Juhtum Loreen De Moulyn (10/10) + epiloog (LÕPETATUD)

Washington 12. mai 2004


Väljas oli jahe ja sadas. Tänavatel liikus vähe inimesi, sest oli varajane pühapäeva hommik. Noor, kuskil kahekümnendates eluaastates naine, kõndis kiirustades kodupoole. Ta peitis nägu mantli hõlmade vahele, et kaitsta seda vihma eest, mis aina tugevnes peksis valusasti vastu tema veatult ilusat nägu.

Ta lükkas käega ära näole kleepunud tumeda ja niiske juuksesalgu. Kõindimisest väsinud naise meik oli tugeva saju tõttu näole laiali valgunud, kuid hoolimata räsitud välimusest, nägi naine siiski välja justkui ingel, kes on siin mingil põhjusel.

Naine aeglustas sammu ning seisatas hetkeks. Tema kõrval sõiduteel peatus tumehall Chevrolet, milles istusid kaks, temast umbes kümme aastat vanemat meest. Naine viskas neile veel ühe kahtlustava pilgu, kuid liikus seejärel edasi.

Vaikselt veeres auto talle järele. See muutis niigi pahura naise närviliseks ning ta kiirendas sammu, et kiiremini koju jõuda.

Lõpuks auto peatus ning oli kuulda valju autouste paugatust, mille peale noor naine kohkunult tagasi vaatas. Nähes mehi kiirel sammul temapoole liikumas, otsustas naine lõpuks jooksma hakata, et pageda hirmuäratavate meeste eest.

Kontsaga saapad, mis naine oli eelmine päev endale jalga tõmmanud, segasid jooksmist. Naine koperdas, tõusis püsti ning jooksis hirmunult aina edasi. Ta ei vaadanud enam taha vaid ainult enda ette, et mitte kukkuda.

Oli kuulda lähenemas raskeid samme ning juba varsti tundis noor naine kellegi käsi temast kinni haaramas. Üks meestest oli asetanud oma suure ja tugeva käe ümber naise piha ning teisega kattis nüüdseks karjuvat suud.

Ta rabeles meeletult, et pääseda mehe kätevahelt, kuid lootusetult. Mees oli liiga tugev, ega kavatsenudki haaret vabamaks lasta.

Peagi jõudis nendeni ka teine mees. Ta seisis rabeleva naise ette, haaras oma käega tema juustest, asetas relva hirmust kange naise oimukohale ning seejärel kostus naise kõrvu õel ning vali irvitus.






Washington 14.mai 2004

„Mul on teile tööd uurija Morton!“ hüüdis soliidse välimusega, hallipäine tüse vanamees Cherry kabinetiukse vahelt sisse piiludes. See oli peakomissaar Nayblom. „Enne kui te midagi öelda jõuate, hoiatan ma teid, te teete koostööd uurija Coorneyga,“ lisas hallipäne mees karmilt ning astus ettevaatlikult kabinetti sisse.

„Te teate, et ma ei tööta koos Freiaga. See peaks teile juba ilmselgena näima, et meievaheline koostöö kujuneb alati välja suureks katastroofiks,“ ütles uurija Morton ükskõikselt oma paberitööd uurides ning rüüpas luristades kohvitassist lonksukese.

Kostus kõva paugatus vastu Cherry töölauda, mille tõttu kruusis olev kuum kohv sealt lauale loksus. Pahaselt vaatas Cherry peakomissaarile otsa ning nägi tema lauale hoopi andnud vihast rusikat enda ees viipumas.

„Te teete koostööd sellega, kellega mina seda teha käsin! Kas teile jõudis see nüüd pärale või pean ma tõesti teid sellest juhtumist ilma jätma? Ma kujutan ette, kuidas see teile huvi võiks pakkuda,“ ütles Nayblom rahulikumalt ning tema näole ilmus võidurõõmus irvitus.

„Kas te ei arva, et see kõlab pisut väljapressimisena?“ sisistas Cherry läbi hammaste ning oli lauatagant äkitselt püsti karanud.

„Teate uurija Morton, võtke seda kuidas tahate, aga kui te seda juhtumit lahendada soovite, siis peate leppima sellega, et töötate koos uurija Coorneyga. Mõistate?“ selgitas peakomissaar Cherryle tema valikuid.

„Selge nagu seebivesi,“ lausus Cherry irooniliselt ning istus uuesti oma lauataha toolile. „Kas Freia teab sellest juba?“ küsis Cherry kahtlustavat pilku Nayblomile heites.

„Noh, pean tunnistama, et tema reaktsoon oli küll veidi rahulikum kui teie oma, kuid ega see vist ei meeldinud tallegi,“ lausus mees oma pintsakut kätega siludes.

„Kujutan ette,“ sõnas Cherry muiates.

„Kui teil on omavahel mingi kana kitkuda, siis soovitan see kiiremas korras kitkutud saada, sest alustate juhtumiga juba homme.“ ütles Nayblom ning siirdus seejärel kabineti ukse poole, et lahkuda. „Vajalikud paberid on Freial,“ lisas ta veel ennem kui kabinetist lahkus ning Cherryle ühe silmapilgutuse saatis.

„Kõlupea!“ pomises Cherry vaikselt mehele järele ning kuivatas salhvrätikuga oma töölauale loksunud kohvi. „Töötate selega, kellega käsin! Teete nii nagu mina ütlen! Teile võib kõik see huvi pakkuda! Kuradi vanamees. On vast vilumus inimestele närvidele käia. Kelleks see seniilne vanamees ennast peab?“ podises Cherry teatrit tehes iseendale.

„See seniilne vanamees on juhuslikult sulle rohkemat, kui lihtsalt ülemus,’’ ütles kellegi tuttav hääl.
Cherry tõstis pilgu, ning nägi irvakil uksevahelt sisse piilumas Freiat. „Kas sulle ei ole kombeid õpetatud?“ nähvas Cherry pahaselt kui oli hääle omaniku tuvastanud.

„Minu ema unustas samamoodi nagu sinu omagi,“ ütles Freia võidurõõmsalt naeratades ning lükkas kabineti ukse pärani lahti.

„Mis sind siis siia toob? Arvasin, et see on üks nendest kabinettidest, millest sina kaarega mööda lähed,“ vallandas Cherry oma kõikvõimsa sarkasmi.

„Ongi! Aga ma tulin uurima, kas Nayblom rääkis sinuga,“ selgitas Freia, põlglikult Cherryt vaadates.
„Aa...noh...ta oli siin jah,“ ütles Cherry ükskõikselt. Ta toetas küünarnukid lauale ning jättis pilgu naisele.

„Ja?“ tahtis Freia, et Cherry oma juttu jätkaks.

„Edasi peaksid sa suutma ise väja mõelda, mida ta rääkis,“ ütles Cherry, asudes uuesti oma laual olevaid pabereid lehitsema.

„Nii et sa siis tead juba?“ ütles Freia ning tõi kuuldavale raske ohke.

„Mida sa ohid? Kõlupea ei tea, millise jamaga ta hakkama on saanud,“ ütles Cherry, lehti lauale tagasi visates.

Freia üks suunurk tuksatas vaveumärgatavalt. „Õnneks on juhtum päris põnev, ning keeruline, vaevalt me jõuamegi selle kõrvalt veel kiskuda,“ üritas Freia mehe untsu läinud päeva, mõned lohutavad sõnad lausuda.

„Täpsusta!“ käskis Cherry ning vaatas naist uudishimulikumalt, kui kunagi varem.

„Loreen De Moulyn. 22-aastane, kadunud kaks päeva ja kahtlustatakse röövi,“ täpsustaski Freia lühidalt, juhtumiga seonduvaid detaile.

„Miks röövi? Kas selleks peaks mingi põhjus olema?“ küsis Cherry püsti tõustes.

„No seda meie uurima peamegi, geenius,“ sõnas Freia üleolevalt.

„Kes kadumisest teatas?“ küsis Cherry, kes oli juhtumi pärast juba elevaks muutunud. Ta niheles närviliselt oma toolil ning ootas naiselt kiireid ja detaile täpsustavaid vastuseid.

„Naise isa,“ lausus Freia ning seadis sammud ukse suunas, sest ei kavatsenudki kõike informatsiooni mehele ise ette sööta. Polnud tema loomuses, kellegi eest tööd teha. „Ma pean nüüd minema. Homme räägime sellest,“ lisas naine veel, ning lippas seejärel uksest välja.

Cherry jäi oma lauataha lollaka ilmega passima. Veidi mõelnud ning oma asjad laualt kokku korjanud, otsustas mees oma tööpäeva lõpetada, sest vargsi oli selle lõpp aina lähemale hiilimas. Cherry armastab seda tööd, mida ta teeb, ning ta veedab palju aega oma kabinetis. Ta teeb kohutavalt palju ületunde ja käib üldse harva oma korteris. Nimelt on mees üksik ning kodus ei oota teda keegi, kuid täna tundis ta vajadust varem koju minna, et jalad seinale visata.

...


„Kus sa oled juba? Tahaks selle naise juhtumi kallale asuda juba!“ kostus unise Freia kõrvu Cherry nõudlik hääl.

„Kurat... Magasin sisse. Ma olen kohe kohal,“ rääkis Freia pahuralt telefonitorusse.

„Kindel see,“ naeris Cherry ning lõpetas seejärel kõne.

Silmapilgselt oli naine voodist püsti ning otsis kiirustades kapist sobivaid riideid. Ta tormas mööda maja ringi nagu tuulispask, et võimalikult vähe aega raisata. Kui ta sellega ühelepoole oli saanud suundus naine alumisele korrusele, pesi hambaid ja nägu, ning asus siis kummutilt oma autovõtmeid haarates teele.

Kuna Freia elab oma töökohale suhteliselt lähedal, jõudis naine kiirelt kohale ning juba otsiski ta oma kabinetist vajalikke pabereid, millega Cherryt veidigi maha rahustada. Ta haaras vajamineva toimiku ning seadis sammud Cherry kabinetti.

„Lennukiga tulid?“ küsis Cherry naljatlevat, kui nägi Freiat, peale lühikest koputust uksest sisse astumas.

„Helikopteriga!“ turtsatas Freia ning viskas toimiku korraliku lätaka saatel lauale. „Toimik on siin. Tahad, loe läbi. Mina eile juba uurisin seda,“ lausus naine ükskõikselt ning vaatas kabinetis otsivalt ringi. Leidnud vajamineva asja suundus ta otsejoones selleni. Ta võttis endale tooli ning lohistas selle väga kärarikkalt Cherry lauani, et sellele istuda.

Müra peale tõstis mees hetkeks kahtlustava pilgu naisele ning turtsatas endamisi. „Mul läheb selle uurimisega veel aega. Võid senikaua omale midagi hambaalla otsida. Usun, et sa vaeseke, oled puhta näljas alles. Tormasid ju kohe siia sedasi,“ rääkis mees üsna pilkavalt ning naeris endamisi, pilku endiselt toimikult hoides.

„Irvita aga!“ ütles naine vihaselt.

„Sa peaksid mõtlema kaaslasele, et keegi hommikul sinu ärkamise eest hoolt kannaks!“ õpetas mees ning üritas näole võimalikult flirtivat ilmet manada.

„Ära isegi mitte ürita!“ hoiatas naine ning tõusis, et lahkuda. Ta pole Cherry seltskonda iialgi üle poole tunni kannatanud, aga nüüd tundus talle, et ei suuda rohkem minutitki mehega ühes ruumis viibida.

„Kõlas justkui korvi andmisena,“ ütles mees, pettumust teeseldes.

„Mitte ei kõlanud, vaid see oligi seda,“ sõnas naine, ning seejärel lahkus mehe kabinetist, jättes Cherry sinna omaette irvitama.

„Ma tean, et ma meeldin talle,“ rääkis mees iseendaga ning aina irvitas edasi.

Tema ilme muutus mõne hetkepärast, kui ta oli toimiku uurimise lõpetanud. „Milleks oli vaja teda röövida?“ pomises mees endamisi. „No ta on ilus, aga sellepärast ei korraldata röövi. Raha? See võib isegi loogiline tunduda, kuigi kahtlustan, et ta ei olnud tohutult rikas. Mõrv? Kuid sellisel juhul, mis põhjusel? Tõenäoliselt oleks ka laip siis juba leitud. Hmm...“ arutles mees omaette ning alustas uuesti toimiku uurimist, et veel võib-olla märkamatuks jäänud asjad tuvastada.

„Väljapressimine!“ hüüatas mees valjult üle kabineti, tõusis ning haaras kiirelt toolileenil rippunud mantli, et Freiat leida.

„Freia!“ hüüatas mees kui oli nurgapealsesse kohvikusse sisse astunud, tõmmates sellega endale koheselt inimeste tähelepanu.

Naine võpatas, ning pöördus siis ohates Cherry poole. „Mis on? Toimik jäi liiga lühikeseks?“ iroonitses Freia.

„Ma tean, mis röövi motiiviks võib olla. Me peame Hr. De Moulyni üle kuulama,“ ütles mees hingeldases ning rahutult Freiat käest sikutades.

„Pea nüüd kinni, ma pean maksma!“ pahurdas naine ning suundus seejärel leti juurde.

Mees sammus kiirelt välisukseni, et seal Freiat oodata, kes paari minuti möödudes ka sinna jõudis.

„Oled valmis?“ küsis mees, naist pealaest jalatallani silmitsedes.

„Liiguta ennast!“ kamandas Freia ning lükkas Cherry vägisi välisuksest välja.

„Ma olen koguaeg rääkinud, et naised on vägivaldsed,“ virises mees ning hakkas oma autoni kõndima.

„Kuhu sa lähed?“ küsis Freia meest kahtlustavalt jõllitades.

„Hr.De Moulyni ülekuuamisele tooma,“ ütles mees imestunult.

„Minu auto jääb sinna poole,“ lausus Freia, näpuga oma auto poole näidates.

„Väga tore, aga minu oma on seal ja palju lähemal,“ tegi mees sedasama.

„Jääb ära! Mina sinu kärusse ei istu,“ ütles naine kulmu kortsutades. Ta asetas käed rinnale risti ja jäi mehe allaandmist ootama.

„Kärusse? See oli solvav,“ ütles mees ning järgnes Freiale, kes oli juba sammud, oma auto juurde seadnud.

„Küna, saan, risu... Vali milline tahad,“ ütles naine endamisi muiates.

„Kuidas oleks autoga?“ küsis mees ning viskas veelkorra pilgu oma autole, mis ei tundunud talle üldse nii jube.

„Phhh... Kahju, aga selleks seda nimetada oleks patt,“ selgitas naine oma seisukohta.

„Ma tänan,“ ütles mees pettumust teeseldes. Ta avas kaassõitja poolse ukse, et autosse istuda