla, „võibolla ongi parem, et ta ära läks.“

„Kuidas sa saad nii öelda?“ ründasin tüdrukut. Kurat!

„Palun, palun ära karju!“ anus Elisabeth.

„Steven armastas ju sind ka! Talle on see sama valus kui sulle!“ röögatasin järele andmata. Kui loll saab olla loll? Mina tean! Väga loll.

„Jäta mind rahule! Sina ei saa ju üldse aru, mis asi see armastus on! Minu süda ja mina... me oleme katki!“ röögatas tüdruk.

Elisabeth tõusis diivanilt upsakalt üles ja paiskas oma juuksed selja taha. Ta surus tühja teetassi mulle pihku ja kõndis esikusse. Jäin elutuppa tummana seisma, kuni aru sain, et ta lahkub. Panin teetassi tagasi klaasist lauale ja tormasin tüdrukule järele.
Elisabeth seisis esikus ja punnitas endale ketse jalga.

„Elisabeth, anna andeks,“ palusin hädiselt, kuigi teadsin, et sellest pole abi. Olin kõik perse keeranud, nii palju kui võimalik perse on keerata ja Tallinn on selle põhjustajaks.

Kui loll saab olla loll? Mina tean! Väga loll. See nii sinu lause .

Mulle meeldis ja just selle jutu jaoks ma ohverdasin vb oma geograafia viia

Viimasel ajal mul lendavad ainult neljad ja eneseanalüüsid , aga see onnn kuidagi sinu lause, sina paneb mulle mõnikord msnis siukseid lauseid

Natu: tunnistusel ikkagi kõik viied


Naughty: tore, et meeldib. Edaspidiseks on mõtteid küllaga. Pikad pausid teevad head minu meelest.

Jh, ja nüüd ma tean kus sa elad kaa

tahan uutuututuut, sul on vahepeal lausete ehitus kahtlane, sisu ka vahepeal.. muidu on ok.

Pühendatud kõikidele armsatele lugejatele, keda ma nii väga armastan. Päikest ja meeldivat suve ootsust



6.

Vanaema & Roosid

Pärast seda kui Elisabeth oli lahkunud, pole möödunud päevagi kui ma poleks talle helistanud, aga ta katkestab kõne ja sõnumeid on ignoreerinud. Ma olen nüüd nii enda kui Elisabethi peale vihane! Ta käitub nii kuradi lapsikult, ajades mind sellega närvi.

Ümisesin endamisi asju, suurde rohelisse kohvrisse riideid toppides. Ma isegi ei teadnud, mis mind seda tegema sundis. Tahtsin lihtsalt kõigest siin eemale pääseda, ma olin tüdinenud nii Tallinnast kui linna mürast.

Rääkisin eile õhtul isaga kõik asjad läbi. Me otsustasime, et ma lähen vanaema juurde, kõigest nädalaks tagasi Lõuna – Eestisse, oma armsa ema emme juurde. Saaksin seal olla tema juures Tartus ja tunda mõnu oma vanadest sõpradest.

Pakkisin rahulikult oma asju, visates kohvrisse suvaliselt riideid. Juba varsti sõidan koos isaga lõuna poole...

Tõmbasin kohvri luku kinni ja jätsin selle voodi peale. Kõndisin riidekapi juurde ja tõmbasin lillelise minikleidi seljast. Panin selga sinise tuunika ja rohelised retuusid. Nende alla kreemjas tooni kõrged kontsad ja peale valge jaki.

Kõndisin tagasi voodi juurde ja tõmbasin rohelise kohvri voodi pealt maha ja jalutasin selle esikusse. Otsisin maja pealt Kityt ja leidsin ta köögist oma toidukausi juurest söömast. Võtsin ta sülle ja läksin kassipuuri otsima.

Kass, kes polnud tähelepanuga enam eriti harjunud, kräunus mu süles. Leidsin puuri elutoa nurgast ja lasin kassi sinna minna. Ega ta läinud polekski, kui ma teda tagumikust lükanud poleks. Siblisin natukene puuriukse kallal, kuni selle lõpuks kinni sain.

Oli kuulda üle korteri, kuidas Ragnar kellegagi teiselpool telefoni vaidleb. Läksin kõrvu kikitades tema ukse taha võimalikult vaikselt.

„See tapaks ta!“ möirgas Ragnar teiselpool toru. Kostus vaikus ja siis: „Mitte mingil juhul. Ma ei lase sul talle haiget teha. Ma saan aru küll jah, et sa tahad sellega pasundada, aga mina ei taha.“

Nüüd oli kuulda, kuidas Ragnar ohkas vaevaliselt. Tundus nagu ta oleks alla andmas.
„Jah ma tulen. Ma ei räägi midagi.“

Oli kuulda, kuidas Ragnar telefoni voodile viskas ja siis ukse poole tulema hakkas. Võpatasin, kui ta käsi ukselingil oli ja mu pea peatus kuldse äärega, vanamoodsal peeglil, mis minu vastas oli. Üritasin manada ette ilutseva ilme ja kohendasin nii öelda oma juukseid.

Ragnar avas ukse ja ehmatas mind nähes. Ta suutis oma ilmest kiirelt vabaneda ja kehitas õlgu. Poiss kõndis minust mööda, köögi poole. Lõpetasin teeskluse ja hakkasin kuuldu peale mõtlema. Keegi, keda tapaks mingi asi... millegi välja kuulutamine. Kellelegi haiget tegemine... okei, ma olen täiesti endast väljas, sest Ragnar on tõesti hakanud väljas käima viimastel päevadel. Oli ta kellegi halvaga kokku saanud?

Vaatasin end peeglist. Mulle vaatas vastu väga hämmingus olev tüdruk. Peas oli kõik ainult puder ja kapsas ja see selgitas minu ilmet.

Kõndisin oma tuppa, võtsin kohvri ja panin selle esikusse.

„Isa!“ hõikasin üle maja, „me peaksime minema hakkama.“

„Juba tulen,“ kostis pahur vastus tema magamistoast. Kihistasin oma ette ja võtsin siis Kity puuri.

Kass juba magas, automaatselt puuris ja ei teinud liikumise pärast silmagi lahti. Isa sammus magamistoast välja, seljas hele sviiter ja jalas teksad. Võtsin nagist punase kevadmantli ja panin selle kohvri peale.

„Sul raha on?“ küsis isa.

Raputasin pead. Kuulge ma lähen Tartusse vanaema juurde! Vanaema annab nagunii raha.
Isa ohkas ja võttis siis teksade tagataskust välja vana pruuni rahakoti ja ulatas mulle sada euri.

„Tagasi tule rongiga,“ ütles ta lihtsalt ja võttis mu kohvri. Ta avas ukse ja vedas selle alla. Pistsin raha kiiresti rahakoti vahele ja siis tagasi kotti ning võtsin Kity puuri.

Peatusin ukse juures, et see kinni lüüa hüüdes: „Näeme nädala pärast!“ ja lõin selle siis pauguga kinni. Kõndisin kiirelt alla auto juurde, kus isa juba ootas. Ta pani mu kohvri pagastikusse ja ma istusin koos Kityga tagumisele istmele. Kinnitasin turvavöö ja sobrasin kotist välja ipodi ning kõrvaklapid, sõit võis alata.

*

Olin kuulanud pool teed muusikat, kuni ma lõpuks lihtsalt magama olin jäänud ja siis jube vihm Tartus ajas mu vihaseks. Olin Tartut alati pidanud päikese linnaks, maagiliseks linnaks või tarkuse pealinnaks. Ma isegi ei tea, miks ma nii arvasin.

Auto veeres aeglaselt vanaema kortermaja ette ja ma jooksin käes Kity puur läbi padukast varju alla ja lasin korter number 10 kella.

Vana ja ägisev hääl küsis sealt: „Kes on?“

Vastasin üsna lõbustatult: „Vanaema, mina Elisabeth siin!“

„Elisabeth, oi kui tore, ma mõtlesin, et sa tuled alles homme, oota natukene, lasen teid kohe sisse,“ vastas vanaema.

Kostus tuttav pinin ja ma avasin ukse. Isa, kes istus veel autos, pidas seda märguandeks ja ta hüppas kibekiiresti autost välja, avas pagastniku ja jõudis minu rohelise kohvriga kiirelt tagasi. Me mõlemad olime nüüd läbimärjad ja paduka lõpust polnud veel märkigi.

Kõndisime koos neljandale korrusele ja avasime korter number kümne ukse. Tõmbasin ninaga ja mu ninna jõudis rooside ja õunakoogi lõhn. Vanaema armastas roose, see oli ta hobi. Ta uuris erinevaid roosi liike, ostis neid ja kasvatas roose kortermajas ja oma rõdul.

Vana, üle kuuekümne aastane naine vudis kiiresti esikusse. Ta oli oma ea kohta ikka tõsiselt energiline. Vanaema kandis roosat kleiti ja põlle.

„Küpsetad midagi?“ küsis isa kui vanaema teda kallistas.

„Jah, mõtlesin, et te tulete homme, tahtsin üllatust teha, õunakooke teha,“ vastas ta rõõmsalt ja naeratas.

„Sa kasvad ikka iga päevaga aina pikemaks ja pikemaks, kontsad ja puha! Sellest ei jaga mina küll midagi, aga sa oled väga oma ema moodi!“

„Aitäh,“ pomisesin ja tõmbasin jalanõud jalast. Viskasin need pooltühjale kingarestile ja sammusin elutuppa. Avasin siis kassipuuri ja lasin Kity majja ringi kolama.

Elutuba oli mõnus, seal oli kolm ust, üks, mis viis terrassile, teine vanaema magamistuppa ja kolmas esikusse. Esikust sai veel kööki ja sealt järgmisesse magamistuppa. Mõlema magamistoa vahel oli vannituba üks ja sama, kahe uksega lihtsalt.

Elutoa seinad olid helesinised ja sinna oli maalitud... roosid. Seinte peal olid pildid, meie perest, emast ja vanaisast. Lisaks oli seal hiiglama suur portree vanaemast noorena ja selle kõrval järgmine pilt vanaemast oma rooside keskel Tartus terrassil.

Vanaema portree oli täpselt keset seina ja selle all karvane diivan. Diivanil oli mõned punased padjad ja selle ees klaaslaud. Klaaslaual oli raamat „Parim Hotell Terves Indias“, mida vanaema arvatavasti hetkel luges, telekava ja teleka pult.

Telekas oli teispool seina ja selle kõrval tammest raamaturiiul. Seal oli mõned filmid, raamatud ja üleval kolm roosipotti. Terrassi uske juures oli ka rooside hunnik. Terrassil olid mõned suured roosid, hele laud koos kahe sama värvi ja stiili tooliga. Laua peal oli lillepott roosidega.

Jah, minu vanaema on totaalne roosi friik, tal on isegi vannitoas roosid. Kity, kes pidas seda maja oma teiseks koduks põõnas juba diivanil. Isa oli läinud kööki vanaemaga midagi rääkima ja mina vaatasin raamaturiiulis raamatuid.

Võtsin oma kohvri sangast kinni ja vedasin selle oma magamistuppa, vanaema ega isa ei teinud minust väljagi.

Minu magamistuba oli väike. Parketist põrand ja valged seinad piltidega, kahekohaline voodi, arvutilaud koos arvutiga, öökapp; üks vaas roosidega seal peal ja hele vaip olid minu ainsateks seltsilisteks. Tõmbasin kardinad eest ja nüüd oli tuba valgem. Lasin kohvril voodi ette kukkuda ja viskasin end voodisse pikali. Olin hetkeks unustanud kõik.

Tõusin pauguga püsti, kui kuulsin kuidas isa mind hüüdis.

„Elisabeth!“ hõikas ta.

„Jaah!?“ küsisin kiiresti vastu.

„Ma hakkan minema!“ vastas ta.

Tõusin kibekiiresti voodist püsti ja kõndisin esikusse. Isa seisis seal, käed taskus ja ootas mind.

Toetusin vastu esikuseina ja ütlesin: „Tsau siis, näeme!“ ja tõttasin teda kallistama.

Vanaema tuli ka elutoast esikusse, käes mingi vanade autoajakirjade kogumik.

„Palun, hoolitse enda eest ja tervita Ragnarit!“ ütles ta ja ulatas isale ajakirjad.

Isa noogutas, avas ukse astus korterist välja ja viipas ning läinud ta oligi.

„Kohe saavad koogid valmis, tule siis sööma,“ ütles vanaema ja läks kööki tagasi.
Noogutasin ja läksin vanaemaga kööki.

„Kõik on sinu kohta pärinud, peale seda, mis juhtus. Kaotasid kontakti või mis?“ ütles vanaema ja võttis ahjust koogi välja. Ta raputas veel veidi kaneeli peale ja pani koogi siis kahekohalisele lauale.

„Jah, ma ei suutnud kellegagi rääkida, siiani ei suuda, eriti,“ vastasin ma. Vanaema lõikas noaga koogi lahti ja tõstis suure tüki minu taldrikule.

„Oh kullake, ära muretse, kõik loksub paika. Eks ikka, oli raske kaotus küll, aga sellest saab üle!“ ütles ta naeratades ja tõstis endale ka tüki.

Sõime edasi vaikides, kui kook lõpetatud üritas vanaema jälle rääkida: „Kuidas teil seal Tallinnas läheb?“ küsis ta.

„Läheb nagu läheb, Ragnaril oli raske alguses harjuda, aga nüüd tundub, et ta on harjunud. Sain endale kaks uut sõpra juurde. Steven ja Elisabeth on nende nimed!“

„Oo, kaks Elisabethi, on ta tore tüdruk ja see poiss? Meeldib ta sulle?“ päris vanaema, suured silmad peas.

„Vanaema,“ noomisin teda silmi pööritades, „Steven ja Elisabeth käsid, poiss kolis ära ja Elisabeth on tõsiselt tore tüdruk, väga minu moodi, ta on hea sõbranna.“ Ma jätsin lausumata kõik halvad asjad ära.

„Käisid?“ kordas vanaema endiselt õhevil. Vanainimesed ja nende uudishimu.

„Jah, polegi peale seda Steveni kohta midagi kuulnud,“ vastasin ma ja tõstsin endale veel ühe tüki maitsvat õunakooki.

Nautisin natukene ka mõnusat, mahlast õunakoogi kerget kaneelist ja magusat maitset. Vanaemal paistis rääkimisest isu täis olevat, sest ta vaatas kahetsusega aknast välja korrates muudkui „õudne ilm, vaesed roosid.“

Istusime pikalt nii, kuni meie juurde tuli väga näljane kräunuv kass Kity.

„Õigus Kitykene, sina tahad ju ka süüa, ma olin varakult ostnud natukene süüa kah,“ ütles vanaema püsti tormates ja tuuseldas siis köögikappide kallal.

Haigutasin laialt ja vaatasin siis seina peal olevat kella, see näitas kella kümmet, kas me olime tõesti nii hilja teele asunud?

„Oh, kell on päris palju, mul on kõht raske, ei saa veel magama jääda, mida kuradit su isa küll öösel koju hakkas minema ei saa ma aru,“ pomises vanaema ja kiikas minu poole.
Kehitasin õlgu ja vaatasin nüüd krõbinaid söövat kassi, kellel paistis tõsiselt kõht tühi olevat. Ootasin kuni ta ära sööb ja võtsin siis kassi sülle ja viisin ta oma tuppa.

Pesin end puhtaks, panin ööriided selga ja läksin siis endiselt kassi süles hoides vanaemale head ööd ütlema, vanaema istus elutoas ja kudus sokke ning vaatas telekat.

„Jaajah, head ööd, homme lähen turule, toon maasikaid ja vaatan, kas saan mõne uue roosi liigi soetada, varsti vaja jälle tööle minna,“ pomises ta ja kallistasin vanaema.

Läksin otse voodisse, nurruv kass minu kõrval ja tõmbasin teki üle pea ning jäin magama kassi paitades.

Lahe!! :)
Ja paluun, ruttu uuuuuut!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Uue kohta ei tea ma veel midagi olen üritanud seda kirjutada küll, aga mul on hetkel aja puudus .

Mulle meeldib, et sulle meeldib :)

Ma mäletan, et miski häiris, aga ei mäleta täpselt mis
Aga mulle ikka meeldis

mulle sa seda ei MSNis ega siin etteheitnud ei ole nii, et tõenäoliselt ei olnud siis väga häiriv asi. Egotsen.

Olid need vanaema roosid?

Vanaema roosid ei häiri mind üldse, roosid on mõnusad aga tõeanäoliselt polnud jh väga häiriv

7.

Hommikul ärkasin puhanuna ja värskena. Ringutasin ja sammusin siis kohvri juurde, kust valisin välja tibukollase pluusi ja musta põlvedeni ulatuva seeliku.

Uks oli lahti ja ma oletasin, et vanaema oli Kity välja lasknud. Kõndisin haigutades pisikesse kööki, haarasin valgest puuviljavaagnast pirni ja valasin tassi musta kohvi, mille lahjendasin piimaga. Viisin asjad elutuppa ja leidsin sealt vanaema kõvera ja kitsa käekirjaga kirjutatud kirja.

LÄKSIN TURULE, KASTA LILLI, VANAEMA

See oli väga vanaemalik kiri, alati, mõned juhtnöörid, et mul igav ei hakkaks. Tavaliselt ei hakka ka ilma juhtnöörideta. Istusin automaatselt diivanile ja panin teleka mängima. Rüüpasin tassist kohvi ja sõin isuga pirni.

„Tere hommikust!“ ütles keegi võõras poiss, kes tuli just vanaema toast välja. Ehmatasin ja pillasin kohvitassi maha. Jooksin kiiruga kööki ja haarasin sahtlist noa ja jäin võõrast kööki ootama. Oli vanaema mulle midagi unustanud öelda?

Ta tuli muiates kööki. Nüüd tundsin ma ta ära, ta oli Boris. Boris on minu isapoolse ema õepoeg. Minu isa nõbu.

„Issand, kuidas sa mind ehmatasid!“ hüüatasin ma ja kallistasin oma sugulast.

„Vabandust, ma arvasin, et Elena ütles sulle hommikul, ma vaikselt rändan jalgsi ilmas ringi ja jõudsin nüüd siis lõpuks Tartusse, su isa pakkus mulle seda kohta ööbimiseks ja kuskil kümne paiku jõudsingi siia,“ lausus Boris mahedalt.

„Ehmatasid vanaema poolsurnuks?“ küsisin kulmu kortsutades.

„Ei, temal plärises elutoas telekas ja kui ma uksekella lasin plärises ta elevile minnes „oi külalised tulid.““ Ütles Boris muiates.

„Kõlab väga... vanaemalikult,“ ütlesin ma.

Boris turtsus naerda ja valas siis puhtasse tassi kohvi.

„Sinu vanaema on lahe, oleks minu vanaema ka selline olnud,“ muigas ta edasi. Boris oli kurikuulus oma muigamiste ja naermistega. Boris oli lihtsalt lahe.

„Kuidas sul läinud on?“ küsisin ma nagu ema kolmekümne kolme aastase mehe käest. Jabur.

„Hästi plikatirts, aga kuidas sul peale, tead küll...“ Boris ohkas, minu ema oli alguses üldse Borise tüdruk ja ta tutvustas teda mu isale. Armastuse keerdkäigud ja Boris jäi üksi.

„Kah hästi, kolisime Tallinnasse,“ ütlesin ma ja istusin laua taha ning karvane kass hüppas kohe minu sülle. Sügasin teda kõrva tagant.

„Kuulsin jah,“ lausus ta ja rüüpas kohvi.

„Endiselt üksi?“ okei nüüd olen ma nagu vanaema.

„See õige on juba ammu lahkunud Elisabeth ja sa tead seda,“ lausus ta.

Õige jah, jällegi minu ema. Kuidas kaks sugulast siis üksteisele nugadega kallale ei läinud? Rüüpasin kohvi, et oma punastamist vastata. Mõnda aega olime vait kui keegi ukse avas ja korterisse astus. Lisaks niigi roosilõhna täis olevale majale, lisandus uut lõhna. Mu pea käis ringi.

„Tere, sina ka Boris üleval. Oletan, et sa ehmusid surnuks Elisabeth?“ naeris vanaema.

„Not funny,“ pomisesin endamisi.

Vanaema kõndis elutuppa ja vudis siis kurjalt kööki tagasi.

„Kes kohvitassi killud enda järel koristamata jättis?“ küsis vanaema vihaselt.

„Oh issand, mul läks meelest ära!“ kõlasin ma ja haarasin lapi järele.

„See oligi tema ehmumine, nagu oleks keegi buu selja taga öelnud. Teda on endiselt lihtne ehmatada,“ pomises Boris vanaemale ja vanaema naeris.

Kraanikausis loputasin lappi ja viskasin selle siis täpselt Borise näkku. Vanaema lagistas valjamini naerda.

„Teiega juba igav ei hakka,“ naeris ta laginal.

Punastasin ja võtsin jahmunud Borise käest lapi ning läksin kilde koristama. See tehtud, otsustasin minna linna uudistama ja külastama oma vanu sõpru. Ütlesin vanaemale ära, et lähen välja, tormasin magamistuppa tulin sealt välja oma armsa teksajaki ja mõnusate musta värvi baleriinadega.

Kõndisin kortermajast välja, jättes Borise ja vanaema sinna maailmast rääkima. Tänav oli inimesterohke nagu tavaliselt. Suurem osa nendest teismelised, nagu minagi. Ümisesin ja peatusin siis Silveri maja ees.

Kõndisin aiast sisse ja mulle sibas vastu seesama, väike pikakarvaline pruun taksi. Tervitasin teda rõõmsalt ja koputasin siis uksele. Ukse avas Silveri rõõmsameelne ja täiega rase ema.

„Tere Elisabeth! Sind pole peale õnnetust Tartus näha olnudki. Tule sisse, Silver just eile rääkis, et tahaks sind näha,“ ütles ta rõõmsalt ja paitas oma kõhtu.

„Tere,“ naeratasin ma, „ Silver saab siis endale varsti venna või õe.“

„Jah, ta on keksleb, aga mine nüüd üles, ta kindlasti ootab sind.“

Läksin krampi. Silver oli/on ju minu poiss. Kuidas ma võisin unustada, et ma lahkusin Silverist kohe peale ema surma. Aga praegu, ma ei tundnud tema vastu midagi muud peale hea sõbra.

Kõndisin kramplikult kitsast trepist üles kitsasse koridori. Seinad olid beežikad ja nende peal rippusid mõned pildid, mida Silveri ema, kes oli kunstnik, joonistanud oli.

Koputasin halli värvi uksele ja astusin sisse. Tumedate lokkis juustega poiss istus nina arvutis ja mühatas sealt: „Mis sa tahad ema? Kas ta hakkab sündima?“

Naersin sellepeale ja küsisin: „Kas nii tervitataksegi siis vana sõpra?“

Silver pööras end ringi, aga ei liikunud toolilt, et mind suudelda. Tore.

„Tere Elisabeth, mida sina siit tahad?“ küsis ta jäiselt.

Ahmisin õhku. Mind kohutas tema jäine suhtumine. Vaatasin talle mõrvarliku ilmega otsa.

„Silver, tegin ma midagi valesti?“ ragistasin ajusid.

„Jah, purustasid minu südame, m i n u südame, sa kolisid Tallinnase, sa läksid minema sõnagi lausumata, sel õhtul, kus me pidime öösel pikniku pidama. Sa oledki põhjus,“ sõnas poiss jäiselt.

„Silver, mul oli ka kahju, aga minu ema suri vähki, tol päeval! Kas sa eelistad, et ma oleksin olnud siin koos sinuga ja nautinud pikniku, kuigi ma teadsin, et ema oli surnud. Mu pere vajas mind ka! Mina vajasin tuge!“ viimaseid sõnu ma röökisin välja. Ei tea, miks ma sellist valu nüüd alles välja räägin?

Ta vaatas mind tuhmilt.

„Anna andeks, kas meie vahel on kõik okei?“ küsis ta rahulikult.

Suurem osa viha oli kadunud ja ma pomisesin: „Silver... ma ei oska seda muud moodi seletada, minu tunded on muutnud.“

Teadsin, et see tegi talle väga – väga haiget, kuigi ta seda välja ei näidanud.

„Kohtasid Tallinnas kedagi?“ küsis ta kulm kortsus.

„Ei,“ mu vastus oli ühe silbiline ja lõplik.

„Teadsin seda, räägi mulle nüüd kõigest,“ lausus Silver ja naeratas võluvalt.

Rääkisin talle kõigest, mis vahepeal juhtus ja ta noogutas. Asi lõppes sellega, et Silver hakkas mind nagu tavapäraseltki nokkima ja me jõudsime padjasõjani välja nagu mingid teismelised. Me veetsime pööraselt ägeda päeva kella kolmeni kui otsustasime, et saame vana kambaga kokku.

„Ma tahan suitsu,“ ägisesin ma ja ta ulatas mulle oma pakist ühe. Kaheksateistaastaste rõõmud.

„Thank you very much,“ ütlesin ma ja läksin rõdule suitsu tegema. Lõpetasin kiirelt ja tormasime siis Silveriga kaubamajja, kus punt kokku pidi saama. Ümisesin nagu tavaliseltki ja me jäime kaubamaja peaukse ees seisma. Eemalt märkasin tulevaid Birgittat ja Lauri, endiselt koos.

Birgitta juuksed olid oranžid, mis olid väga sirged ja pikad. Need olid tal ettekammitud ja tal oli sinakates silmades särav pilk, kui ta minu poole vaatas.

„Elisabeth!“ hõikas ta ja sadas siis mulle kaela. Ütlesin hääletult Laurile tere ja ta noogutas.

Polnud just kõige paremad läbisaamised selle kutiga. Kui Birgitta mind lõpuks lahti lasi, tulid vastu kaks tüdrukut, kaksikud Liise ja Liisa. Mõlemad blondid ja lühikest kasvu tüdrukud. Nad tervitasid meid kõiki ja me peaaegu jooksime kõik Birgitta juurde, rääkides teepeal kõik oma suvest ja juhtunust.

Olime juba peaaegu Birgitta maja juures, kui mulle jalutas vastu tuttav inimene. Ahmisin õhku ja ma teadsin, kes see on.

-.- sa teed nalja!!! Sa ei saa nii moodi mulle teha!!! Ma tahan teada, kes see on !!! Oot oot... hmm ideed tekkivad. Spordipäeval pinnin välja kes see on .
"... Täega rase ema." Ma pidin naerukrampidesse surema

Järeldan sellest, et sulle meeldis osa KEEGI EI SAA SEDA TEADA !

Saab küll, kui sa järgmise osa postitad , siis saavad kõik teada

Praegu aga ei tea keegi