Juhtum Loreen De Moulyn (10/10) + epiloog (LÕPETATUD)

Mõned nädalad hiljem


Tema tumedad juuksed lehvisid õrnalt puhuvas tuules ning tema niigi kaunist nägu ehtis särav ja lai naeratus. Ta oli õnnelik, sest oli pääsenud nendest kohutavatest piinadest, mis tema röövimine kaasa oli toonud. Alles kaks nädalat tagasi vaakus, nüüd nii elujanuline noor naine, hinge. Kuid nüüd oli ta valmis tänama oma päästiaid. Kergel sammul liikus ta kõrvuti seisvatele uurijatele lähemale.
Oma tänulikust on alati raske väljendada nii, et see oleks liigutav, kuid Loreen ei peljanud seda. Ta tänas naerusuiselt uurijaid ning kinkis mõlemale ühe siira ja sooja kallistuse. Mida enamat ühel inimesel pakkuda olekski?

,,See on meie töö!’’ lausus Freia kui Loreen tema embamise lõpetanud oli.

,,Töö, mil riskite kellegi päästmiseks oma eludega,’’ ütles ta oma heliseval häälel ning vaatas kaastundlikult Cherryt, kes oli tema päästmisel haavata saanud.

,,Oluline on see, et nüüd on kõik vaid minevik!’’ sõnas Cherry naeruselt.

Loreen vahetas uuriajtega veel paar sõna, seejärel jättis ta uurijatega hüvasti ning lahkus, jättes uurijad kahekesi.

,,Kohutavalt tore oleks nüüd sinuga üks meeldiv lõunasöök pidada,’’ ütles Cherry ning pööras pilgu Freiale, kes endiselt lahkuvat Loreeni silmitses.

,,Äkki hoopis lõbus piknik, kuskil mõnusas eraldatud kohas,’’ lisas Freia ning toksas käega Cherryle õrnalt vastu rinda.

,,Aihhhh,’’lasi mees kuuldavale valuliku häälitsuse ning hõõrus käega hellalt oma rinda.

,,Möku!’’ sõnas Freia, kuid vaatas Cherryt siiski kaastundega, justkui vabandamiseks.

,,Et siis piknik ja ainult meie kaks?’’ küsis Cherry, silmis säramas lootusekiireke.

,,Ainult meie kaks,’’ kordas Freia ning kinkis mehele esimese sooja naeratuse nende aastate jooksul, mil nad koos töötanud olid.