Selle Suve Saladus [15/15 LÕPETATUD]

*Nastik: ega seda mulle esimene kord ei öelda, et lasin Ragnari liiga vara maha lasta. Sündmustik areneb kiiresti ja kolmandas osas üritasin (päriselt ka) kirjeldada ka juures olevat. Nagu näha see mul hästi välja ei kukkunud -.-
Uue koha pealt võin öelda, et see on valmimas


Cilen: Sain alles hiljem teada, et sul on umbes samasugune pealkiri, ma ei varastanud seda pealkirja, sain hiljem alles su jutust teada. Minu eesmärgiks on teha teistsugune noortekas. Mitte ainult sellega, et nad armusid, vaid ma ajan asja endale keerulisemaks ja teistele (loodetavasti) põnevaks.

Natu kirjutas:

Jh just, Ragnar lasti liiga vara maha, et nutta tema pärast

Natu jälle ma irvan. Tegelikult jah ma sain sellest ise ka hiljem aru, et see käis umbes nagu pauk ja valmis, aga vb see polnudki nii vale otsus, sest selle "killeri" toon ma "mängu" tagasi. Ma panen kõik kaardid lauale ja kui mul õnnestub saan ma nendele kõikidele kriipsud ka peale tõmmata.

Ma aiman juba kes see killer on

Heheee msnis see meil jätkus(b)

Ofc, et ma õppida ei jõudnud, 3 peatüki algus ja tzättimine. Pean selle homme tõsiselt kätte võtma. Jummel küll mul tuleb homme tõsiselt ajast puudu... pean õhtul veel külla ka minema sugulastele. Nii, et pean ruttu kirjutama minema. Ja üritan ka ümbritsevat kirjeldada .
Keegi pole vist tähelepannud minu suurpäraseid komavigu. See koolitus tuleb ka veel tänu emmele läbida. Jeesus küll, homme tuleb tihe päev + bio kirjand ka veel. Tätsa äge elu vms?

Natu: täitsa valesti arvad see ei ole see see on üks teine SEE EI OLE TEMA !

Bio kirjand- mis kirjand... ohh ei nädalane puudumine koolist ei tee mulle head
See on isegi hea, et see pole see kes ma arvan, sest kui kõik on etteaimatav on igav

Ja meie tzätt on tõesti cool

Osa.... vaikselt kisub ehk reaalsemaks asi.
Nii et uut. :)





Kuid karmima poole pealt:
Tzäti/Chatti/Tsäti jms hoiame vastavates teemades ja topeltpostitusi ei tee. Topeltpostitus on lubatud VAID oma jutu teemas kui sa pärast lühikest kommentaari uue postitusega postitad. :)

Hmm... peaks ennast parandama vist

Jätk ka siis.
nasicc: Mis mõttes läheb reaalsemaks? Enda arust kirjutan jumala reaalse jutu .

Kust ma need reeglid leiaksin, sest ma pole nendest kuulnudki? Okei üritan topelt postitusi vältida

HOIATUS! TEGEMIST ON MEGA IGAVA OSAGA!
TEID ON HOIATATUD.



*
Esimene nädal kulus mul asjade korda seadmiseks. Tegemist oli väga ilusa korteriga. Siin oli kolm magamistuba, väike hubane köök, mis oli ühenduses elutoaga ja vannituba. Elanik, kes siin enne oli elanud oli igasse ruumi peale vannitoa pannud valge tapeedi, aga see eest oli põrandaks mõnus parkett.

Kõige raskem oli uinuda. Autode mürin kestis hommikuni ja tähendas ainult üht, et ma pean hakkama unerohtu võtma isegi, kass ei suutnud, mind magama sundida, sest temal oli ka korterist paha olla. Nii ma läksingi üks hommik jalutama koos kassiga, kellele olin pannud ümber kasside kaelarihma.

Tööle ruttavad inimesed vaatasid kassi ja mind ja ütlesid muudkui: „Oi kui tore, et keegi käib ka jalutamas loomadega. Siin kesklinnas näeb seda nii harva!“

Lisaks sellele avastasin ma, et tahan peale kassiga jalutamist tagasi välja minna. Nii ma komistasingi keset Viru Keskust ühele tüübile otsa.

„Ma palun väga vabandust!“ ehmatasin ma kui olin ühele poisile otsa jooksnud.

„Ei pole hullu, aga selle särgiga on küll lood hullusti,“ naeratas poiss vastuseks ja tema valgelt T-särgil oli suur kohviplekk.

Mulle tõusis klomp kurku. Ootasin kõige halvemat.

„Ma palun väga vabandust,“ laususin väriseva häälega. Issand jumal, pead sa siis nüüd nii pehmeke olema?

„Kuule ära põe nüüd,“ lausus poiss, „aga sinu südamepiinade vähendamiseks võid sa mulle uue kohvi osta.“

„Eeh... okei. Kust?“ küsisin ma.

„Sa oled uus?“ küsis poiss vastamata.

„Jah, äsja kolisin. Pole varem Tallinnas käinud kui ainult korra teatris klassiga,“ naeratasin ma.

„Ma olen Steven, Steven - Antonius,“ lausus poiss.

„Elisabeth Õis,“ vastasin ma ja tõstsin käe ette. Poiss raputas seda.

„Sul on väga külmad käed,“ ütles ta ajades mind punastama.

„Noh jah. Ma käisin enne kassiga jalutamas,“ pomisesin ma. Tundsin end napakana. Kassiga jalutamas.

„Mööda katuseid või?“ naeris Steven.

„Ei ikka tänavaid. Tavaliselt jalutaksin koeraga, aga tema on maal,“ naeratasin otse poisi poole.

„Tead, kah sellest kohvist, kas sa kusagil midagi süüa tahaksid?“ küsis Steven ja ta naeratas.

„Võib kah,“ ütlesin heliseva häälega, mis polnud üldse minu moodi.

Ma lonkisin Steveni järel vanalinna ühte kohvikusse. Sain teada, et poiss oskab ideaalselt mängida trumme, on tegelikult blond ja käib Tallinnas eliitkoolis ja tal on tüdruksõber olemas. Lisaks sellele sain teada, et ta on ka 17.

Steven oli lahke iseloomuga äga kutt. Ta olid musta värvi sassis juuksed ja helesinised silmad. Ta oli sportliku kehaehitusega.

Me suhtlesime mitu tundi järjest kuni tuttav telefonihelin mind maapeale tagasi tõi. Võtsin taskust telefoni ja ütlesin: „Hallo!“

„Tere isa! Kohvikus olen koos Steveniga. Okei,“ laususin rahulikult.

„Steven, ma pean minema,“ ütlesin ma.

„Kas ma su telefoni numbri saaksin?“ küsis poiss kutsika silmi tehes.

Vuristasin ette talle oma telefoni numbri ja jooksin minema. Isa oli helistanud, sest ta oli paanikas elutoa sättimisega. Tüüpiline.

Kõmpisin mööda Tammsaare pargist korteri poole. Pole ikka harjunud kasutama sõna „kodu“. Kodu tundus olevalt seal kaugel Lõuna – Eestis, mitte siin Tallinnas.

Võtsin võtmekimbu ja avasin metallist välisukse. Tõmbasin võte lukuaugust ära ja läksin sisse keerasin ukse lukku. Jooksin põhimõtteliselt üles teisele korrusele ja avasin seal omakorda rohelise metallist ukse.

„Tere,“ laususin ma ja tõmbasin sandaalid jalast ära.

„Elisabeth, tule appi palun,“ anus isa.

„Muidugi, miks mitte,“ vastasin rahulikult ja astusin elutuppa.

Isa oli tekitanud tõsise korralageduse. Diivan oli keset tuba, raamaturiiulid olid viltu ja piirasid akent, telekas ning telekalaud oli pandud viltuselt ühe nurka.

„Paps, kas sulle tõsiselt ka ei sobinud siis eelmine paigutus?“ küsisin väsinult.

Paps raputas pead. Noh mööbliga mängimises oli ta tõsine äpu ükskõik kui karm ärimees ta ka poleks.

„Kus Ragnar on?“ küsisin ma muuseas.

„Oma toas ja põeb ikka selle kella pärast,“ ütles isa pahuralt. Ta oli Ragnariga Tallinnasse jõudes tõsiselt rääkinud igasugustel joomiste ja suitsetamiste teemadel.

Turtsatasin, kindlasti põeb ta selle kella pärast. Raudselt. Tegelikult tundub mulle, et ta on minu peale vihane.

Tõmbasin isaga raamatu riiulid toa keskele ja panime telekalaua ja teleka vastu seina. Diivani jätsime keset tuba aga teleka suunas. Raamaturiiulid panime diivani taha seina vastu ja lõpuks leidis see ilus põrandalamp koha ühes nurgas kuhu hiljem peaks tulema kotttool.
Laotasin põrandale mõnusa valge vaiba ja elutuba ei näinud välja enam nagu oleks keegi seal mööblit üritanud üksteise otsa laduda, vaid nägi välja nagu üks korralik elutuba.

„Aitäh,“ pomises isa südamlikult.

„Võta heaks. Kas meil midagi süüa on?“ pöörasin tähelepanu kellaajale ja söögile.

„Ei, sa tead, et ma ei kokka, aga ma ostsin Rimist valmissalateid,“ lausus paps, „piima peaks kah olema.“

Kehitasin ükskõikselt õlgu ja viskasin teksajaki diivanile.

Kõndisin elutoast kööki ja avasin halli külmiku. Kapp oli täis igasuguseid valmissalateid.

„Tead paps, et ma tõsiselt peaksin sulle ise õhtusööki valmistama hakkama. Ma ei kannata küll oma viimaseid aastaid ette valmissalateid süües,“ porisesin ma.

„Kuidas ise paremaks pead,“ kehitas paps õlgu.

Võtsin kapist tavalise kartulisalati ja sahtlist kahvli ning läksin oma tuppa. Arvestades seda, et me tegelikult alles kolisime näeb kodu välja nagu oleksin ma seal kuu aega elanud. Voodi oli tegemata. Hommikumantel vedeles ükskõikselt kapi küljes nagis ja raamaturiiulit oli tabanud tohutu rüüsteretk nagu ka minu joonistusplokki ja harilikke. Olin oma esimese nädala jooksul Tallinnas rohkem joonistanud ja lugenud rohkem kui kunagi varem.

Lõin jalaga ukse kinni ja istusin tammepuust laua taha ja avasin kartulisalati pealt kaane. Torkasin kahvli sisse ja hakkasin sööma. Süües lugesin ma Jane Austeni „Uhkust ja Eelarvamust“.
______________

Te lugesite just maailma kõige igavama peatüki lõpuni.
Tagasiside ei teeks paha

Hmm.. mulle oli see peatükk huvitav, sest sa ikkagist... PANID TALLE NIMEKS STEVEN
Mulle see meeldis ja tahan ka uut, kui ülehomme õhtul pole uut peatükki, siis ma panen endale musta keebi selga ja tulen sinu akende alla , siis kui pimedaks läheb

PS. võtan vikati ka kaasa

See tähendab, et pean endale pipragaasi ja revolvri hankima...


Sinu pärast võib keegi šoki saada siis . Näiteks mina ja minu kass.

Hmm... ma arvan, et šoki saan mina. ... kassid oskavad väga hästi ei kusagilt ilmuda ja siis näo veriseks kriimustada... segane tekst vist
Sain kord kassilt kriimustada ja kun mul kasiiallergia oli käsi paistes ja pidin arsti juurde minema... oleksin käest ilma jäänud peaaegu

Ahjaa unustasin teile mainida, et enne uut osa ei tule kui vähemalt kolm kommentaari(tagasisidet) on saadud.

Sa oled kuri Mezilane -.-

Ja, aga mis mõttega ma kirjutan kui ainult üks inimene seda loeb?

Ma usun, et seda loevad paljud- aga nad lhtslt ei kirjuta kommentaare, sest nad on vaiksed ja ei anna endast eriti märku+ siin käivad ka mitte registreerunud kasutajad, kes võivad seda lugeda suure huviga ja oodata sinu järgmist osa

Osa oli okei. Selline rahulik vahepala. Selle jutu juures siin ei tee halba.

Aga tekib küsimus (kommentaaridest rääkides), et miks ja kellele sa seda juttu kirjutad. Ma saan aru, et tagasiside on oluline ja kõike, aga kui seda pole, kas sa siis tituleerid oma jutu mõttetuks ja ei kirjutagi seda enam edasi? (Ja mind huvitab praegu tõesti, et miks sa seda juttu kirjutad. Palun vasta. ;D )

Noh see osa tundus mulle endale mõttetu ja igav, aga ega ma midagi paremat tol hetkel polekski kirjutanud. Muidugi kirjutan ma edasi, aga ma kirjutan seda kõigile siin, kes seda lehte vähekegi loeb, kas on mul mõtet edasi kirjutada kui mingi 1-2 inimest seda loeb?



Praeguseks tean, et kaks kasutajat(kes pole seda kommenteerinud) loevad seda ka, nii, et uus osa tuleb kindlasti. Olen nende käest tagasisidet saanud msn-i kaudu.

Tagasisidet ja kriitikat paluks kui see tüli ei tee...


4. PEATÜKK

Kaks Elisabethi




Istusin elutoas ja vaatasin telekat. Või pigem telekas mängis saateks, sest ma ootasin pikisilmi Steveni kõnet. Mul oli tohutult igav istuda siin korteris lõksus koos Ragnariga, kes on endiselt minu peale pahane selle kella pärast.

Mu pilk oli suunatud heledale diivanile, mille peal ma istusin. Päike sätendas aknast sisse, kutsudes mind välja.

Ohkasin ja kirusin Stevenit taga. Tahtis numbrit ja nüüd ei helista? Võibolla ma kiirustan liialt ette selle telefoni kõnega, aga ikkagi, mul pole ju siin kuradima Tallinnas mitte ühtegi tuttavat, sõpra ega isegi mitte sugulast.

Tõusin diivanilt püsti ja lülitasin teleka välja. Üritasin mitte mõelda Stevenist, aga ta tungis mu mõtetesse korduvalt. Küll vetsus, küll köögis, küll eilseid riideid vaadates. Ühesõnaga igal pool ja ma ei suutnud teda oma mõtetest tõrjuda.

Pahandasin juba valjult iseendaga, et miks ma selline äbarik olen ja millestki muust ei mõtle kui oma toast astus välja Ragnar.

Heitmata talle pilku, kartsin, et saan veel vaidluses peaosa sisenesin oma tuppa. Lõin valget värvi ukse kinni.

Keegi koputas mu uksele. Heitsin pilgu uksele ja pöörasin pea tagasi peegli poole ajades juukseid krunni. Mühatasin, lubades Ragnaril sisse astuda.

„Elisabeth ma palun vabandust, et olin selline sitapea,“ ütles ta arglikult sisenedes.

„Mis asja?“ küsisin enda krunni pooleli jättes ja vaatasin hämmastunud ilmega oma venna poole. Mis ajast Ragnar vabandab? Tavaliselt ta küll hakkab rääkima nagu poleks midagi juhtunudki.

„Ma palun vabandust,“ lausus ta uuesti.

„Mis ajast sa vabandust palud?“ küsisin vastamata.

Poiss kehitas õlgu ja vastas: „praegusest alates.“

„Su vabandus on vastu võetud, aga mina pean ka vabandust paluma,“ pomisesin ma viimaseid sõnu välja pressides.

„Vastu võetud,“ naeratas ta.

Naeratasin Ragnarile vastu kuni märkasin karkude puudumist.
„Viskasid kargud nurka?“ küsisin ma.

„Jap,“ vastas ta napilt, „sellegi poolest on ebameeldiv käia.“

Noogutasin ja alustasin uuesti krunni tegemist. Ragnar lahkus toast. Sain krunni valmis vaatasin ma ennast. Ma nägin välja nagu läheksin ma kusagile välja kuigi tegelikult passisin siin samas toas kuni mu telefon helises.

„Jah?“ ei suutnud ma oma õnneliku häält varjata.

„Hei Elisabeth! Tahtsin küsida, et kas sa minu tüdrukuga tuttavaks tahaksid saada?“ küsis Steven.

Tüdrukuga? Kui see tähendas uusi sõpru jah.

„Okei,“ vastasin endiselt õnnelikult ja väga ebatavalise häälega, „kus me kokku saame?“

„Ma mõtlesin, et äkki tuleksid Solli?“ küsis Steven.

„Ee... sa mõtled Solarist?“ küsisin ma. Mul oli veel palju õppida...

Torust kostus naeru. Tõenäoliselt tähendas see jah. Punastasin. Kas nad pole siis õppinud, et inimeste üle on ebaviisakas naerda?

„Okei, ma olen kümne minuti pärast seal,“ vastasin ja katkestasin kõne.

Tõmbasin selga tavalise sinise suvekleidi, mis ulatus põlvedeni, jalga oma väikese kontsaga jalanõud.

Panin võtmed, telefoni ja rahakoti käekoti ja seadsin end minekule. Olin varem kui kümne minuti pärast Solarises kuni helises uuesti minu telefon. Koukisin selle kotist välja vastasin ebalevalt: „ma olen Nokia kontserdimaja ees.“

Kõne lõppes vastamata ja minu ette ilmusid viie minuti pärast elevil Steven ja tema õhetav sõbratar, kes oli nagu jumalanna ise. Tal olid pikad blondid juuksed, mis olid kergelt lokkis, tumesinised säravad silmad ja imeilus naeratus.

„Tere,“ ütlesin ma.

„Tere Elisabeth! Saa tuttavaks see on minu Elisabeth,“ ütles ta osutades oma tüdrukule.

Tüdruk, kes oli enne olnud väga õhetav oli nüüd samamoodi hämmastunud kui mina.

„Mis seal ikka,“ naeratas tüdruk. Tal oli helisev hääl.

Ei no tere tali. Nüüd tunnen ennast küll maailma koledama inimesena siin maamunal.

Steven vaatas korda mööda mulle ja Elisabethile otsa. Tundsin tõsist kadedust.

„Sul on väga ilus kleit,“ ütles Elisabeth kallistades Stevenit.

„Aitäh,“ kraaksatasin ma. Issand jumal, pean ma siis nüüd nii lollisti ennast näitama. Köhatasin, et näidata, et mul hetkel „köha“.
„Räägi mulle endast,“ palus tüdruk.

„Noh, ma olen seitseteist ja kolisin just nädal aega tagasi Tallinnasse. Enne elasin Paide lähedal. Mul on vanem vend Ragnar ja mu ema on surnud,“ vuristasin ette.
„Mul on väga kahju, et su ema on surnud,“ sõnas Elisabeth.

„Mul endal ka. Suri paar kuud tagasi. Sellepärast me Tallinnasse kolisimegi, et ema unustada,“ vastasin nüüd omamoodi heliseva häälega.

„Noh, mina olen terve elu elanud Tallinnas. Steven ka. Sündisin Nõmmel, elan siiani Nõmmel. Steveniga tutvusin esimeses klassis ja käima hakkasime me kaheksandas. Ta on tõsiselt hooliv poiss ja ta tõsiselt meeldib mulle,“ ütles Elisabeth, „kas sina pole kunagi armunud olnud?“

Vaatasin Elisabethile otse silma. Miks ta kurat minu elus sorib? Kardab, et võtan temalt Steveni ära ja sellepärast pärib nii palju?

„Ei,“ ütlesin lõpuks, kuid see vist enam Elisabethi ei huvitanud, sest ta suudles kirglikult Stevenit.

Mulle tõusis klomp kurku ja mingi elajas mu kõhus hakkas siplema öeldes mulle „Anna sellele tüdrukule oma jõudu tunda!“

Pöörasin pilgu kõrvale ja üritasin unustada elajat minu sees..

Hmm... meeldis ja tahan uut
Vigu ei oska sulle ette heita. Võib-olla oskab seda teha keegi muu, aga mina neid ei leia

Natu: Aitäh, pead kannatama täna küll ei saa, kuna homme tuhat tööd -.-

Triinut6: Noh muidugi mu komavead ja mina oleme juba päris kaua suhtes olnud. Asjad juhtuvad jah kuidagi kiiresti, olen ise ka tähele pannud seda. See küsimus selle kohta ei oska ma midagi öelda... Steven, Steven, Steven ma ei tea, mis ma temaga veel teen, aga Elisabethiga on mul küll omad plaanid.


Naughty: Mulle see ka ei istu, et nad seal kesklinnas elavad. Tol hetkel tundus see põnev ja kõik, aga praegu annaks küll otsad, et ma nad sinna kolisid. Ma üritan nad siiski tagasi maale tuua, nt ma ei tea läheb vanaema juurde . Nagu ma ütlesin ei oska ma Steveniga ikka veel midagi teha aga Elisabeth, tema on lihtsalt NÕID xDD

Lausete suhtes tuleb suur upsi, sest ma pole just eriti palju see aasta estas õppinud ja komad jäid ka sinna. Proovin sinu ideed ka siis.


LÕPUKS OMETI SAIN MA ÕIGET KRIITIKAT!