Juhtum Loreen De Moulyn (10/10) + epiloog (LÕPETATUD)

,,Nii, et te siis teate, kus tüdruk on?’’ küsis Freia mehelt, kes teda kurjalt teiselpool lauda piidles. Ta oli mehega juba läbinud pika küsitluse, mille käigus suutis mees ennast totaalselt sisse rääkida. Sellest tulenes ka see kohutavalt tappev pilk, millega kahtlusalune Freiat jõllitas. Mõlemad uurijad olid peaaegu kokku kogunud kõik vajaliku informatsiooni, et tüdruk leida. Veel mõned pisiasjad ja käes.

Järsku kõlas uksele koputus.

,,Preili Coorney, Cherry ootab teid teise ülekuulamisruumi! Midagi tähtsat!’’ lausus keegi mees uksevahelt ning seejärel lahkus.

Freia viskas ülekuulatavale veel ühe hoiatava pilgu ning lahkus seejärel ka ise. Teepeal põrkaski ta kokku Cherryga, kelle silmad särasid ning näol ilutses lai naeratus.

,,Mis sind hammustas?’’ küsis Freia kohkunult kui oli mehe ilmet näinud. Ka tema suunurgad hakkasid ülespoole kerkima kui ta lähemalt mehe naratust nägi. Üldse näeb Cherryt harva sellisel tavaliselt argipäeval naeratus suul kõndimas. Midagi pidi see tähendama ja selles oli Freia enam kui kindel.

,,Ma tean kust me Loreeni leida võime, juhul kui see vennike meile udu ei aja,’’ ütles Cherry ning patsutas mõlema käega elavalt Freia õlgadele. Naine manas selle peale veidi pahura ilme, kuid see muutus kohe leebemaks kui Cherry patsutamise lõpetas ja käed tema õlgadelt võttis.

,,Kas lendame kohale?’’ küsis Cherry Freialt, kes oli uudisest veidi jahmunud. Ta poleks ealeski uskunud, et sellised mehed, ennast nii kergelt reedavad. Kuid kellale pilku visates, selgus, et nad olid mehi ligi kaks tundi oma küsimustega pommitanud. Kõike seda läbi viies, möödus aeg märkamatut.

,,Lase kellelgi siin lõpetada! Ma lähen toon oma asjad ja siis minek!’’ seletas Freia, kes ummisjalu oma asjade järele kiirustas.

,,Naised!’’ karjus Cherry järele ning vangutas muiates pead.

,,Ma kuulsin seda!’’ hüüdis Freia vastu ning saatis Cherryle pahase pilgu.

,,Jumal olgu tänatud!’’ lausus Cherri ning viibutas käsi nii öelda taevapoole ning seejärel asus ta pead vangutades tagasi oma pooleli olevate asjaajamiste juurde.


***
,,Nii et kirjad ja tapetud naised oligi nende kätetöö?’’ küsis Freia ja hoidis pilku kindlalt teel. Nende taga sõitis veel hunnik politseinike, et kindlustada kõige õnnestumine. Freia oli silmnähtavalt ärevil ning mudis närviliselt rooliratast, millest ta kramplikult kinni hoidis. Samas õhkus Cherryst mingit ebamäärast rahulikkust, mis jäi Frieale arusaamatuks. Tegelikult tuleneski kõik sellest, et Cherry ülekuulamine möödus palju edukamalt kui Freia oma, seega teadis mees naisest rohkem.

,,See on kindlamast kindlam,’’ ütles Cherry, kelle näol ilutses võidukas muie.

,,Miks sa nii õnnelik oled? Nägu peeretab peas nagu ma ei tea mis asi!’’ nähvas Freia vihaselt ning saatis Cherryle ühe mürgise pilgu.

,,Kas sina siis polegi õnnelik, et juhtum saab lahendatud?’’ küsis Cherry imestunult, kuid irve tema näolt ei kadunud.

,,Mitte seda. Lihtsalt see sinu õnnest joobunud olek ajab mind närvi,’’ seletas Freia pahuralt. Tuimalt vaatas ta teed, et vältida silmsidet Cherryga.

,,Õnnest joobunud olek!’’ kordas Cherry aeglaselt naise sõnu ning pahvatas valju häälega naerma.
,,Kas sa juba lõpetaksid?’’ küsis Freia, kelle viimne piir oli kohe saabumas.

,,Pole mõtteski,’’ vastas mees jonnakalt, settides ennast istmel mugavamalt. Vastuseks kostus vaid vihane pomin, millest lauset kokku panna, oli praktiliselt võimatu.

Peagi jõudsidki uurijad paika, kus väidetavalt pidi Loreen asuma. Nad olid juba palju linnast välja sõitnud ning nüüd seisid nad kohas, kus nende vaatevälja ulatusse jäi tihe ja kaugele ulatuv mets.

,,Kas see peab mingi nali olema?’’ küsis Freia ümbrust uurides ning krimpsutas kahtlustavalt nina.

,,Naljast on asi kaugel,’’ ütles Cherry, kelle näolt oli irve kadunud. Ka tema piidles ümbrust kahtlustavalt, kuid mees oli täiesti kindel, et nad on õiges kohas.

,,No miski on siiski valesti,’’ ütles Freia, kelle mõistus oli otsakorral. Nüüd vaatas naine nõudvalt Cherry poole, et vastuseid saada.

,,Kas sa ei taha mulle selgitada, mis toimub? Ma sain aru, et sa tead, kust Loreen leida.’’ Vadistas Freia kärsitult. See lõi Cherry enesekindluse kõikuma. Mees ei olnud enam nii kindlameelne kui ennem.

,,Huberik...huberik!’’ pomises mees endamisi ning vaatas lootusetult enda ees sirguvat tihedat metsa.

,,Huberik?’’ küsis Freia arusaamatult.

,,Metsas peab olema mingi huberik või maja taoline asi,’’ selgitas Cherry lähemalt, endiselt metsa piideldes.

,,Kas nad hoiavad teda seal?’’ küsis Freia kahtlustavalt.

,,Väidetavalt. Meie töö ongi selle väite õigsust kontrollida,’’ ütles Cherry sarkastiliselt.

,,Elus?’’ küsis Freia lühidalt ning vaatas politseinike, kes olid valmis metsa läbi otsima.

,,Kes seda teab,’’ ütles Cherry ning tema ilme oli selle mõne minutiga rahutuks muutunud. Mehe muie kadus kõigepealt ja selle järel ka see rahulik ja rõõmus meeleolu.

,,Ühesõnaga, tuleb meil ka see ise välja uurida,’’ütles Freia raskelt ohates.

,,Nii...Palun alustage otsinguid! Teil on vajalikud kirjeldused olemas, seega kiirelt käed jalad tööle! Hops-hops!’’ karjus Cherry üle sumisevate politseinike.

Vaikides tammusid mõlemad uurijad üksteise kõrval läbi metsa. Väljas hakkas juba hämaraks muutuma, mis tähendas vaid seda, et aega nappis. Pimedas sellise koha leidmine on võimatu ning terve öö ei saakski nad metsas ringi kõndida, kuid iga sekund võis Loreen’i jaoks olla elulise tähtsusega. Cherry ei suutnud Loreeni seisukorda ülekuulamisel välja selgitada.

Pikki tunde olid nad juba metsas ringi rännanud. Väljas oligi juba pimedaks läinud, kuid kangekaelsed uurijad keeldusid otsinguid lõpetamast. Neil ei olnud õigust sundida politseinikel metsa jääda, kuid neil endil oli vaba voli. Mõned üksikud politseinikud olid koos uurijatega metsa kammima jäänud. Kuid nagu alati raske vaev annab soovitud tulemused.

Peagi leidsidki uurijad maja, kust paistis õrn tulekuma ja tundus olevat liikumine. Vaikselt lähenesid nad majani, et asja uurida, kuid veele ei olnud õige hetk ennast reeta. Cherry kutsus metsas laiali olevad politseinikud kokku ning alles seejärel liikusid nad majja sisse. Nad ei teadnud, mis neid seal ees võib oodatata. Kõige suuremaks hirmuks oli leida Loreen surnuna.

Ettevaatlikult avas Cherry ukse, mis nende üllatuseks polnudki lukus. Freia saatis Cherryle kahtlustava pilgu ning andis seejärel märku, et teeb katet.

Ennem kui Cherry jõudis järgmise sammu astuda, kostusid lasud. Mitte keegi, isegi Freia mitte, ei jõudnud nii kiirelt reageeida ja Cherryle katet teha. Ainult Cherry ise suutis vastu tulistada, kuid ka selleks oli juba hilja. Mees oli pihta saanud ning tema valust pingul keha kukkus suure prantsatuse saatel sinna samma maha.

Osa politseinike tegeles sellega, et Cherry võimalikult ohutusse paika toimetada ning teine osa tegi katet Freiale, kes vapralt Cherry pooleli jäänud tööd lõpetada kavatses. Ilmselge oli see, et keegi oli jõudnud neid hoiatada, sest muidu poleks selline rünnak kõne allagi tulnud. See muutis olukorra mõnevõrra keerulisemaks.

Terve maja oli käputäie politseinike poolt ümber piiratud, mis polnudki kuigi keeruline, sest maja oli väike ja nagu Cherry oli öelnud, tõeline huberik. Hoolega vaatas Freia kõik ruumid üle, et Loreen leida, kuid kõke tuli äärmise ettevaatlikusega teha, sest ründajad peidsid end kuskil majas.

Maja kõige tagumisest ruumist avastas Freia põrandal oleva luugi, mis viis kuhugi. Politseinikud, kes Freiale katet tegid, avasid luugi ning proovisid selle turvalisust tuvastada. Luugist allaminev käik oli pime, seega oli see peaaegu võimatu.

Veidi pelgavalt ronis Freia luugis olevast käigust alla, sest nüüd kui neid olidi paljastatud, oli Loreeni elu veelgi suuremas ohus, juhul kui ta ikka veel elus on. Üks politseinikest näitas ülevalt valgust, ning teine järgnes Freiale, et ka käigus talle valgust näidata.

Peagi kostusid uued lasud, kuid nüüd ei olnud tuli suunatud neile vaid see kostus kusagilt kaugemalt. Kuskilt käigu kõge sügavamast sopist. Freia kuulatas ning tema näost peegeldus kahetsus ja pettumus. Kuid lootus Freia hingest ei olnud veel kadunud. Miskipärast oli just lootus see, mis naise jäsemed kiiremini liikuma pani ning talle julgust edasi minemiseks juurde andis.

Varsti jõudsidki nad käigu lõpus olevasse ruumi, millest viis edasi veel üks maalune käik. Kiirelt andis Freia väljas olevatele politseinikele märku käigu olemasolust ning selle arvatavast väljumiskohast, et nad saaksid kurjategijad tabada. Selle kaudu olid kurjategijad põgenenud. Väikse ruumi nurgas vedeleski Lorreni elutuna paistev keha.


***
Meedikute kohalejõudmine oli raskendatud, sest tiheda metsa tõttu ei pääsenud nad sinna nii kiirelt kui vaja oleks olnud.

Loreeni jaoks võis juba liiga hilja olla, kuid Cherryt oli kindlalt võimalik veel päästa. Kohapeal andsid ka politseinikud enda võimuses olevat meditsiinilist abi, et olukorda kontrolliall hoida. Ka Loreen toimetati majast välja, et meedikute saabudes saaks ka tema elu päästma asuda, sest ta oli veel elus, hoolimata sellest, et tema kehas oli kolm kuuli. Jäi vaid loota, et need ei tabanud eluohtlikult mõnda organit.

,,Hei Cherry...sa oled tugev mees ja tuled sellest välja,’’ ütles Freia, kes valudes piinleva mehe kätt hoidis. Cherry oli teadvusel, kuid kui meedikud kiiresti ei tee, siis kaotab ta selle peagi.

,,Saite need kurikalead kätte?’’ küsis mees valulikult oiates.

,,Ära sina sellepärast enam muretse. Need vennad lähevad kinni pikaks ajaks.’’ Vastas Freia sõbralikult naeratades ja endiselt mehe kätt hoides.

Cherry jaks hakkas otsa saama ning tema silmad seisid vaevu lahti. Ta oli iga hetkega surmale lähemal. Freia üritused oma naljadega Cherry ärkvel hoida hakkasid nurjuma ning ta pööras mehelt pilgu kui tundis silmanurgast alla voolavat pisarat. Ta ei tahtnud mehele oma nõrkust välja näidata ning pühkis kiirelt põsele kukkunud pisara.

Pilku uuesti Cherryle pöörates ei suutnud Freia end enam vaos hoida ning puhkes nutma, sest mees oli teadvusetu ega suutnud enam iseseisvalt oma eluga võidelda.