Selle Suve Saladus [15/15 LÕPETATUD]

Teab ju, sina
Okei, sul oli natsa kirjavigu.
UUUT ja RUTTU!

Äkki Mezilane ka veel ei tea, kes see on *leiutab matemaatilist valemit, et saada teada kui suur on selle juhuse võimalus*

matemaatilist valemit pole vaja, ma juba tean, kes see on :) aga teada ei saa te seda veel nii pea, sest järgmine osa tuleb mälestustes sorimine :) kui ma muidugi seda teen.

Kirjavead, ikka juhtub. Kuigi wordis ei näidanud xD.

I like mälestused
"Mälestusi täis on atmosfäär... blablaablaaa jne"

Hha
Muidu paluuun, tee ruttu uus osa äraa! I WANT!

Ma siin niisama ''sirvisin'' seda ja lasin silmadega üle, väga kõvasti ei süvenenud aga kui aega saan, siis teen seda.

Hetkel ma arvan (esimestele osadele tuginedes), et asi toimub pisut kiirustades.

Ja oi-oi-oiii, kui suur miinus see viimane lause oli, et sa ei VIITSI kirjutada. Rõhutan sõna VIITSI. Minu jaoks kirjutamises sellist sõna ei eksisteeri. äärmisel juhul võrdub see inspi puudumisega aga mitte viitsimisega. Kirjutada tahaks alati. Vahel lihtsalt pole mõtteid. That's it.

Kunagi hiljem ehk detailsem kriitika.

Ei kommenteeri (lool)

Miks?

Sest ma ei oska vastata midagi -.-

Sa ei peagi oskama. Kriitika on selleks, et end parandada, mis sellest, et mu kriitika antud hetkel on üsna kaudne.

Sorry, aga ma avasin, et kirjutan hoopis seda juttu edasi. Igasugune kriitika on teretulnud :)

8.

Kevad 2012, 24 mai.

Olen vanaema juures, sest ma ei suuda rohkem kodus olla. Ei suuda rohkem ema ravida. Ta sureb ju nagunii, terve ta keha on vähki täis, isa teab seda, aga keeldub uskumast. Ta on ema juures 3/4 päevast.

Ragnar on ka emaga. Ma ei kannata enam seda, ta hingab aeglaselt. Ta ei söö ega vasta enam. Kuulab. Lõpp on lähedal ja ma tunnen seda.

Silver teab. Ta teab, et ma olen murest murtud ja kutsus mind laupäeval emajõe äärde piknikule. Nii armas temast. Ta on mulle kõige kallim tervel maamunal. Vanaema on õnnelik, et ma tema juures olen. Tal on raske oma tütart kaotada. Kõik on mures.

Sissekande lõpp

Elsa

Kevad 2012, 26 mai.

See toimus! Ma nutan lahinal ja terve mu süli on pisaratega täitunud. Ta suri öösel, magades! Täna pidin ma Silveriga piknikule minema, aga selle asemel sõidan koos vanaemaga koju. Auto sõidab aeglaselt ja isa silmad on nutmisest punased. Mul on paha ja mu pea käib ringi.

Ma jooksen mälestustesse. Tagasi lapsepõlve aastasse 2004. Ma olen maal, koos oma perega. Kõnnin emaga mere ääres ja ta jalutab koera. Me naerame isa üle, kes vees sulistab koos Ragnariga ja Ragnar tõmbas ta vee alla. See oli aasta enne vähi avastamist. Ta oli juba siis vähis. Kas ta seda teadis, ma ei tea.

Ragnar tuli kaldale ja kallistas meie koera. Ema istus liiva peal ja ma olin ta kaisus. Kõik oli turvaline. Hingasin tema mõnusat roosi lõhnaõli sisse.

Sedasi ei juhtu enam kunagi. Ta oli läinud... igaveseks, sinna musta soppi.

Elsa.

Olen neid ridu lugenud ja lugenud korduvalt. Need põletasid mind seest poolt. Mälestused.

Ema surm. Matused. Kõike oli liiga palju tookord. Ma olin nagu elav laip. Kõike seda
meenutas mulle vastu tulev kuju.

Tal olid hallid juuksed, tumerohelised silmad ja kongus nina. Vanaonu Feliks. Emapoolse isa vend. Ta kõndis naeratades meie juurde.

„Tere Elisabeth!“ hõikas ta rõõmsalt ja jõudis lõpuks meie juurde. Ma taganesin.

Tema oli see, kes ema kodus, pärast ema matuseid rääkis kõigest. Ta oli minu ema vägistanud! Tema oli minu ema vägistanud! Mõned pisarad langesid mu näole ja Silver seisis mu ees.

„Ära muretse nüüd Elsakene. Tule minu juurde ja räägime asjad selgeks. Ise oled ju veel minu tütar kah,“ naeratas Feliks ta viipas käega.

Tema tütar? Ei. Tema, see räpane mees, küll minu isa ei olnud. Minu isa oli Hannes Õis ja jääb ka selleks. Vanaonu ei saa olla minu isa!

Ma läksin paanikasse. Birgitta ja Laur astusid minu ja Silveri poole. Ilmselt olid nad ka asjast sotti saanud. Silver vaatas seljataha ja nägi paanikas tüdrukut. Vanaonu kasutas seda hetke hästi ära ja Silver sai vanaonu käest vastu nägu. Ta kukkus mulle peale ja mina oma korda maha. Ma lõin oma pea ära ja viimane, mida ma kuulsin oli kaugusest karjatus, keegi kelle hääl oli tuttav. Sulgesin silmad ja lasin pimedusel peale kukkuda.

*

Ähmaselt hakkasin ärkama. Ma ei suutnud oma silmi avada, aga mu ninna tungis lõhn. See oleks mind öökima pannud, aga hetkel olin ma ise puder. Mu pea valutas kohutavalt. Aeglaselt hakkas mulle meenuma, mis oli juhtunud, aga siia tulemist ma ei mäleta.

Vaevaliselt avasin silmad ja haiglavoodi kõrval istus musta tooli peal Steven. Tema oligi karjunud. Kõike oli liiga palju. Ta vaatas minu poole helesinised silmad kergendatult sädelemas. Ta naeratas. Tema kõrval seisis Silver. Tusasena.

Naeratasin mõlemale poisile, aga mu süda tahtis ainult Stevenile naeratada ja jätta Silver varju. Mõistus aga ütles selgelt, naerata mõlemale.

„On sinuga kõik korras?“ kostus teisel pool voodit oleva Liise hääl.

„Mitte nii tormakalt,“ müksas Liiset tema kaksikõde Liisa.

„Kõik on korras, minuga on kõik hästi. Mis juhtus?“ küsisin heliseva häälega, mis ei kõlanud üldse minu moodi.

„Oh, kohe kui sa olid minu raskuse tõttu maha prantsatanud ja minestanud jõudis kohale su „sõber“ nagu ta end nimetab. Sinu vanaonu üritas mind sinu pealt ära saada, kui ta sellega hakkama sai siis tahtis ta sind enda juurde viia. Me vaidlesime vastu,“ alustas Silver. Ta istus voodile ja nüüd nägin ma tema põsel olevat punetust.

„Ta tahtis siis seda Stevenit lüüa,“ jätkas Laur, „ aga mina astusin vahele ja keerasin ta käe kahekorra. Ta röökis. Toimetasime su sealt minema, sa olid Steveni süles. Mina ja Silver hoidsime Feliksit kinni. Tulime haiglasse, kui haiglasse jõudsime, selgus, et sul on põrutus.“
Kergitasin kulmu ja kobasin käega oma pead. See valutas endiselt.

„Aitäh, kas keegi mu vanaemale on ka helistanud?“ küsisin ma. Kibelesin koju.

„Silver helistas,“ vastas Liisa mu küsimusele. Tüdruku juuksed olid ranges krunnis, samas kui, Liise juuksed, mis olid sama tooni olid hobusesabasse pandud.

Samal hetkel vudis palatisse sisse eakas naisterahvas, vanaema. Liise ja Liisa tõmbusid voodi juurest eemale ning vanaema jõudis minuni. Kogu selle aja pomises ta needes oma kadunud abikaasa venda. Ta kallistas mind tugevalt ja tõmbus siis eemale.

„On sinuga kõik korras?“ küsis ta.

„Jah,“ pomisesin ma.

„Kes see on?“ küsis vanaema pahuralt ja osutas näpuga Stevenile.

„See on Steven, ta on minu sõber Tallinnast,“ vastasin ma.

„Tartust,“ parandas poiss sünge häälega ja surus vanaema kätt.

„Siia sa siis kolisidki?“ küsisin ma.

„Jah,“ pomises poiss. Ta vaatas mulle otsa ja ma sulasin seestpoolt. Kiiremini kui suhkur tee sees.

Vanaema istus nüüd Steveni kõrval. Nad rääkisid juttu kõigest. Keegi ei tahtnud eriti lahkuda. Liise ja Liisa istusid minu voodi kõrval ja nad rääkisid oma suvest Birgitta kadus mingil hetkel koos Silveri ja Lauriga ära.

„Teate, mis?“ küsis vanaema ühel hetkel üle palati. Kõik kiikasid tema poole.

„Ma arvan, et Elisabeth võib vist isegi koju tulla. Kuhu ma pöörduma peaksin?“ lisas vanaema seejärel.

„Ma arvan, et sa ei peagi kuhugi pöörduma Elina,“ lausus doktor, kes oli just palatisse tulnud. Tal olid pähklipruunid silmad ja pruunid juuksed.

„Tere Urmas! On sul mulle midagi öelda?“ küsis vanaema. Erakordselt palju küsimusi on ta täna esitanud.

„On küll. Ta võib koju minna, aga peavalu korral võtku rohtu,“ ütles ta ja lahkus. Tõusin voodist ja Liise ulatas mulle mu riided. Vahetasin wc need ära ja uurisin enda pead, mis mul endiselt valutas. Vanaemal paistis olevalt kuhugi kiire, sest kohe kui öeldi, et võin koju minna, kargas ta püsti. Wc-st väljudes laksutas ta kannatamatult keelt.

„Steven tahab sulle midagi öelda,“ ütles ta ja saatis seejärel kõik palatist välja. Istusin voodiäärele. Steven seisis nurgas ja pööras alles siis minu poole, kui kõik olid väljas ja uks oli kinni. Nüüd olin mina kannatamatu, sest ta hingas aeglaselt sisse välja ja astus siis oma pead sügades minu poole.

„Sinu jaoks on seda kõik arvatavasti niigi palju, aga mul on sulle ka üks teadaanne. See puudutab ka Elisabethist lahku minekut ja sind,“ ütles ta. Ta istus minu kõrvale ja võttis mu käe. Ta silitas seda. Mul oli tunne, et ma punastan.

„Ma olen sinusse armunud, sellest hetkest, millal me esimest korda tutvusime. Mul oli aega, et see endale selgeks teha, mind võlus sinu naeratus ja punastamine,“ lausus Steven.

Ossa raks. Okei, see ei tulnud väga ootamatut, sest ma kahtlustasin, et midagi niisugust ta ütlebki. Ma võtsin oma käe ära ja tõstsin sama käega ta pea minu poole ja siis ma suudlesin teda.
[b]

Too fast, too fast... minu jaoks vähemasti.

Vanaema on ägeee

See osa läks kiireks

Kas ma võin Nana laenata paariks päevaks enda juurde elama ?

Ei. Minu nana jääb ikkagi minu nanaks. Enda armsate vanaemade järgi tehtud vanaema :)

Hhaa
Ma teadsingi, et Steven on Elisabethist sisse võetud
Pliis, tee ruttu uus osa!!
Ja muidu see jutt on 20/10 xD

Kiidusõnu on tore kuulda.

Steven, Steven, Steven, mulle meeldib ikkagi Silver rohkem, aga rohkem ma midagi ei ütle


Aitäh!

Steven on minu lemmiknimi (kui välja arvata Anton )( Eile oli mul teine lemmiknimi, aga nohh mis teha)
Jaa Steven on jh kahtlane, temasse ei tasuks ära armuda

NOTHING TO SAY!


Miks sa arvad, et Steven kahtlane on?

Ta on minu jaoks kuidagi kahtalne Lihtsalt ns on

PS. Sry mul kruvid logisevad

Minjah...

NAUTIGE!

9.

Kummaline tunne on see armastus, elaksid nagu tavalist elu, aga ometi lendavad liblikad kõhus edasi tagasi ringi ja silmad kaovad ära unistustesse ning Tema juurde. Kuidas saabki

Teda mitte armastada? Ta on ju perfektne, ideaalne inimene. Kõik vaatavad Teda ja siis mind. Käib kõva klatšimine minust ja Temast. Meist. See aga ei huvita meid. Me ise huvitume teineteisest ja see ongi põhiline.

*

Kõndisin vanaema elutoas, edasi tagasi ringi ja mõtlesin. Nädal hakkas läbi saama siin Tartus ja ma pidin tagasi Tallinna minema. Kuidas aga öelda isale, et ma tahan Tartusse jääda? Kuidas ma talle üldse praegust olukorda räägin? Ta tuleks ju Stevenile kurikaga kallale, nii pea kui ta teda näeb. Tema väike tüdruk kasvas suureks. Sellega on tal hullumeelselt raske leppida!

Valisin aeglaselt nutitelefoni numbri ja kiikasin silmadega punase nupu poole, aga mu mõistus ütles mulle selgelt ei. Olin juba poolel teel seda vajutama kui kuulsin isa mühatust:

„Elisabeth, kannata laupäevani ära!“
Kuidas ma talle seda seletan? Hammustasin huulde ja tõstsin telefoni kõrva äärde. Ootasin sekundi ja hingasin raskelt. Tundsin end nii piisavalt tugevalt, et talle öelda.

Väriseva häälega ütlesin: „Tere paps! Ma tegelikult ei taha Tartust veel lahkuda. Kas oleksid sa nõus kui ma jääksin kauemaks. Vanaema on täitsa nõus kui ma ainult ise oma pesu pesen.“

Telefonist oli kuulda, kuidas isa telekast tuleva vormeli hääle maha keeras ja oma kukalt kratsis: „Noh jah, eks sa ise tead paremini, kavatsed sa sinna terveks suveks jääda?“

„Ma ei tea, aga oleks tore kui sa mulle mu riideid, kingi ja asju saadaksid. Tunnen meeletut puudust oma joonistusplokist. Tegelikult võid sa mulle saata enamus minu asjadest,“ laususin väriseva häälega ja ootasin kramplikult isa vastust.

Ta mõtles hetkeks ja vastas siis tõsisemalt: „Nii, et ikkagi terve suvi? Elisabeth, sul on kahe kuu pärast kool, oleks parem kui sa natukene varem koju tuleksid. On sul seal mõni poiss?“
Kaks küsimust, millele ma vastata ei tahtnud.

Ohkasin raskelt: „Jah isa, terve suvi. Mulle meeldib siin. Tallinn on liiga kärarikas.“

Üritasin ennast teisest küsimusest välja vingerdada, aga ta teadis juba niigi vastust, mis oli minu häälest kindlasti aru saada.

„Ma saadan sulle asjad,“ ütles ta lihtsalt, „ma parem ei küsi tema kohta, kui sa ei ise muidugi rääkida ei taha.“

Ei, ei ma ei taha Stevenist sulle veel teada anda!

„Aitäh isa. Ma ütlen siis vanaemale edasi,“ pomisesin ma ja katkestasin kõne. Vanaema kõndis köögist välja, käes šokolaadine puulusikas ja ta limpsis sealt šoksi.

„Noh?“ küsis ta. Tõenäoliselt oli kõnet pealt kuulanud.

„Ma võin jääda,“ laususin naeratades talle.

„Super! Sa oled tõesti hea lapselaps. Huvitav, kas Steven sööb šokolaadi torti?“ pomises vanaema naeratades.

Vanaema armastas Stevenit. Ta oli temasse kiindunud nagu oma pojasse. Vanaema ütles, et
Steven on väga intelligentne noormees. Vot sellised need vanaemad ongi!

Tõenäoliselt ütles ta seda sellepärast, et Steven tõi talle külla tulles hunnik roosasid roose. Kinkides mulle hõbedast käeketi. Ta suudles mind seejärel õrnalt. Oleksin nagu suhkrust tehtud. Vanaema aga ei jätnud meid ilma valvamatagi.

Valisin telefonis uue numbri, Steveni oma. Tõstsin aeglaselt telefoni kõrva äärde imetledes käeketti.

„Kuidas elad sa mu armas?“ küsis ta magusalt vastu. Taustaks oli mingi muusika ja Steven karjus kellelegi pane vaiksemaks.

„Hästi. Tahtsin küsida, kas sa minu poole tahaksid tulla? Ma võin jääda kogu suveks. Isa saadab mulle asjad siia,“ küsisin ma. Torust kostis väike ohe. Pettumus ohe.

„Ma ei saa täna. Praegu. Ma pean oma õde aitama. Kuule kullake, ma armastan sind, aga ma pean praegu minema,“ vastas Steven. Ta lõpetas kõne ja ma ohkasin raskelt.

„Kui tema ei tule minu juurde, lähen mina tema juurde,“ pomisesin omaette.
Vanaema küsis sellepeale elutoa diivani pealt: „Mäs?“

„Ma lähen Steveni juurde,“ vastasin talle ja lippasin riideid vahetama.

Valisin kapist selga valged lühikesed püksid ja selle peale sinise maika. Tõmbasin jalga oma ketsid ning panin käekotti telefoni, rahakoti ja võtmed. Lippasin elutuppa, kus vanaema istus ja rääkis telefoni teel Borisega, kes oli eile meie juurest lahkunud ja oma teed jätkanud.

„Vanaema! Ma tulen õhtul,“ vastasin ma talle ukse vahelt ja kõndisin korterist välja.

Õnneks ei elanud Steven kaugel ta oli vanaema kodust umbes 200m kaugusel. Kõndisin, jalad rasked, aeglaselt järgmise kortermaja poole. Eemalt juba see paistiski, tumedatest tellistest maja, mille ees oli parkla.

Jõudsin sinna ja avasin ukse koodiga, mille Steven oli mulle öelnud. Nüüd tundsin ennast tõsiselt inetuna. Sammuda tema koju kutsumata külalisena. Raputasin pead ja kõndisin kortermajast välja. Liisa ja Liise kodu oli samas kortermajas, aga teisest uksest oli sissepääs. Kõndisin sinnapoole ja kiikasin Steveni korteri poole, kus too toetus vastu aknalauda, endal käes suur pappkast. Ta oli seljaga akna poole nii, et ta ei näinud mind.

Jõudsin järgmise klaasukse juurde ja tilistasin nuppu. Peatselt kõlas sealt vastust ühe kaksiku poolt.

„Ja, kes on?“ küsis Liise.

„Elisabeth,“ vastasin lihtsalt ja tuimalt.

„Me tuleme kohe õue, meie Hasso tahab parki minna,“ lausus Liise. Minu teada neil polnud koera

Lõin jalaga vastu maad, lugedes sekundeid, millal nad lõpuks alla jõuavad. Olin jõudnud vaevalt kolme minutini, kui alla jooksis pisike labradori kutsikas, kes tuli minu juurde. Ta nuuskis mind läbi ja limpsas siis keelega veel jalga.

Koera pisike keel kõdistas mind ja ma paitasin koera, kes automaatselt kõhuli keeras ja ma sügasin teda kõhu alt.

„Oota... Hasso tule tagasi!“ karjus Liisa närviline hääl üle koridori. Ta rahunes veidi kui nägi mind kutsikaga.

„Jumal tänatud! Ta limpsib su surnuks, aga ta on nii nunnu, et ema lihtsalt pidi ta meile ära ostma,“ rahunes Liisa hingeldades.

Liise jõudis alla, tuim nägu peas ja pani koera rihmaga kinni. Tal oli seljas sinised retuusid ja selle peal valge, lillemustriga tuunika.

„Läksime siis,“ ütles tüdruk ja ulatas rihma Liisale. Kõndisime koos pargi poole, mõnikord Liisa Hassoga ees, kes tahtis iga üht limpsida.

„Eristab kindlasti nii maitseid. Mida süüa ennem ja mida pärast, aga tundub, et tema lemmikud on ikkagi isa varbad. Ta näksib neid kogu aeg ja isa, selle asemel, et pahandada ta võtab selli enda sülle ja sügab teda kõhu alt,“ pomises Liise.

„Millal te koera võtsite?“ küsisin ma pöördudes tüdrukute poole.

„Hiljuti, aga ema ütles, et on parem kui me kohe temaga tegelema hakkame ja talle parki tutvustame ja nii edasi, sest siis ei hakka ta hiljem teisele poole kõndima. Ema jumaldab seda koera!“ pomises Liisa vastuseks, kes oli koera taltsutamisest näost punane.

Noogutasin vastuseks ja me jätkasime teed.
_

LÜHIKE OSA!

"Vanaema kõndis köögist välja, käes šokolaadine puulusikas ja ta limpsis sealt šoksi." *endiselt irvitab selle lause peale, ise ie teagi miks*
Steven ei meeldi mulle enam, mulle ei meeldi, et tema juures mängis muusika ja et ta keeldus tulema Elisabethi poole -.- .

Minu nana vol 2 on selline

Wuut??? Igal juhul see "mäs" meenutab mulle midagi, aga ma ei tea mida See väga tuttav.

Hagrid (L)



MEELDIS ?