Juhtum Loreen De Moulyn (10/10) + epiloog (LÕPETATUD)

II osa

,,Miks sa arvad, et asi on väljapressimises?’’ küsis Freia pilku teelt pööramata.

,,Mehelik vaist, ma pakun!’’ vastas Cherry ning võttis peast kaabu, mille ta ettevaatlikult armatuurlauale asetas.

,,Miks sa seda teed?’’ küsis Freia silmi pööritades.

,,Mis?’’

,,Miks sa seda tobedat kaabut koguaeg kannad?’’ täpsustas naine oma küsimust ning tegi ühe järsu pöörde, et järgmisele tänavale keerata. Kaabu mille Cherry oli ettevaatlikult armatuurlauale asetanud, hakkas sealt maha liuglema. Mees sirutas käsi, et oma kaabu kiirelt päästa. Mõne aja Freiat vihaselt silmitsedes, pani ta kaabu uuesti pähe.

,,Samahästi võiks mina sinult küsida, miks sa kunagi kleidiga tööle ei ilmu?’’ turtsatas mees.

Freia suust kostus vali naer.

,,Sest minu töös esineb tihti situatsioone, kus kleidiga ringi jooksmine ei oleks just kõige harilikum, seega ma ennetan selliseid olukordi ning väldin nendega tööle ilmumist. ’’ selgitas Freia ning tegi veel ühe pöörde.

,,Kas sa muutusid närviliseks?’’ küsis mees Freiale kahtlustavat pilku heites.

,,Ei! Miks peaks?’’ küsis naine ükskõikselt ning lisas veidi gaasi.

,,Vahet pole...mulle tundus!’’ pomises mees vaikselt küljepeeglist tahajäävaid autosi jälgides.

,,Kas siit pööran ära?’’ küsis Freia autot aeglustades.

,,Järgmisest!’’ ütles mees ning hakkas oma istmel nihelema. Elevus röövitud naise isaga kohtumise pärast, hakkas vaikselt välja paistma ning see pani mehe, muidu tuhmid, silmad särama.

Peagi olidki nad ühe elumaja ette jõudnud, mis selles linnaosas tavalisena paistab. Tähtsad näod peas, sammusid nad maja välisukseni. Freia vajutas uksekella ning mõlemad jäid rahutult ootama. Majast kostis veidrat sebimist ning seejärel kuulsid uurijad samme, mis uksele lähenesid. Peagi uks avanes ja neile vaatas vastu kohkunud näoga noor naine.

,,Tervist! Mina olen uurija Morton ning tema on minu kolleeg, uurija Coorney. Me otsime Hr.De Moulyn’i.’’ Selgitas Cherry ametlikult nende kohalviibimist ning mõlemad uurijad näitasid oma töötõendit.

,,Härrat pole hetkel, kuid ta peaks iga hetk jõudma!’’ lausus naine rõõmsalt ning lasi uurijad sisse.

,,Kas pakun teile midagi?’’ küsis naine viisakalt.

,,Vett!’’ vastasid mõlemad uurijad samaaegselt. Freia pahur pilk peatus Cherry muigaval näol.

Naine hakkas köögi poole samme seadma, kuid ennem kui ta ümbergi jõudis pöörduda, kostus väljast samme ning peagi astus uksest sisse soliidse välimusega, kuskil neljakümnendates mees, kes jäi uurijaid üllatunud näoga vaatama.

Ukse avanud naine otsustas uurijad mehega omavahele jätta ning kadus kiirelt teise tuppa.
,,Tervist! Mina olen uurija Mort...’’ püüdis Cherry oma tavapärase joruga pihta hakata, kuid äsja imunud mees katkestas teda.

,,Ah, et uurijad!’’ ütles ta tülpinud ilmet tehes ning oma mantlit seljast võttes.

,,Miks te siin olete? Arvasin, et otsite minu tütart juba. ’’ selgitas Hr.De Moulyn’i oma üllatunud ilmet.

,,Seda me teemegi, kuid...’’ alustas Cherry uuesti, kuid ka seekord nurjas mees tema üritused.

,,No ma võin kindlalt väita, et siit otsimine on ilmselge absurd.’’ Ütles mees ning piidles Cherryt kahtlustavalt. Kuid kui tema pilk lähemale kõndides Freial peatus, tuksatas õrnalt mehe parem suunurk ning tema silmad lõid särama.

,,Tegelikult tulime teiega rääkima.’’ Võttis nüüd ka Freia sõna.

,,Mida te teada tahate, sest kahtlen, et teist rohkem tean.’’

Freia osutas käega diivani suunas, et mees istuks.

,,Nii?’’ andis Hr.De Moulyn’i märku, et on valmis.

,,Kas teie tütar elas koos teiega siin?’’ küsis Cherry kiirelt, sest tahtis küsitluse juhtimist enda peale võtta.

,,Ei, ta elab oma emaga ühes korteris.’’ Vastas mees endiselt Freiat silmitsedes.

,,Kuidas siis teie teatsite tema kadumisest teatada?’’ küsis Freia küsimuse, mille peale mees veidi niheles. Tema rahulik ilme oli näolt pühitud ja ta kehahoiak muutus kramplikumaks.

,,Tema ema helistas mulle ja rääkis, et Loreen ei ole juba kaks päeva kodus käinud. Ta ei lahkuks kunagi teatamata nii kauaks ja pealegi oli ta kaks päeva tagasi kuskile peaole oma tuttavatega läinud. Kardan, et seal juhtus midagi.’’ Vatras mees võimalikult palju, et oma pinges olekut varjata.

,,Kas tal oli vaenlasi?’’ küsis Cherry ning lasi uudishimulikul pigul majas ringi rännata.

,,Üks noormees võib-olla ainult. Kunagine kallim. Neil oli suur tüli, kuid see juhtus neli aastat tagasi ja sellest poisist ei ole Loreen ammu enam midagi kuulnud. Vähemalt sedasi ta räägib.’’ Vastas mees ning vaatas mõlemale uurijale vaheldumisi otsa.

,,Kas teil on vaenlasi, kes võiksid tahta teile tütre kaudu kätte maksta?’’ küsis Cherry küsimuse, millega lootis saada peavõidu.

Hr. De Moulyn’i nägu muutus kahvatumaks, kuid ilme tema näos püsis siiski veel rahulikuna.

,,Ei meenu küll ühtegi!’’ ütles mees ükskõikselt.

,,Kindel?’’ küsis Cherry lootust kaotamata.

,,Täiesti!’’ kinnitas mees.

,,Hetkel meil rohkem küsimusi ei ole. Helistage palun kui teile midagi meenub!’’ ütles Freia diivanilt tõustes ning oma visiitkaarti ulatades. Ka Cherry tõusis, pettunud ilme näol ning liikus vaikselt ukseni, kuhu oli suuna ka Freia võtnud.

,,Nägemist!’’ lausus Hr.De Moulyn ennem kui ukse uurijate järelt sulges.

,,Ma teadsin, et sa ei saa temalt mingit kasulikku informatsiooni!’’ tögas Freia Cherryt, tema pettunud ilmet nähes.

,,Mina nii ei arva. Ta hakkab veel rääkima. Nägid, mees oli närvis. Ta varjab midagi.’’ Seletas Cherry ning avas taas kaassõitja poolse ukse.

,,Sa kujutad seda endale ette!’’ lükkas Freia mehe teooria koheselt ümber.

,,Sellepärast tulebki teda veel küsitleda!’’ lausus Cherry ning asetas kulmu kortsutades omale pähe kaabu, mille oli tuppa minnes peast ära võtnud.

Freia raputas tüdinenult pead ning alustas sõitu tagasi jaoskonda.

,,Kas sa lõunale tahaksid minna?’’ küsis Cherry pikalt kestnud vaikust katkestades.

,,Juhul kui sina välja teed!’’ ütles Freia endamisi muiates.

,,Sa ei lase kunagi endale välja teha!’’ sõnas Cherry üllatunult.

,,See on sulle paras palk selle eest, et sa ei lasknud mul rahulikult hommikust süüa.’’ Selgitas Freia oma seekordset järeleandmist.

,,Sa siis tahad minua lõunale minna?’’

,,No paremameelega sööksin ma lõunat peakommissarriga, kuid usun, et suudaksin täna ka sinu välja kannatada.’’ Iroonitses Freia pilku teelt tõstmata.

,,Sa tahaksid Nayblom’iga lõunat süüa?’’ turtsatas mees naise öeldud sõnu kontrollides.

,,Sinust on ta igatahes etem lõunasöögikaaslane.’’ Ütles naine mühatades.

,,Kuidas õhtusöögiga oleks?’’ küsis mees irvitades.

,,Õhtust ei sööks ma sinuga siis ka kui keegi mulle palgakõrgendust lubaks. ’’

,,Valus!’’ ütles mees piinu teeseldes.